Miks Eesti riik ja politsei laseb prostitutsioonil vohada, kuigi seadused annaksid võimaluse seksimüüki ohjeldada? Kui näiteks Soomes pole võimalik tutvumisportaalis prostituudina oma keha müüa, siis Eestis tehakse seda massiliselt. 

Sotsiaalministeerium leiab, et enamiku kuulutuste taga on kurjategijate ehk kupeldajate karvane käsi, mistõttu seadus võimaldaks sellise tegevuse keelata, politsei silmis on aga tegu seadusliku turundustegevusega.

Ka kõige võhiklikum arvutikasutaja leiab kerge vaevaga paarkümmend eestikeelset tutvumisportaali, kus kõik nn tutvumiskuulutused on stiilis “väga seksikas neiu pakub (kõige erinevamates vormides) seksi ja massaaži, hind 100 (vm) eurot tund”. Nimetagem vaid mõned: litsid.com, sextutvus.com, otsimind.com, prostituut.ee, sexytallinn.com. Ühtegi tutvumiskuulutust selle sõna tegelikus mõttes neilt lehtedelt ei leia.

Lisaks leidub süütumaid tutvumisportaale, nt iha.ee ja sexinestonia.com, kus kuulutustes ennast nii konkreetselt välja ei pakuta, küll aga otsitakse seksitutvusi, ning sealgi küsitakse või pakutakse seksi eest raha või sponsorlust.

Eestis on prostitutsioonile teadlik kaasaaitamine ja kupeldamine kriminaalkorras karistatav. Kas sellised veebilehed (või nende omanikud) tegelevad kupeldamisega või sisuliselt prostitutsioonile kaasaaitamisega?

“Minu isiklik arvamus on see, et kui tahetakse prostitutsiooni vahendamisele piiri panna, peaks leidma sobiva paragrahvi küll,” ütles sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna nõunik Kristiina Luht.

Seksimüük kui teatripilet

Ent politsei tuleb välja üsna uskumatu seisukohaga. Põhja politseiprefektuuri eriasjade uurija Ardo Ranne soovitab sõnapaariga «seksi vahendama» ettevaatlikult ümber käia.

“Vahendamine kui selline on tõlgendatav karistatava teona,» nentis ta. «Kui te kasutate seda väljendit, siis stigmatiseerite äriühingut, kes osutab portaalikeskkonna teenust. See, et keegi kusagil on loonud keskkonna, kus ta võimaldab kasutajatel midagi sisestada, ei ole vahendamine.”

Tekib küsimus, kuidas veel viisakamalt nimetada teenust, millega pakutakse naistele (ja ka meestele) võimalust oma keha müüa. Ranne sõnul sobib kõige paremini sõna “turundus”.

“Prostitutsioon on üks teenuse valdkond. Ükskõik milliseid teenuseid või tooteid tahame tarbida, otsime me ju internetist infot. Sellisel puhul me mõistame seda kui turundust,” rääkis  Ranne. “Ka seksikuulutuste avaldamine netilehel on turundus.”

Lõppude lõpuks polegi tähtis, millist sõna kasutada – selge on see, et kehamüük käib internetiportaalide vahendusel niisama vilkalt kui teatripiletite müük (tõsi küll, piletimüügilehti on vähem kui seksimüügilehti), ning politsei sõnul seda reguleerida ei saa. Ka justiitsiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna nõuniku Anu Lepsi sõnul pole põhjust netilehtede tegevusse sekkuda.

“Oleme oma töö käigus analüüsinud Eesti ja lähiriikide prostitutsioonipoliitikat, sh seksuaalteenuste ostu ja osutamist puudutavaid regulatsioone, ning leiame, et prostitutsiooni vahendamine on Eestis reguleeritud piisavalt,” lausus Leps.

Soomes või Itaalias seksikuulutused keelatud

“Internet on  väga raskesti kontrollitav keskkond ja sellega on kõik üle maailma hädas,” lisas Ranne. “Teavet on internetis ju meeletult – kes paneb sinna pommivalmistamise õpetusi, kes õpetab, kuidas enesetappu teha, kes müüb ennast. Valikud sellise tegevuse reguleerimisel on aga väga kesised.”

