Pealinn küsis Eesti tuntud inimestelt ja asjatundjatelt, kas nad on saanud kaupluses või teeninduspaigas petta ja hiljem tarbijakaitselt või kusagilt mujalt abi otsinud.
Sildil on üks hind, kassas teine
Henrik Normann, meelelahutaja
Esimene mõte, mis mul petmise temaatikaga seoses meelde tuleb ja mis mind alati on ärritanud, on igasugused allahindluskampaaniad. Meil on siin kampaaniad miinus 50% ja miinus 70%. Vastavad sildid on väljas, üks plakat ajab teist taga. Aga kui sa mingi kingapaari võtad, siis kassas ütleb müüja, et sellel on ikka tavahind, et ainult mingi teine kaup on alla hinnatud. Ma lõpuks ei saagi aru, mis on alla hinnatud ja mis ei ole. Siis mängitakse veel kliendikaardiga, et kui oled klient, on hinnad madalamad, ja kui ei ole, kõrgemad. Tekib küsimus, et keda te lollitate. Meelitate mu siia ja rikute tuju nii, et ma järgmine kord sinna kauplusse ei lähegi. Eesti kaubandus ei oska ausalt alla hinnata. Kui USA-s kauplus ütleb, et meil on täna miinus 70%, siis ükskõik mis asja ma seal ka puutun, siis nii ongi. Kui Eesti poodidel on raske 50% hinnast alla võtta, siis tehku miinus 20%, aga nii, et see siis on tõesti ka 20% allahindlus.
Muidu olen põhjalik ostja. Üheksa korda mõõdan, enne kui midagi soetan.
Restoranid petavad teeninduse paremaks
Kalle Laanet, reformierakondlasest ekskeskerakondlane
Sellisel kõige lihtsamal viisil, et mulle ei anta õigesti raha tagasi või midagi muud taolist, ma petta saanud ei ole. Pettasaamine võib tähendada aga ka seda, et ma eeldan mingit teenuse taset, kuid ei saa seda.
Kui mingit restorani reklaamitakse kui kõrge teenindusega ja hea köögiga söögikohta, kuid tegelikult see nii ei ole, siis kahju väljaarvestamine on võimalik, kuid keeruline. Sellepärast ma ei oska ka öelda, kui suure summa eest ma petta olen saanud, aga sedalaadi juhtumeid on mul ikka olnud.
Tšekile tekkisid olematud sardellid
Hanna Turetski-Toomik, tarbijakaitseameti töötaja
Mõni aasta tagasi käisin suures kaubanduskeskuses toidupoes. Võtsin sealt endale salati ja veel paar asja. Hiljem kontoris laua taga avastasin, et mul olid arvele pandud ka sardellid, mida ma ei olnud ostnud ega saanud. Vaevalt see kassapidaja poolt kuidagi juhuslikult juhtus, küllap oli ikka tahtlikult tehtud. Ma ise ei olnud ka piisavalt hoolikas. Kahju suurust ma ei mäleta. Tarbijakaitse poole ma toona ei pöördunud. Kui olin ise rumal, mitte piisavalt tähelepanelik, siis pole mõtet pärast vehelda. See on ju vana tõde, et raha ja kaupa tuleb kontrollida kassa juurest lahkumata. Kui oleksin läinud tagasi ja öelnud, et tšeki peal on sardellid, aga tegelikult neid ei olnud, siis oleks see olnud suhteliselt mõttetu vaidlus.
Eestis ollakse ausamad kui välismaal
Rein Kilk, ärimees
Eestis on kaubanduses aususe koha pealt olukord parem kui mujal. Kui kusagil lõunamaal ostad mõne ebakvaliteetse asja, siis ei ole kusagilt abi küsida. Isegi Euroopa Liidus tuleb silmad rohkem lahti hoida kui meil. Näiteks restoraniarvetele pannakse välismaal nagu möödaminnes mõni õlu otsa, mida sa kindlasti ei ole joonud. Itaalias on lausa niisugune komme. Ma ei tea, kas nad teevad seda oma inimestele ka või ainult turistidele. Kui müüja või teenindaja poole pöördud, siis see õnneks muidugi tunnistab, et ah-ahh, oli eksitus.
