Juba enne ristirüütlite tulekut oli peale eestlaste Tallinnas oma elupaik vene, saksa ja Ojamaa kaupmeestel ning äri käis Araabia maadeni välja.
Tallinn arenes välja kohast, kus ristusid paljud maanteed, mida mööda vedasid kaupa eestlased, kes aastatel 1000-1150 muutusid kaubanduslikult väga aktiivseks. Sellele järgneval ajal aga võib rääkida juba Revali kaubaplatsist. See nimi esineb Läti Henriku kroonikas korduvalt ning tähistab nii kaubaplatsi ennast kui ka selle ümbruskonda.
Tallinna kaubakohad olid olemas juba ammu enne ristisõdijate vallutusi.
Eestlaste usuleigus ettekääne sõjaks
Tallinna muistne kauplemiskoht koosnes mere ääres asuvast sadamast ja kaubaplatsist ehk vanast turust, mis asus hilisema Raekoja platsil asuva suure turu läheduses. Kaubaplatsiga olid seotud varjaagidest ja russidest kaupmeeste asundused hilisema all-linna põhjapoolses osas Oleviste kiriku ümbruses. Nende asunduste ja kauplemiskoha vahele tekkis tänavate võrgustik. Võimalik, et ka Ojamaa kaupmehed olid Tallinnas juba 11. ja 12. sajandil ning et koos ojamaalastega tulid Tallinna veel saksa kaupmehed, eriti pärast 1143. aastat, mil asutati Lübeck ning hakkas elavnema kauplemine Lübecki, Visby ja teiste Läänemere kaubaplatside vahel.
11. sajandi teisel poolel hakkas elanike arv märgatavalt kasvama. Juba olemasolevad kaitserajatised ehitati paremini välja ning suure hoo sai sisse uute linnuste ehitamine. Üks rajatud kantsidest oli uus Lindanise puust linnus, mis asus hilisemas all-linnas oleva kaubaplatsi lähedal. Ühelt poolt teenis linnus üldise maakaitse huve, teisalt kaitses russide, skandinaavlaste, sakslaste ja eestlaste kaubaplatsi.
11. ja 12. sajandi usuline uuendusliikumine ja sõjaliste ordude tekkimine ristisõdade ajal viis selleni, et 12. sajandil laiendas misjon oma oma püüdlusi ka Läänemere idakalda ääres. Kuna rahumeelsed misjonärid ei osutunud eestlaste juures edukateks, kutsus paavst 1172. aastal üles «kõiki kuningaid, valitsejaid, ning kristlasi» Taanis, Norras, Rootsis ja Ojamaal kõigi oma pattude lunastamiseks sõtta eestlaste vastu. Eestlastel ei olnud kahjuks nendele jõududele suurt midagi vastu panna, ometi kestis vastupanu mitmeid aastaid.
Ka pärast seda, kui Rooma oli teele läkitanud ristisõdijate armee Taani kuninga Valdemar II Võitja juhtimisel ja tõotanud misjoniõigusi nii taanlastele kui ka sakslastele, jätkasid tülitsevad pooled veel aastaid sõda. Selle sõja käigus sai Tallinn 1219. aastal ametlikult linna tiitli. Valdemar II rajas kuuldavasti Lindanise lahinguvälja lähedusse Revali linnuse, mida eestlased mõned aastad hiljem korduvalt ründasid, kuid ei suutnud vallutada. Kuid ka Valdemar II võim Tallinnas ei kestnud kaua. 1227. aastal vallutas Mõõgavendade ordu paavsti nõusolekul Lindanise linnuse. Ja paavsti asevalitseja Eestimaal andis terve Rävala maakonna valitsemise õiguse üle ordu kätte. Kohe pärast seda hakkasid kerkima Toompea kivilinnuse müürid.
Mõõgavennad üritasid oma positsioone kindlustada ja kutsusid 1230. aastal Visbyst Tallinnasse paarsada peamiselt saksa soost meresõitjat, kes seadsid end sisse Toompea lähedal. Nii asutasid nad koos eestlastega kodanikelinna Tallinna mitte ainult paberil, nagu Valdemar, vaid ka tegelikult. Saksa soost tulijad ei jäänud ainult enda ehitatud Niguliste kiriku ümbruse majadesse, vaid liikusid tõenäoliselt ka ida poole, eestlaste keskuse suunas, mille tulemusel need asumid hiljem ühte sulasid.
Sakslased vähemuses
Tallinn koosnes juba 13. sajandil kahest väga erinevast asundus- ja õigusalast: Toompeast ehk ülalinnast, kus oli linnus ja valitsejad ning piiskopi residents, ja all-linnast, kus paiknesid skandinaavlaste asundus Oleviste kiriku ümber, sakslaste asundus Niguliste kiriku juures ja eestlaste asum Suure ehk Raekoja turu ümbruses. Niisugusest kirevast rahvast hakkas arenema keskaegne Tallinna kodanikkond, kus juhtivatel positsioonidel olid saksa soost inimesed.
Muidugi oli Tallinna linnaks arenemisel tähtis roll ka Hansa Liidul, mis oli välja kasvanud 12. sajandi Põhjamere ja Läänemere kaupmeeste ühistutest. Sel moel tekkinud kauplemisvõrgustik andis Saksa-Rooma riigi kaupmeestele võimaluse organiseerida kaubandust Põhja-Venemaa aladega, mis olid tuntud rikkalike teravilja, puidu, vaha ja karusnaha varude poolest. Võiks öelda isegi nii, et Lübecki asutamine 1143. aastal muutis vältimatuks ka keskaegse Tallinna kasvu ning õitsengu. Tallinna all-linnas hakkas kehtima Lübecki linnaõigus ning Tallinn kuulus keskajal Läänemere rikkamate linnade hulka.
Artikli kirjutamisel on kasutatud Karsten Brüggemanni ja Ralph Tuchtenhageni raamatut «Tallinna ajalugu» (2011, Tallinn).
