"Kui meie koolis internet ära on, siis direktor ütleb, et ta peab töö tegemiseks minema Statoili, sest seal on internet olemas," naljatab Tallinna Pelgulinna gümnaasiumi arendusjuht Birgy Lorenz tõsimeeli. Tema juhtimisel saavad kõik algklasside õpilased sukelduda robootika ja programmeerimise maailma.

Pelgulinna gümnaasium on kogunud maailmas kuulsust  infotehnoloogia maksimaalse rakendamisega igapäevases õppetöös. Eriti popid on nende robootikatunnid, kus programmeerimist õpetatakse 8-9-astastele algklassiõpilastele. Nii BBC uudistekanal kui ka mitmed Venemaa ja  Aasia meediakanalid on kohale sõitnud, et jäädvustada, kuidas äsja lasteaiast tulnud põnnid edukalt programmeerivad.

“Eesti meediaväljaannetst on Pealinn esimene, kes meie tegemiste vastu huvi tunneb,” ütleb Lorenz, kes on ainsa eestlasena valitud ka Euroopa aasta õpetajaks. “Maailmas oleme aastaid teada-tuntud tegijad, aga kohapeal pole meid eriti märgatud. Ometi kasvavad meil siin uued Skype`i  loojad.”

Euroopa aasta õpetajaks.

Ilmselt on tegemist traditsioonilise olukorraga ehk et ükski prohvet pole kuulus omal maal. Pelgulinna gümnaasiumi arendusjuht Birgy  Lorenz ja informaatikaõpetaja Tiina Nõges aga ei lase ennast sellest “pisiasjast” häirida, vaid teevad edasi seda, mis on nende missiooniks. Ja see pole pelgalt mudilastele robootika ja programmeerimise õpetamine, et üha jälle ja jälle «vau!-efekti» tekitada.

Lorenzi sõnul on programmeerimine ja robootika uue põlvkonna maailmatunnetuse teisele tasemele viimise vahendiks. “Meie eesmärk on õpetada aju teistmoodi mõtlema. Laps peab aru saama, et  tema ise on see, kes vastutab – leiab  probleemi ja lahenduse, mitte ei oota Ameerikast ja Inglismaalt uusi äppe,” räägib õpetaja.

Sama meelt on inseneriharidusega infotehnoloogiaõpetaja Tiina Nõges, kes sai sel sügisel jälle uue klassitäie 8-9-aastaseid teise klassi õpilasi, et neile robootikat ja programmeerimise põhitõdesid õpetada. Ja kuigi seda ainet on igale klassile aastas ette nähtud vaid kaheksa tundi, annab see lastele ometigi aimu sellest liiga keeruliseks peetud maailmast.

Pelgulinna gümnaasium on läinud seda teed, et programmeerimine pole mitte ainult kitsa väljavalitud huviringi laste pärusmaa, vaid seda saavad õppida kõik. Ka pole omaette eesmärgiks seatud osalemist rahvusvahelistel robootika ja programmeerimise võistlustel.

“Vaatame, kuhu lapsed on võimelised jõudma, esialgu ei ole võistlus eesmärk. Kui lapsed on valmis ja ütlevad, et nüüd lähme võistlusele, siis seda ka teeme,” lausus Lorenz.

Iga kolmas sõna tundmatu ja võõrkeeles

Keskealise programmeerimisvõhikuna teise klassi esimese programmeerimistunni jälgimine tekitas kõheda tunde. Õpetaja Nõgese sissejuhatusest, kuidas robot tööle saada, oli iga kolmas sõna võõras.

Väikesed poisid-tüdrukut aga kuulasid õpetajat huviga, nagu oleks kogu jutt neile täiesti mõistetav. Pärisin 8-aastaselt Kristjanilt, kas ta sai seletustest aru. “Ei saanud!” tuli aus ja siiras vastus. Ja ometigi sisestas ta paari minuti pärast ingliskeelse menüü abil  sellesse programmi. Kuidas see võimalik on?

“Lapsed filtreerivad esialgu välja sõnad, millest nad aru saavad, ja neil pole seda tõrget, et kui mõnest  sõnast aru ei saa, siis ei saa edasi teha – nagu on paljudel täiskasvanutel,” selgitas Nõges. “Mida vanem ja raamides inimene, seda enam võib tal tekkida tunne, et ta pole piisavalt “netist” ehk pärismaalane IT-maailmas.”

Selline inimene kardab klõpsida, kardab katsetada, kardab eksida, aga lapsed ei karda, nemad võtavadki asju loomulikult.

