«Šimpansid on mässajad. Kui nad vaatavad läbi puuri ja arvavad, et sul on vale soni peas, siis läheb kohe mässuks,» rääkis loomaaiast raamatu kirjutanud Piret Mäeniit.

Mäeniidu raamatus «Loomaaia jäljerajad» on koos 75-aastaseks saanud loomaaia põnevamad juhtumised, silmapaistvamad loomad ja kuulsamad töötajad.

Milline on raamatu sünnilugu?

Kui mul sai valmis Aleksei Turovski elulooraamat, siis vaatasin silmanurgast Mati Kaalu ja mõtlesin, et tema elust oleks tore raamat teha. Kaal, tagasihoidlik inimene nagu ta on, ütles, et tema endast raamatut ei taha, aga loomaaiast raamatu tegemisega oli nõus. Mina olin veel rohkem nõus, sest ma ei julgenud nii palju paludagi, et tervest loomaaiast raamat teha. Kuna loomaaial on sel aastal ka 75. sünnipäev, sobis see mõte hästi. Nii saigi raamatusse jäädvustatud loomaaia tänane päev ja kaugem minevik.

Millised loomad pääsesid raamatukaante vahele?

Loomaaias on praegu kokku üle 10 000 looma ja arusaadavalt kõigist kirjutada ei jõua. Esindatud on kõik need loomad, keda loomaiast kiirelt läbi käies näha saab. Aga juttu on ka huntidest, keda praegu loomaias pole. Põhivalik tekkis tänu inimestele, kes on mingite loomadega kauem tegelenud ja kellele need loomad on hingelähedasemad. Näiteks on juttu kõige põlisemast töötajast Anne Saluneemest, kes on loomaaias töötanud juba 50 aastat, ja tema elevantidest. Ta on nagu elav ajalugu, kes mäletab iidamast-aadamast inimesi ja olusid.

Kuidas te loomad rääkima panite?

Loomad panin ma rääkima inimeste keeles nende inimeste abil, kes nendega iga päev kokku puutuvad ja oskavad meile loomade keelt tõlkida. Samas vaatasin ma ikka ise ka loomadega tõtt, et neid paremini mõista. Eriline side tekkis mul elevantidega, kelle juures oli mul hea mõtete kogumise paik – sain seal maha istudes puhata kõrvu ja pead. Elevandid nosisid oma heina, mina lihtsalt vaatasin neid ja me ei lasknud vastastikku ennast häirida. Mulle tundus, et elevantidel oli mind nähes hea meel ja nad mõtlesid isekeskis, et las ta siis vaatab, kui tal midagi muud targemat teha pole.

Kes on teie lemmikloom loomaiast?

Seda on tõepoolest raske öelda. Kui ma polnud veel selle raamatuga tegelenud, siis oleksin osanud nimetada käigu pealt, lausa läbi une kolm lemmiklooma, aga enam ei oska. Mida rohkem sa neid näed, seda raskem on öelda, kes on see lemmikloom. Kui just peab ütlema, siis ehk primaadid, kes on inimesele oma käitumiselt veidi sarnasemad kui mõned muud loomad. Mulle meeldivad šimpansid ja jaapani makaagid, kes on nii sotsiaalsed ja lõbusad ja kelle ühiselukorraldust on lausa lust vaadata. Kunagi oli aga minu vaieldamatuks lemmikuks ka valgetups-marmosett.

Kas igal loomal on oma iseloom?

Kõik loomad on omamoodi isiksused ja nendest ei saa anda täit ülevaadet, nagu pole ka piisav, kui kirjutada inimesest vaid nii, et see on üks eurooplane, see üks inimene Aasiast ja see üks inimene Aafrikast. Aga näiteks omadussõna «uhke» sobib iseloomustama paabulindu. Kuna uhkusel on selline väike kõrvalmaitse juures, siis ma paabulinnu jutule ei kippunud, vaid mõtlesin, et las ta siis uhkeldab ja mis ma siin enam teda torgin.

Tagasihoidlikkusega seostub mulle Hiina alligaator, millele loodusemehed muidugi vastu vaidlevad. Hiina alligaator elab samas majas, kus see suur vanamees krokodill, ja kipub seal jääma kuidagi kahe silma vahele. Ei tea, miks ta on nii tagasihoidlik ega tule ja näita ennast. Mässaja tiitlit väärivad vaieldamatult šimpansid – kui neile ikka miski ei meeldi, siis nad mässavad. Näiteks kui nad vaatavad läbi puuri ja arvavad, et sul on vale soni peas, siis läheb mässuks.

