Pärast Püha maa ehk Iisraeli taas moslemite kätte langemist soovitasid kuningad ja paavstid reisida palveränduritel hoopis Maarjamaale.
Varsti möödub kaheksa sajandit VI Lateraani kirikukogust, kus eestlaste piiskop tutvustas maailmale Maarjamaad. Selle sündmuse auks on Eesti kirikute nõukogu eestvedamisel kuulutatud välja teema-aasta Maarjamaa 800. Ajalooliselt on Maarjamaana tuntud Vana-Liivimaad, tänapäeva Eesti ja Läti ala, hiljem on seda nime rohkem seostatud Eestiga. Asi sai alguse, kui Eesti- ja Liivimaale saadetud piiskop Albert pani aluse Riia linnale kui oma kindlustatud tugipunktile ja piiskopkonna keskusele. Piiskop tõi Ükskülasse asutatud vaimulike nõukogu ehk õndsa neitsi Maarja konvendi üle Riiga, muutes selle vastrajatud toomkiriku vaimulikuks nõukoguks ehk toomkapiitliks. Albert nimetas piiskopliku toomkiriku Maarja katedraaliks ja pühendas kogu Liivimaa jumalaema Maarjale.
Albert palus
paavstilt toetust
1200. a aprilli alguses oli paavst andnud Liivimaa misjoni tsistertslastele, kohaliku piiskopi juhtimise alla. Neitsi Maarja austamist eriliselt rõhutanud tsistertslaste poolt oli loomulik Liivimaa pühendamine Jumalaemale, palverändurite sümboliks sai vexillum beatae Mariae ehk õndsa Maarja lipp. 1215. aastal toimus Roomas Lateraani palees IV kirikukogu. Henriku Liivimaa kroonika kirjeldab, kuidas piiskop Albert või temaga kaasas olnud Eestimaa piiskop pöördus kirikukogul paavsti poole sõnadega: «Nii nagu sina, püha isa, ei tüdi oma pühaduse agarusega soosimast Jeruusalemma püha maad, mis on poja maa, nõnda ei pea sa selgi korral jätma üksildusse Liivimaad, mis on ema maa /…/. Sest poeg peab oma ema kalliks ja nii nagu ta ei taha, et ta oma maa hukkuks, nõnda ei taha ta muidugi, et ta ema maa ohtu satuks.» Selle peale olevat paavst vastanud: «Nagu poja maad, nõnda püüame ka ema maad alati oma isaliku hoolitsemise innuga edendada.» Sellega oli Eesti- ja Liivimaa jumalaemale pühendatus ametlikult kinnitatud.
Samas uuendas Innocentius III Liivimaa ja Eestimaa piiskoppide voli usku kuulutada ja palverändurite patte lunastada. Uus paavst Honorius III (1216-1227) kinnitas pool aastat pärast ametisseastumist, et needki, kes on tahtnud Pühale maale ehk Iisraeli rännata, kuid asjaolude ja kehalise nõrkuse tõttu oma kohustust täita ei suuda, võivad asenduseks Liivimaale minna, et olla kasulik paganate alistamisel.
Pärast seda, kui Mõõgavendade ordu löödi 1236. aastal Saule lahingus paganlike leedulaste poolt puruks ning selle riismed ühendati Teutooni orduga, muutusid palverännakud Liivimaale taas rahumeelseks.
13. ja 14. sajandi allikates on rohkesti andmeid, mis viitavad Vana-Liivimaa tähtsusele palverännakute sihtpunktina. Rootsi kuningas Magnus Aidalukk (1275-1290) on oma testamendis 1285. aastast jätnud 400 hõbemarka neljale sõjamehele, kes täidavad tema lubaduse minna Pühale maale, aastase rännaku kulud neljale sõjamehele, kes täidavad kuninga lubaduse minna Riiga, ja 24 hõbemarka munkadele rännakuks Püha Franciscuse hauale Portiuncula kabelis Assisi lähedal. Olgu nimetatud seegi, et need kolm paika olid ainsad, kus tollal patud täielikult andeks võis saada.
Carl Estridssoni testamendis 1286. aastast oli Pühale maale minejale ette nähtud 40 hõbemarka ja Riiga siirdujale 100 marka penne ehk umbes 17 hõbemarka. Püha maa langemise tõttu 1291. aastal kasvas Liivimaa tähtsus veelgi. Benediktlasest paavst Clemens VI (1342-1352) lubas punase ristimärgi võtnud palverändureil tõotuse täita Maarjamaale rändamisega. Siin ei olnud enam tegu Püha maa ja Maarjamaa võrdsustamise, vaid esimese palverännakuobjekti tingimusteta vahetamisega teise vastu.
Tinast suveniirid
Sarnaselt teistele kuulsatele palverännakute sihtpunktidele valmistati ka Liivimaal palveränduri märke. Neid sai osta vaid rännaku sihtpunktis tõenduseks, et palverändur on paigas tõesti ära käinud. Need olid kui suveniirid palveränduritele ehk keskaja turistidele. Mandlikujulistest pühasära-palverändurimärkidest on arheoloogid seni leidnud kaks näidist – hästi säilinud 6,6×3,7 cm märk Lüübekist ja selle põhjal tuvastatav märk Vana-Lödösest. Tinasulamist suveniir oli väga sarnane Rocamadouri Neitsi Maarja märgiga, vahe oli vaid selles, et maarjamaalaste kujutatud Jeesuslaps istus Jumalaema paremal, mitte vasakul põlvel, ja pealdiskiri oli tervikuna peegelpildis.
Pirita klooster ja Toomkirik
Sarnaseid palverändurimärke on välja antud veel kahes pühamus Prantsusmaal, samuti ühes Kastiilia, Veneetsia ja Rooma palverännupaigas. Märgil oli tekst: Signum s: marie in livonia remissionis peccatorum – Liivimaal pattudest vabastava Maarja märk. Üsna erandlik oli see, et pealdisel oli märkimata palverännupaik, kus Neitsi Maarja pattudest vabastas. Liivimaa oli ju niisama lai mõiste kui Püha maa, ja selline määratlus siin võis tähistada mitmete paikade külastamise nõuet.
Seni jääbki vastamata küsimus, millised olid need palverännukirikud, mida palverändur pidi siin külastama. Üsna kindlasti olid tunnustatud pühapaikadeks Riia, Üksküla, Holm ja Kubesele, vahest ka Toreida. Palverändurite tee viis läbi Eesti ala, nii seostatakse Karja ja Pöide kirikuid Saaremaal palveränduritega, kes Visbyst Riiga teel olles seal peatusid enne mandrile jõudmist.
Eesti ala keskaegsetest palverännuobjektidest on ajaloolane Paul Johansen märkinud Valget risti Vastseliinas, püha Blasiuse suureks safiiriks muutunud pöialt Tartu Toomkirikus ja püha Veronikat Tartu linnavärava kohal, samuti Musta risti Uus-Pärnus ning Püha Olavi küüsi ja luid Tallinnas. Villem Raam on Eesti palverännupaikadena nimetanud eeskätt Pirita kloostrit, Tallinna Toomkirikut, Padise kloostrit, Vastseliina linnusekabelit ja Maarja kabelit Viru-Nigulas.
Pühale Neitsi Maarjale on pühitsetud Tallinna Toomkirik ning seega oli ta ka omaaegse Tallinna piiskopkonna (Episcopatus Revaliensis) kaitsepühakuks. Võime väita, et ka Tallinna täisvapil kujutatud kuldse krooniga naisekuju ei ole keegi muu kui Taevakuninganna (Regina Coeli), Neitsi Maarja.
