"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
HEATEGEVUS EESTIS: Kindlalt edasi – ehk tagasi, allapoole! (0)
22. jaanuar 2015

Eesti ülekaalukalt kõige tundum heategevusüritus, ETV korraldatud Jõulutunnel, kogus eelmise aasta lõpus annetajailt kokku 145 000 eurot, mida ETV ise nimetas väga heaks tulemuseks. Ka teised Eesti meediaväljaanded kiitsid tulemust suurepäraseks ja kirjutasid, kuidas Eesti annetajad on head ja heldekäelised.

Tegelikkus on muidugi pisut teistsugune, nagu Eestis kombeks. Tegelikkuses näitab Jõlutunneli tulemus pigem eestlaste kitsikust ja isekust. Tundub hoopis, et eestlased ei soovi aidata oma kaaskodanikke, ja et niigi vähene abivalmidus on pigem vaibumas.

Nimelt, aasta varem ehk 2013 kogus Jõlutunnel annetajatelt 208 000 eurot, ehk umbes sama palju kui 2012 ja 2011. Nüüd, 2014, aga saadi kokku kolmandiku võrra vähem.

Teine tuntud Eesti heategevusinstitutsioon ehk Tartu ülikooli kliinikumi lastefond teatas aga samal ajal, et on kogunud aastal 2014 annetusi  330 000 euro võrra, ehk umbes 27 000 eurot kuus. Tulemus on väga kesine, eriti kui võtame arvesse, et fondil on kolm töötajat.

Aga nii on ka teised Eesti heategevusorganisatsioonid varjusurmas ja kaotamas oma vähesegi tähtsuse nii tavaeestlase elus kui Eesti ühiskonnas tervikuna. See käib nii Unicefi kui ka Punase risti kohta, mis mölemad on maailma võibolla kõige tuntumad heategevusorganisatsioonid.

Oma viimase avaldatud aastaaruande järgi kogus Eesti Unifef aastal 2013 annetusi kokku vaid 66 000 eurot, ehk kolmandiku vähem kui eelmisel aastal. Annetusi ja toetusi ei suudetud üldse jagada ja projektidesse suunati ainult 30 000 eurot. Kulud olid Eesti Unicefil aga 87 000 eurot, mis tähendab seda, et tegevus oli kahjumis 21 000 euro võrra.

Soomes on heategijad häälekad

Aga kui tugev eestlaste tahe aidata õieti on? Eestlased armastavad võrrelda end soomlastega ehk vaatame siis, kui palju soomlased panevad oma raha heategevusesse, ja missugune on kogutud rahasummade kasvu- või langustrend Soomes.

Soome hetkel kõige tuntum heategevusüritus on Nenäpäivä (ehk Ninapäev), mis kulmineerub humoorika TV-kontsediga. 2014 kogus Ninapäev raha lastele Aafrikas, Aasias ja Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, ning kaasa löid mitmed eri asutused ja organisatsioonid nagu Punane rist, Unicef, kirik ja ametiühingud. Aasta-aastalt on kogutud summad kasvanud: aastal 2011 kaks miljonit eurot, siis 2,2 miljonit, 3,16 miljonit ja 2014 juba 3,35 miljonit eurot.

Kasvavat  trendi näidavad Soomes ka teised heategevusüritused ja asutused. Ülemaailmne Plan on kogunud Soomes viimase kahe aasta jooksul 16 miljonit eurot, ja Lastenklinikan kummit (ehk Lastekliiniku ristivanemad), mis korraldab  igal aastal suurejoonilise ”Elämä lapselle” –kontserdi, on kogunud laste heaks kokku üle 30 miljoni euro.

Eriti just Lastenklinikan kummit on Soomes mõiste, millega tahavad ennast seostada kõik firmad. Toetusi polegi raske küsida, kui tegevuse eesotsas on Soome kõige populaarsemad muusikaartistid aga ka jäähokilegendid nagu Teemu Selänne. Kusjuures Helsingi lastekliiniku suurkontserdi  üks peasponsoreid on Eesti laevafirma Tallink.   

Erinevaid heategevusorganisatsioone on Soomes kümneid ja peaaegu kõik on annetuste kogumises väga aktiivsed ja häälekad, kui mitte isegi agressiivsed. Ehk, teisisõnu, nad käituvad täiesti vastupidi kui Eesti heategijad, kes on passiivsed, arad ja nähtamatud.

Soomes küsitakse annetusi otse tänavatel, aga avaldadakse ka väljaandeid ja korraldadakse üritusi ning kampaaniaid. Lisaks toetavad heategijaid omavalitsused ja riik.

Eesti riigist pole eeskujuks

Niisiis, Eesti inimesed ja firmad pole kahjuks heldekäelised heategijad, aga millest see tuleneb? Ja miks muutub olukord veelgi vaid kitsimaks, sellest hoolimata, et riigijuhtide järgi muutub elu Eestis järjest jõukamaks?

Loogiline ju on, et mida paremini endal läheb, seda rohkem ollakse valmid aitama neid, kellel ei lähe sama hästi. See sama loogika töötab ka Euroopa liidus tervikuna, ehk Lääne-Euroopa jõukad maksumaksjad toetavad vägagi heldekäeliselt Eestit ja teisi Ida-Euroopa vaeseid riike.

Asi on aga selles, et tegelikkuses on eestlaste oma majanduslik olukord halvenenud juba aastaid. Trend on sama kui heategevuses, ehk langev. Kiire inflatsioon ehk hindade kallinemine on surunud imepisikesi palkasid ja toetusi teenivad eestlased üha tugevamini nurka ja teinud neist endisest veelgi vaesemad, aga ka kibestunumad.

Sellise isiku prioriteet vaevalt on viieeurone telefonikõne Jõulutunnelisse?

Aga, millegipärast mulle siisiki tundub, et Eesti vähesed heategijad ongi pigem just need, kel endalgi eriti kitsas ja näpud põhjas? Nad teavad rikkast paremini, mis on solidaarsus ja teise eest hoolitsemine.

Sama suurt rolli Eesti heategevuse allakäigus mängib muidugi Eesti riik, kes toetab ka Ukrainat pigem suusõnaliselt, kui oma tegudes. Pagulasi Eesti ei võta vastu üldse, ja arengu- ja humanitaarabile eraldatud rahasummad püsivad kaugel sellest, mida on varasemalt lubatud.    

Aastal 2010 teatas Eesti valitsus, et aastaks 2015 on Eesti osutatud ametlik arenguabi 0,17 protsenti Eesti kogurahvatulust – aga mida tehti kevadel 2014: valitsus ”korrigeeris” oma lubatust, nähes ette 0,14-protsendilise taseme hoidmist kuni aastani 2018. Põhjuseks oma lubadusest taganemisele andis valitsus majanduse olukorra, ehk selle, et Eesti majandus ei kasva oodatud tempos.

Hetkel suunab Eesti riik heategevusse, arenguabisse, kokku pisut üle 20 miljonit eurot aastas. Soomel on aga vastav summa üle 1,1 miljardi euro. Vahe on 55-kordne.

Eesti on ka arenguabi suhtes arenguriik, nii riigi kui üksiku isiku tasemel. Ja, nagu peaminister ütleb, selles samas vaimus tahab Eesti jätkata kindlalt edasi. Tegelikkuses tähendab see ”edasi” tagasi, allapoole. 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.