«Ma pole kunagi tasulises trennis käinud,» ütles Tallinna aasta parimaks mees-sportlaseks valitud Heiki Nabi. «Lapsena Hiiumaal elades tahtsin minna suusatrenni, aga minu vanematel polnud selleks piisavalt raha. Seega tegin kõike seda, mida sai teha ilma rahata.»

Sellest hoolimata on Heiki Nabi jõudnud maadluses maailma tippu ja seisis ka Tallinna aasta parimate sportlaste tunnustamise galal ühel laval koos suusatreenerite Pääsukestega, kelle trenni ta minna ei saanud. See on tunnistus sellest, et hea tahtmise korral on võimalik jõuda tippu ka siis, kui stardipositsioon pole kuigi soodne.

Võiks ju arvata, et kõigi nende võitude juures on Heiki veel ühe tiitli suhtes muutunud immuunseks ja võtab seda kui loomulikku asja. Rõõm on aga näha, et tegelikult see nii pole. «Iga sportlane tahab võita, ja see pole üldse nii, et kui ma olen juba nii palju auhindu saanud, siis mis sest ühest enam,» ütles Nabi. «Sel aastal oli konkurents meeste arvestuses väga tugev ja mul on väga suur au ja hea meel olla Tallinna parim meessportlane.»

Arukas armukadedus

Tõelise džentelmenina mainis Heiki, et tegelikult tuli sel aastal nende peresse ju kaks võitu. «Selliseid peresid vaevalt et teisi on, kus mees ja naine mõlemad on pääsenud aasta parimate sportlaste nominentide hulka,» lausus Heiki selge uhkusenoodiga hääles, viidates oma abikaasale Egle Eller-Nabile, kes võidutseb Euroopa lavadel bikiinifitnessis.

Heikilt ei saa küsimata jätta, kas armukadeduseuss hinge närima ei kipu, kui ta oma kaunist bikiinides naist maailmalavadel seismas näeb ja teab, et samal ajal jälgivad Eglet veel tuhandete meeste ihalevad silmapaarid.

«Kui ma ausalt ütlen, siis iga mees on ju natuke armukade. Aga ma arvan, et olen erakordselt mõistlik selle koha pealt,» ütles Nabi. «Tõesti, kui ma vaatan saalist Egle esinemist, siis kuulen ümberringi igasuguseid ütlemisi, eriti Venemaa võistlustel. Kommenteerijateks on inimesed, kes ei näe bikiinifitnessis selle ala sportlikku poolt, vaid midagi muud, aga õnneks on selliseid vähe. Enamasti on siiski tegu selle ala austajatega – viimasel Moskva võistlusel oli saal nii rahvast täis, et ma peaaegu ei mahtunud sisse, ja selleks, et tütreke ema näeks, pidin ta kukile tõstma.»

Kas tulise loomuga Egle äkki omakorda armukadedaks saab, kui nii mehine ja sportlik mees tihti kodust ära on ja paratamatult naisfännide imetluseobjektiks satub, selle pärast Heiki ei muretse. «Ma ei muretse, sest tean, et Egle peab mind kõige paremaks, ja mina teda.» Heikit võib uskuda, sest üsna kiirelt pärast tutvumist panid Hiiumaalt pärit noored leivad ühte kappi, olles kindlalt veendunud, et leitud on elu armastus. «Kui Heiki otsustab, et ta tahab midagi, siis ta selle ka saab,» lausus Egle, kellele Heiki abieluettepanek tuli omal ajal üllatusena. Mõelda polnud aga midagi – Heiki oli ju otsuse teinud ja nii jäi.

Pilt alati kaasas

Kuigi Heiki ja Egle elu on võistluste ajal nagu Koidul ja Hämarikul, kes vaid viivuks kokku saavad, et «ühed asjad kotist väja tõsta, teised asemele panna ning uuesti võistlusele sõita», on nad püüdnud teha kõik, et pikad lahusolekud suhet ei kahjustaks. Kriipiva igatsuse puhuks on mõlemal rahakoti vahel teise pilt.

«Tegime selle pildi umbes kaks aastat tagasi Las Vegases ja kanname sestpeale endaga kaasas,» mainis Heiki. Lisaks aitavad igatsust leevendada telefonikõned ja Skype.

Sügisel tekkis Eglel aga enne Soome võistlusi kriitiline seis. «Profikaardi tegemise eel helistasin Heikile ja ütlesin, et ma ei lähe lavale – olen väsinud ja mul on meeletu koduigatsus,» meenutas fitnessikuulus. «Minuga on nii, et kui ma ei taha lavale minna, siis ma ei lähe, ja keegi ei saa mind ümber veenda.»

Ometigi oli maailmas üks inimene, kes suutis öelda lause, mis Egle meelt muutma pani ja viimaks ka võiduni viis. «Ma ütlesin Eglele, et mul on sel aastal kogu aeg selline tunne ja ka mulle on kodust äraminek alati valus. Palusin tal veel veidike vastu pidada, sest siis kohe tuleb meie aeg,» rääkis Heiki.

«Seda kuuldes mõtlesin, et miks Heiki pole mulle varem niiviisi öelnud, siis oleksin paremini teadnud, mida ta tegelikult tunneb kodust eemal olles,» nentis Egle.

Tahaks rohkem tantsida!

Vabal ajal käivad Nabid koos jooksmas, rattaga sõitmas või lihtsalt jalutamas ning tegelevad kolmeaastase tütre Renataga.

Kui Eglel ja Heikil on võimalus ühiseks ajaks, ei veeda nad seda jalad seina peal diivanil vedeledes, vaid ikka sportlikult. «Kell viis hommikul me siis küll ei tõuse, ikka normaalsel ajal, ja ka sporti tehes ei lähe maksimumi püüdma, vaid lihtsalt koos nautima ja juttu rääkima,» rääkis Heiki. Egle, kes aktiivselt ka teisi tüdrukuid bikiinifitnessiks treenib ja lisaks tantsutrenne annab, unistab, et ühel päeval saaks ta taas minna koos oma kalli kaasaga tantsima. «Ma ei mäletagi, millal me seda viimati tegime, vast siis, kui tutvusime.»

Kuna ühist aega on noortel niigi vähe, palub Heiki Eesti meedial neid mõista. «Ma loodan, et Eesti väljaanded ei pahanda meie peale, kui me neile tihti ära ütleme. Kui saame vahepeal võimaluse olla nagu tavaline Eesti pere, siis tahaks seda aega nautida.»