Ühel korral šimpans Betty, kes mulle muidu kangesti meeldis, vaatas mulle väga ilmekalt otsa ja koputas korraks rusikaga vastu klaasi – ma arvasin, et ju ta tundis mu ära ja rõõmustab. Pärast kuulsin šimpansitalitaja Imbilt, et tegelikult on hoopis niimoodi, et kui sa šimpansile ei meeldi, siis ta hakkab sulle nägusid tegema. Samas oli lumeleopard selline loom, kes ei tahtnud ennast peaaegu üldse näidata ega väga kekutamas käia, ometi on ta nii kena ja väärikas. Lõvi aga on muutunud meie oludes legendiks – siinses kliimas on ta heas mõttes tsirkuseeksponaat.

Kas loomaaed on vangla või loomade Eldoraado?

Minu meelest on loomaaed siiski loomade Eldoraado. Viimastel kümnenditel on loomakaitseliikumine kõvasti hoogu saanud ja mõnedes inimestes sektantlikku suhtumist tekitanud. Ettekujutus, et loomaaed on looma vangla, on väär. Kui süveneda loomade pidamise põhimõtetesse ja loogikasse, siis paljusid loomaliike poleks enam maailmas olemas, kui poleks olemas loomaaedu. Pigem on ikka loomaaed elukate Eldoraado, nagu loomaaia direktor Mati Kaal ütleb. Loomaaed pole kohe kindlasti vangla, aga tsirkus ei tohiks ta ka olla, ja õnneks meie loomaaed seda pole.

Millega üllatasid maod?

Mul on olnud juba pikka aega madude kartus ehk lausa foobia. Ma pole iial igatsenud mingit madu kätte võtta või teda paitada, mõnesid on pelutav isegi vaadata. Kui ma käisin terraariumirahvaga rääkimas, siis näidati mulle maisimadu ja küsiti, et kas tahad teda lähemalt näha. Ei sobinud ju ütelda, olles ise juba pool aastat loomaaias ringi tuterdanud, et ma ei soovi mõnda looma näha. Eks ma siis tegin julge näo pähe ja võtsin selle umbes 40 cm pikkuse maisimao kätte. Siis üllatusin tõesti, et kui ilus ja pehme ja siidine nahk tal on ja kui ilus elukas ta tegelikult on. See kogemus muutis hoobilt minu suhtumist ja tänu sellele vaatasin ka teisi madusid veidi teise pilguga.

Milline lugu šokeeris teid kõige enam?

Minu jaoks olid šokeerivad need lood, kui loomad said loomaaiast putku. Enamasti juhtusid need lood ajal, mil loomaaed oli Kadriorus. Kord põrutasid sealt mägikitsed minema ja neid jahiti Lasnamäe uute paneelmajade vahel taga. Alalõpmata olid vanas loomaaias jooksus ka hundid. Ka on jooksus olnud üks korralik noor püütonipoiss. Maod elavad ju elevandimajas ja seal keskel on üks munakividega vooderdatud ilubassein. Tookord oli see madu kuidagi oma pleksiklaasist majast välja pääsenud ja teinud endale pesitsuspaiga basseini munakivide vahele. Õnneks oli loomaaed siis kinni, kui talitajad plehku pistnud mao avastasid ja oma boksi tagasi toimetasid.

Pisarad tõi mulle silma lugu Amuuri leopardikutsikate saatusest, kelle kolm poisikest kasside pähe ära virutasid, et need turul maha müüa. Lugu juhtus 15 aastat tagasi. Poisid passisid peale, kui valvur läks koeraga jalutama, ja varastasid siis poolteist aastat hoolega hoitud ja kasvatatud Amuuri leopardi kutsikad ära. Kõige hullem oli see, et vaesed loomad pandi tsemendikottidesse, kus nad hingasid sisse tsemenditolmu, ja kuigi nad hiljem saadi kätte, surid loomad siiski ära.

Palju on inimesed jätnud loomaaeda oma käsi-jalgu?

Läbi aastate ühtekokku 20 ihuliiget, enamasti käsi. Mitukümmend aastat tagasi hammustas tiiger ühel Eesti kirjanikul sõrme ära. Inimene läks ise lolli peaga sinna torkima ja tahtis tiigrile pai teha. Valvurid küll ütlesid, et ei maksa torkida, aga noor uljas meesterahvas ei kuula alati. Kui loomaaed oli veel Kadriorus, siis elas seal üks hunt, kes nägi nunnu välja ja meeldis kõigile väga. Tema hammustas ära ühe polkovnikuproua hästi maniküüritud näpu, mis siis hiljem prepareeriti ja pandi publikule hoiatuseks välja – selline ilus lakitud küünega sõrm! Loomaaiaga nii tihedalt seotud olles nägin ka lähemalt, kuidas külastajad käituvad, ja see pole küll õige, et väikesed lapsed topivad oma mobiiltelefoni võrede vahelt läbi, et pilte teha. Mis see lapsekäsi siis on ära hammustada!