Kuigi Eesti politsei sõnul ei saa seksivahenduslehtede vohamist kuidagi ohjeldada, on näiteks Soomes ja Itaalias (kus prostitutsiooniga seotud seadusandlus sarnaneb Eesti omaga) seda siiski suudetud. Tõsi küll – ka Soomes ja Itaalias on võimalik interneti kaudu seksi osta, kuid sel juhul on tegemist kas rahvusvaheliste lehtedega või tutvumisportaalidega, kus seksi ost-müük käib varjatud moel.

Eesti «tutvumisportaalide» ülalpidajad näikse ka ise aduvat, et nende tegevus balansseerib seaduslikkuse piirimail, ning on lehtedele üles pannud teenuse kasutamise tingimused, mis tegelikult peaksid välistama seksimüügi kuulutuste ülespaneku.

“Portaali kasutaja poolt sisestatud kuulutus võib olla ainult tutvumiskuulutus, mitte reklaam või teenusepakkumine,” seisab näiteks lehe litsid.com kasutajatingimustes. Ent, nagu juba eespool mainitud, kuulutused sellel lehel pakuvad sõnaselgelt justn imelt seksiteenust.

Kuulutuste taga kupeldajate käsi

Enamasti pole nende kuulutuste taga kõrge libiidoga preilid või prouad, kes on ühendanud meeldiva kasumlikuga – kuigi just nii võib näida. Väga paljude teenust pakkuvate naiste tegevust juhib kupeldaja karvane (vahel ka sile) käsi ehk neis portaalides käib sõna otseses mõttes kuritegevus.

“Meie aastatepikkune kogemus ja info ütlevad, et enamasti need internetilehtedel kuulutajad ei paku teenust omal käel,” nentis Luht. “Suurem osa kuulutusi tuleb tõenäoliselt mõnelt üksikult IP-aadressilt ning sama lugu on telefoninumbritega, neid võib olla hirmus palju erinevaid, aga tegelikult on paljudel samad näod taga.” See tähendab, et tegemist on organiseeritud prostitutsiooni, mitte lõbusate naiste kohustustevaba ja tulusa ajaveetmisvormiga.

Ranne sõnul ei saa aga üldistust teha. “Siin tuleks rääkida juhtumipõhiselt,” mainis ta.

“Kuid tõesti, paljudel juhtudel on nende tüdrukute taga ka kupeldaja. Tema eesmärk on viia teenus kliendini ning ta kasutab selleks kõiki võimalikke vahendeid, sealhulgas internetti.”

Päeva jooksul pannakse taolistele lehtedele üles umbes 300 kuulutust, kuid sageli on mitme kuulutuse taga üks inimene. “Kui näiteks Siiri tahab ennast müüa ja teab midagi turundusest, siis ta paneb üles viis kuulutust, kõik erinevate telefoninumbritega,” selgitas Ranne.

“Ühes on ta brünett, teises blond, kolmandas punapea jne. Õigeid fakte on neis kuulutustes harva. Kliendi jaoks on see üsna nagu loosiratta tõmbamine – puhas õnn, kelle ta sulle pihku mängib. Lähed kohale, aga blondi 20-aastase siresääre asemel, keda sulle lubati, ootab 40+ matsakas brünett.”

Naised saavad nuga

Mõni aasta tagasi ilmus Eesti Ekspressis artikkel anonüümse prostitutsioonis osalenud inimese sulest, kus autor väitis, et usinad lõbutüdrukud teenivad vaata et mitu riigikogu liikme palka kuus. Vägevad rahanumbrid võivad ahvatleda naisi selle ametiga katsetama. Seda enam, et makse maksma ei pea, oled ise oma aja peremees ning seksimüügikuulutuse saab internetiportaali riputada tasuta. Samas – just internet on koht, kus kupeldajad oma ohvreid otsivad.

