"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
KAITSETUD LAPSED: Lastekaitsjate vähesus jätab lapsed õuduste meelevalda (0)
27. oktoober 2014
Lapsed saavad oma murega pöörduda vanemate poole, õpetaja, politsei, lastekaitsetöötaja ja laste ombudsmani poole. Kuigi formaalne võrgustik on olemas, on paljud lapsed jätkuvalt oma muredega ängistavalt üksi.

Poolsurnuks pekstud kahe ja poole aastane tüdrukuke, suvaliste onude käest elatist teeniv 13-aastane lapsnaine – paljud laste kannatused ja lausa surmad võiksid olemata olla, kui lapsed ja pered saaksid õigel ajal abi. Kahjuks ei paranda ka uus lastekaitseseadus laste kaitset seni, kuni riik ei anna lastekaitsetöötajate arvu suurendamiseks raha.

Hiljuti jõudis meediasse hirmus lugu kahe ja poole aastasest tüdrukust, kelle tema vanemad, ema ja kasuisa, olid poolsurnuks peksnud. Kusjuures see ei olnud ühekordne vihapurse, mille vanemad pisikese lapse peale välja valasid, lapsepeks oli selles peres rutiinne toiming. Väike tüdruk on jätkuvalt lastehaiglas ravil, ema ja tema meessõber kuueks kuuks vahi alla võetud.

Jääb küsida, mida saaks ette võtta, et sellised koledused enam ei korduks.

«Selle juhtumi puhul teadsid paljud sõbrad-sugulased, mis peres toimub. Oluline on sekkuda ja abi otsida. Mida väiksem on laps, seda tõsisemad võivad olla tagajärjed, seda suurem on oht, kui laps jääb abita,» ütles Nõmme linnaosa lastekaitse peaspetsialist Kati Valma. Paraku on meie ühiskonnas endiselt levinud arusaam, et kõik, mis toimub pere keskel koduseinte vahel, on püha ja puutumatu. Kõrvalised inimesed ei kipu teiste eraellu sekkuma ja last peetakse vanemate eraomandiks. Nõnda need lood hapuks lähevad ja tihti ka traagilise suuna saavad.

Õudused, mis hävitavad elu

Kõne all oleva väikese tüdrukutirtsu saatus võib võtta positiivse suuna – tema pärisisa on avaldanud soovi võtta laps enda juurde. «Kuni lapsevanema hooldusõigusi ei ole piiratud, on mõlemal vanemal võrdsed õigused ja kohustused,» selgitas Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti juhtivspetsialist Tarmo Kurves. «See tähendab, et kuigi isa on siiani elanud eraldi, on tal kõik seaduslikud õigused tütart ise edasi kasvatada. Antud juhul peaks lastekaitse pöörduma kohtusse, et võtta emalt tütre hooldusõigus täielikult. Teine võimalus on, et isa ise taotleb kohtult lapse ainuhooldust.»

Kui juhtum laheneb sellise stsenaariumi järgi ning kui räige peks ja piinamine ei tekitanud lapsele jäädavaid tervisekahjusid, ei pea me selle väikese tüdruku saatuse pärast ehk enam muretsema.

Paraku on küllaldaselt laste väärkohtlemise ja hooletusse jätmise lugusid, mis venivad pikki aastaid. Ent teismeliseeas niisama lihtsalt puhtalt lehelt enam ei alusta.

Tallinna perekeskuse pereteenistuse juht Tuuli Mõistlik ütles, et mõned lapsed on teismeikka jõudes kogenud õudusi, mida enamik täiskasvanuid ei oska ette kujutadagi. «Meil on kliendiks olnud 13-aastane tüdruk, kes põhimõtteliselt kodus üldse ei elanud, ööbis kes-teab-kus. Ise hankis endale koha, kus magada,» rääkis ta. «Tegelikult oli tal korralik kodu ja ema-isa täiesti olemas, lihtsalt kodune õhkkond oli niivõrd hull, et ta ei suutnud seal olla.» Ja ega vanemad tüdrukust eriti hoolinudki. «Isa ainuke mure oli, et tütar narkootikume ei tarvitaks. Ei tea, kui mitu korda see 13-aastane laps oli eri onude käest läbi käinud, et endale elatist teenida – süüa saada, öömaja saada. Aga isa ainus mure oli uimastid.»

Kooliskäimine jäi sootuks soiku. «Tal oli vaja ellu jääda. Muidugi ei käinud ta koolis,» rääkis Mõistlik. «Ei tahtnud ka minna abi küsima – ta ju teadis, et laps ei tohi niimoodi ringi uidata ja kui ta kätte saadakse, siis pannakse jälle kuhugi kinni. Aga tüdruk oli vabadusega harjunud. Eks politsei aeg-ajalt ta siiski kätte sai ja turvakodusse viis. Seal ta paar päeva püsis, toibutas ennast, vahetas kantud riided puhaste vastu ja tegi jälle vehkat.»

Taolist ise raha teenivat väljakujunenud vagabundikarakterit enam kuulekaks koolitüdrukuks ei vormi. Selle lapse saatusel võib olla pitser peal.