“Õpetaja võib rääkida väga keerulist juttu, aga kui lapsed  programmeerima hakkavad, siis tuleb kõik lennult ja sõnavaragi omandatakse töö käigus. Järgmisel tunnil võime küsida need sõnad üle ja nad vastavad juba ise samas programmeerimise keeles,” rääkis Lorenz.

Ka Nõgese kinnitusel ei kasuta ta lihtsustatud sõnavara. “Ma ütlengi: andur, tööväli, programmeerimine… lastel ei ole seda hirmu, et programmeerimine võiks olla raske. Minu õppemetoodika on selline, et mida vähem sekkuda, seda parem. Liigne sekkumine pärsib lapse loovust ja tema võimet avastada.”

Katkise mänguasja silmad robotile

Kui teil on kodus katkisi, aga tervete silmadega mänguasju, siis ärge neid ära visake. Võtke parem needsamad silmad, mõni tühi pudel, veidi  pappi ja muud taaskasutatavat materjali ja ehitage sellest lihtsalt üks robot. Lisaks veidi andureid ja juhtmeid juurde ning hea õnne korral ärkab robot  ellu.

“Algklassiõpetaja, kes on ka arvutiõpetaja, tegi  meil sellise projekti. Nad hakkasid  lastega taaskasutatavast materjalist vaikselt robotit ehitama. Seal kasutati tühje pudeleid ja pakendeid, silmad  võeti  näiteks vanadelt katkistelt mänguasjadelt – lapsed on ju väga leidlikud. Need taaskasutatavast materjalist robotid küll ellu ei ärganud, aga põhimõtteliselt oleks see võimalik olnud,” rääkis õpetaja Nõges.

Muidugi oleks ekslik arvata, et kõik Z-generatsiooni lapsed (nii nimetatakse 1995-2012 sündinud tehnikaajastu lapsi – toim) on infotehnoloogilistest vidinatest ja nende kasutamisest igapäevaelus hullupööra vaimustunud. Nagu ikka, satub hulka ka neid, kes  tehnikast  suurt ei pea.

Nõgese sõnul võib õpilaste seas eristada kolme kindlat rühma. “Esimene rühm katsub püüdlikult teha seda, mida ma ette näitan, nad on kammitsas, ei saa sealt lahti ja muudkui ootavad kogu aeg.  Teine seltskond on sellised, kes  üldse ei  kuula, vaid kohe tegutsevad, neil on mõnel juhul fantastilised tulemused. Kolmandad on need,  kellel igasugune tehnikahuvi lihtsalt puudub.”

Ometigi saavad robootika ja programmeerimise tunnis oma eduelamuse kõik õppurid. “Mina hindan õpilase progressi. Kui mõni ei saa hakkama roboti ehitamisega, ehk on ta siis tubli programmeerimises või saab kenasti hakkama ühisprojektiga,” ütles Nõges.

Pelgulinna gümnaasium kasutab oma robootika ja programmeerimise tundides praegu NXT robotite komplekte. “Aga hea oleks, kui meil oleksid ka WeDo  legokomplektid  päris algajatele, sest nendega on kergem alguses õpetada. Ja loomulikult on meile abiks ka Jänku-Jussi robootikaalased rakendused,” rääkis Nõges.

Õpik õpetajana on niru õpetaja

Pelgulinna gümnaasium kuulub nende kaheksa õnneliku Eesti kooli hulka, kes pääsesid uude digipöörde projekti. Projekti  algatajad on Tallinna Ülikooli informaatikainstituudi haridustehnoloogia keskus ning tehnoloogiaettevõte Samsung. Digipöörde all mõistetakse personaalsete nutiseadmete laiapõhjalist rakendamist igapäevases õppetöös. 

“Me digitaliseerime veebilehel ära oma õppevara, et see oleks kõigile kättesaadav. Kindlasti  tahame selgitada, milliseid äppe teatud tundides kasutada võiks. Me tunneme, et see asi on meil  puudu. Õpik õpetajana on niru õpetaja,” rääkis Birgy Lorenz ja meenutas oma öeldu kinnituseks olukorda, kui koolist kadus kaheks päevaks internetiühendus.

“Siis oli  mingi  Elioni kübersõda ja kooli peal kõik ainult sellest rääkisid – omamoodi oli see  lõbus. Üks õpetaja läks isegi lähedal asuvasse McDonaldsisse tundi tegema, sest seal oli levi. Aga tegelikult oleks koolis ka hakkama saanud, sest pea  60%-l meie õpilastest on mobiilne internet olemas. See  olukord näitas, kui sõltuvad me oleme tegelikult internetist, ja mitte ainult meie, vaid terve Eesti.”