Ka kõnealuse Eesti Ekspressi artikli autor märkis, et skeem on lihtne. “Meeskodanik helistab üksi töötavale neiule kliendi pähe. Kohale tulles küsib mees, kas neiul on olemas “katus”. Kui neiul pole anda katuse telefoninumbrit, teeb mees selgeks, et nüüdsest tuleb tal pool tasust anda talle või karistatakse neiut füüsiliselt.”

Ranne sõnul on igal neiul loomulikult võimalik sellisel puhul politseisse pöörduda, kuid alati see paraku nii ei käi.
Ranne lisas, et rääkigu artiklid mida iganes, lõbunaise elu on kõike muud kui glamuurne.

“Ega need inimesed ei prostitueeri hüperseksuaalsusest tulenevalt,” märkis ta. “Eesmärke on kaks, esiteks elatise teenimine ja teiseks – mis ei ole vähem levinud – kõikvõimalike narkoainete omandamiseks. Väljapoole paistev ilus pilt on üks suur müüt. Tegelikult on prostitutsioon väga keeruline probleemide pundar, kuhu on põimitud nii kõige erinevad sotsiaalsed probleemid kui ka kuritegevus, kusjuures kuritegevus võib olla kohati üsna võigas. Need naised saavad peksa, saavad nuga, igasugu tervisekahjustusi.”

Hävitatud kehad ja hinged

Luht nentis, et mitte ainult naise keha ei saa müümisel kahjustada, samavõrra räsib see “amet” psüühikat.

“Prostitutsiooni kaasatud naised kasutavad oma eluga toimetulekuks mitmeid meetodeid, lisaks alkoholile ja narkootikumidele ka n-ö psühholoogilisi. Näiteks sisendatakse endale, et mina ise ja minu keha on kaks täiesti eraldiseisvat asja, see, mis minu kehaga tehakse, ei puutu minusse.Selle tagajärjeks võib lõpuks olla isiksuse purunemine, tõsised vaimse tervise probleemid, sest inimene on ikkagi terviklik olend – keha ja vaim on seotud.”

Ranne sõnul ei plaani tüdrukud, kes kerge rahateenimise lootuses keha müüma hakkavad, seda tegevust pikka aega harrastada. Paraku on nii, et olles “maailma vanema ameti” nõiaringi sattunud, on sealt raske välja pääseda. Kuidas sa kandideerid töökohta, kui saad CV töökogemuste lahtrisse märkida vaid “seksiteenuse pakkuja”.

“Me võime ju mõelda, et las see inimene müüb ennast. Aga ühel hetkel on sellel ennast müüval naisterahval või meesterahval (ajaloos on perioode, kus valdavalt olid prostituudid mehed) n-ö parim enne möödas ning ta on oma muredega tööjõuturul üksi,” rääkis Ranne.

Naiste elu hinnaga

Kahtlemata on internetis toimuvat raske kontrollida. Ometi peaks riigis, kus kupeldamine on kuritegu, olema võimalik seada ka internetiportaalidele tingimused, mis välistavad seksimüügikuulutuste ülespaneku.

Targad mehed muidugi muigavad selle mõtte peale ja ütlevad, et mis see ikka muudab, ei see seksimüük kuhugi kao – kuulutused stiilis «rinnakas punapea ootab härrasmehi kohvile» jäävad ilmuma nii internetis kui ka päevalehtede veergudel ning kõik saavad aru, mis seal taga tegelikult on. Samuti leitakse, et kusagil peavad mehed ju oma seksuaaltungid rahuldatud saama.

“Sageli tuuakse prostitutsiooni õigustamiseks seksiostjate “vajadused” – et meestel on vaja seksi, neil on õigus seda osta ja keegi peab seda pakkuma,” ütles Luht. “Et see toimub ennast müüva naise vaimse, füüsilise ja seksuaaltervise hävitamise hinnaga, ei ole paljude jaoks piisav vastuargument.”

Ometi peaks iga mees sellele mõeldes seksi ostmist täielikult taunima.