Lastekaitse ägab töö all

Selliseid lugusid, kus laps käib institutsioonist institutsiooni, aga lõpuks on ikkagi oma murega üksi, jätkub sotsiaaltöötajate sõnul küll ja küll. Et lastekasvatuses toimetulematud vanemad kuni maailma lõpuni tõenäoliselt kuhugi ei kao, peaks hättasattunud lapsi aitama teised. Ent miskipärast kipuvad lapsed aina abivõrgustikust välja pudenema.

Valma sõnul on üks põhjus selles, et kuigi erinevad abiorganisatsioonid on olemas, pole koostöö ning info liikumine nende vahel alati kõige sujuvam. «Infovahetus on väga oluline, et me ei töötaks üksteisele (kogemata) vastu ja ka ei dubleeriks üksteist,» selgitas ta. «Perel, kellel on abi vaja, on niigi segadus – neil on probleem lapsega, omavahel. Neil on mure. Aga kui nad pöörduvad mitme spetsialisti poole ja igaüks räägib eri juttu, siis see mure läheb suuremaks, mitte ei vähene.»

Samuti on lastekaitsetöötajad tööga üle koormatud ning tihti ei ole neil aega iga juhtumiga süvitsi minna, eriti kui otseseid lapse väärkohtlemise fakte teada ei ole.

«Vahel on küsimus lastekaitsetöötajate väljaõppes,» tunnistas Valma. «Kui üle Eesti vaadata, siis osas omavalitsustes isegi ei ole lastekaitsetöötajat. Seal peab üks sotsiaaltöötaja tegelema kõigi väetite ja toimetulematutega. Kui palju ta oskab ja jõuab sisulist lastekaitsetööd teha? Tuleb uus ja hullem teade, siis veel üks, ja peredega tegelemine võib jääda pealiskaudseks.»

Palju loodetakse uuest lastekaitseseadusest, kus lapse väärkohtlemise keeld, abivajavast lapsest teatamine, ennetuse olulisus jms on senisest selgemalt ja täpsemalt lahti kirjutatud.

Uus seadus ei aita lapsi

«Kindlasti on lastekaitsetööle selgemat raamistikku vaja,» ütles Valma. «Lastekaitse on meil praegu väga korrastamata valdkond ja iga omavalitsus teeb seda nii nagu oskab või tahab.»

Kas uue seaduse jõustumisel jäävad sellised õõvastavad lood olemata? Valma jäi vastates skeptiliseks.

«Ka praegu ei takista ükski Eesti Vabariigi seadus last abistamast või abivajavast lapsest teatamast,» kinnitas ta. «Küsimus on muu hulgas teadlikkuses ja hoiakutes.»

Üks reaalne muudatus praeguse seadusega võrreldes on see, et sotsiaalkindlustusameti juurde luuakse riiklik lastekaitseameti tasand. «Üksus, kes hakkab seda valdkonda koordineerima, arendama, juhiseid välja töötama jms, et lastekaitsetööd tehtaks üle Eesti ühtedel alustel. See on vajalik, et häid tööpraktikaid edendada,» tõdes Valma.

Lastekaitsetöötaja töökoha loomine jääb seadusega aga endiselt kohaliku omavalitsuse otsustada, reaalse töö tegijate palkamiseks seadusega lisaressursse ette nähtud ei ole. «Et lastekaitsetöötaja peab iga lapse ja pere olukorda hindama, juhtumiplaani koostama – need on head nõuded,» märkis Valma. «Ent kui töötajaid juurde ei tule, siis on risk – needki olemasolevad spetsialistid, kes praegu töösse upuvad, tunnevad, et ei jaksa enam ja lähevad töölt ära. Või hakatakse kohustusi täitma pealiskaudselt, n-ö linnukese pärast. Samuti on äärmiselt oluline lastele ja peredele vajalike teenuste loomine ja kättesaadavaks tegemine. Lihtsalt heast sõnast sageli ei piisa, vaja on professionaalset abi erinevate murede korral.» Nii kaua kui riik ei leia raha, et palgata inimesi, kes seadust ellu viivad, ei hakka seadus ka tööle ja lapsed jäävad endiselt ohtu.

Sotsiaaltöötaja: riik peaks võtma laste kaitsmisel rohkem vastutust

Peaminister Taavi Rõivas leidis, et uus lastekaitseseadus on maailma tippe, kuid sotsiaaltöötaja sõnul on seadus kui noobel katusekorrus ilma vundamendita.

Uut lastekaitseseadust pandi kokku kaks aastat. Endine sotsiaal- ja praegune peaminister Taavi Rõivas märkis varem, ning on sama öelnud ka peaministriks oleku ajal, et uue seaduse näol on tegemist totaalse muudatusega paremusele ning see seadus «saab olema maailma tippe kohe kindlasti». Tallinna perekeskuse pereteenistuse juht Tuuli Mõistlik ütles, et maailma tipuga õigusloome vallas siiski tegemist ei ole. «Maailma parim oleks see seadus siis, kui ta arvestaks Eesti demograafilisi ja regionaalseid eripärasid,» nentis ta. «Kui ta annaks peale konsultatsioonide kohalikele omavalitsustele ka lisaressursse. Tahaks näha, et riik võtaks nii tähtsaks valdkonnas kui lastekaitse rohkem vastutust. Selle seaduse puhul jääb pigem mulje, et ehitatakse noobel neljas korrus, kuid vundament on ära unustatud.»

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.