"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Risti koguduse hinnangul võib aardeleiuküsimuse lahendada tsiviilasi (0)
16. jaanuar 2015

Risti koguduse õpetaja Annika Laatsi sõnul võib Harjumaalt Padise vallast asuvast Risti kirikust leitud aarete kuuluvuse osas selgust tuua tsiviilasi, kuid hagemise osas teeb kogudus otsuse alles kevadel.

Laatsi sõnul on mitmed teemaga tutvunud juristid seisukohal, et kirikust leitud enam kui 1000 münti peaksid kuuluma kogudusele. Kultuuriministeeriumi tellitud hinnangu põhjal peaksid leiud aga kuuluma riigile. “Võrreldavat juhtumit pole varem olnud ja sellepärast ongi asi vaieldav. Vaieldavaid asju saab tsiviliseeritud kombel kohtus lõpuni arutada.” ütles Laats BNS-ile. “Kui me seda teed läheme, siis astume neid järgnevaid samme kevade poole, ehk märtsis-aprillis.”

“Seni mõtleme, kas ja kuidas selle asjaga tsiviliseeritult edasi minna. Kogudus tähendab ju suurt hulka inimesi – me tahame pidada nõu omavahel ja koguduse juhtorganites, kuulata erinevate inimeste seisukohti ja asjatundjate hinnanguid. Ootame ka seda, mida arvab asjast uus, äsja ametisse astunud kirikuvalitsus,” rääkis Laats. Ta rõhutas, et küsimus on põhimõttelist laadi, sest kogudusel puudub soov münte enda valdusse saada.

“Me ei taha neid münte oma kätte. Me ei taha saada sellest majanduslikku kasu. Kui need on ajalooliselt olulised, siis tuleb neid uurida – me võime need mündid muuseumile deponeerida. Me ei taha ka leiutasu. Küsimus on meie jaoks põhimõtteline: tunnistada, et see, mis on läbi sajandite kogudusele kuulunud kirikust leitud, kuulub kogudusele.”

“Selle aardeleiu puhul räägime me enam kui 1000 mündist, valdavalt väga väikese vääringuga peenrahast. Tegemist ei olnud ühtse kogumiga, vaid raha vedeles kõikjal kiriku pikihoone puitpõranda all mullakihi sees. Ja mullakiht omakorda oli keskaegse kivipõranda peal. Nii et keskaegse kivipõranda ja 19. sajandi puitpõranda vahelises mullakihis oli laiali üle 1000 mündi. Miks ma seda täpsustan? – Inimesed tulevad sageli kirikusse ja küsivad: “Kus teil siin see aardekirst või pada oli?”. Aga see aardeleid on just laiali olnud mündid,” selgitas Laats.

Leiust on praeguseks mitu aastat möödas ja viimati menetles juhtumit mullu riigi ja kiriku vaheline ühiskomisjon.

“Novembris saabus lõpuks kultuuriministeeriumi kiri, mis kinnitas, et need mündid kuuluvad riigile. Ja argument on see, et nende müntide omanikku pole võimalik kindlaks teha. Seetõttu olevat see peremeheta vara, mis kuulub riigile. Meie mõttekäik on aga selline, et kuna kirik on seisnud seal paigas ligi 700 aastat, on need mündid – kui vaadata, mis aastatest nad pärinevad – aastasadade jooksul sinna kogunenud. Ja need on sattunud sinna koguduse tegevuse käigus just selletõttu, et seal seisis kirik,” märkis Laats, kelle hinnangul pole esmatähtis, kas mündid peideti 600 aasta jooksul teadlikult mulla sisse või pudenesid need toonaste korjanduste käigus. “Igal juhul on need mündid tulnud kogukonna käest või taskust.”

Kultuuriministeerium aga tugineb ajaloolaste hinnangule, mille kohaselt ei tahtnud inimesed anda enda münte kogudusele, vaid otse jumalale.

“Seda ütles viimati Tarvi Sits TV3-s. Kõigepealt võib küsida, mis ajast on Eesti riik jumala õigusjärglane? See aga, et inimesed vältisid aastasadade jooksul teadlikult kirikule annetamist ja panid just selle kõige pisema peenraha põranda sisse, on puhas oletus. Tekib küsimus, kas me ei püüa mitte projitseerida omaenda mõtteid oma esivanemate pähe. Või kas 18.-19. sajandi inimene, kes ei tahtnud oma raha kirikule anda, pidi oma mündi just kiriku põrandalaudade vahele poetama? Kas pole mitte tõenäolisem, et osa peenraha pudenes annetust tehes mõnikord lihtsalt maha, ja just seda kõige väiksemat münti ei hakatud sageli põrandalt taga otsima?

Seda on küllap juhtunud paljudega meist, olgu rahvast täis bussis või kaubanduskeskuses, olgugi et meil on oluliselt paremad rahakotid kui tollal. Tagantjärele on üsna võimatu kindlaks teha, kas need mündid pudenesid või peideti neid 600 aasta jooksul teadlikult põranda sisse. Ainus, mida meie meelest kindlalt väita saab, on see, et mündid olid põranda alla sattunud sellepärast, et seal käis sajandite jooksul koos kohalik kogudus – muuhulgas ka paljude praeguste koguduseliikmete esivanemad. Seepärast ei ole me nõus argumendiga, et see on omanikuta vara,” ütles Laats.

Harju-Risti kiriku aare tuli päevavalgele 2010.–2011. aastal arheoloogiliste uuringute ajal. Vana puitpõranda ülesvõtmise järel leiti selle all olevast pinnasest peale müntide ka tinast ja pronksist vööpandlaid ja -naaste, ehtenõelu, kuljuseid, ketilülisid, pronksspiraale, nööpe, haake, sõrmuseid, ripatseid ja muud seesugust. Pärast leidude kokkukogumist, puhastamist ja konservimist esitas kogudus taotluse leiud endale saada, kuid selgus, et aaret tahab ka riik. Mõlemad tahaksid leidu eksponeerida Harjumaa muuseumis.

Kultuuriministeeriumi hinnangul peaks paljudest eri omanikega leidudest koosnev tervikaare kuuluma riigile, sest omanikke ei õnnestu kindlaks teha. Kirik aga leiab, et tegu on kiriku aastasadade pikkuse katkematu toimimise käigus tekkinud varaga.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.