Reformierakond väidab põhiseadust ja Euroopa Liidu väärtusi rikkudes, et teisest rahvusest ja teistsuguste poliitiliste vaadetega inimesed hukutavad Eesti.

Süvenev rahulolematus majanduse allakäiguga ning Euroopa Liidu kallite, ent väheveenvate majanduse elavdamise meetmetega on paljudes riikides tugevdanud parempopulistide positsioone. Nende arusaam õhtumaade allakäigust on lihtne – kõiges on süüdi sissesõitnud.

Kõiges süüdi Keskerakond

Eestis on parempopulistlik retoorika kõlanud taasiseseisvuse algusaastatest ning seda on oma võimu kindlustamisel kasutanud nii IRL, tema eelkäijad kui ka Reformierakond. Kui Reformierakonna varasemad juhid on tänu küpsusele hoidunud lauslollustest ja avalikust laimust, siis Taavi Rõivas ei kohku oma esinemistes enam millegi ees tagasi.

Kodumaised parempopulistid korrutavad väsimatult, et kõigis hädades on süüdi venelased ja Keskerakond. Kui enne Eesti astumist Euroopa Liitu võis taolisi rünnakuid veel kuidagi mõista, siis pärast seda, kui riigi juhtpoliitikud vandusid truudust euroopalikele väärtustele, on venelaste kirumisel halb maik juures.

Teistes euroliidu riikides ei liigitata kodanikke rahvuse järgi ega kahtlustata a priori salasepitsuste punumises. Aga meil räägitakse seni Lasnamäe viiendast kolonnist, kelle mahitusel on Keskerakond Tallinnas võimu haaranud.

Me kuuleme parempoolsete poliitikute suust, et Keskerakonna valijad on keskmiselt madalama haridustasemega, arvutit mitte valdavad poolkirjaoskamatud venelased, kellel otsekui polekski õigust kasutada oma kodanikuõigusi ja toetada just seda erakonda, kelle programm neile meeldib.

Jutt käib enam kui neljandikust riigi kodanikkonnast, kellele pole südamelähedased IRL-i rahvuslik arrogantsus ja kaukameeste pragmatism. Delfi kommentaaridest loeme, et see neljandik Eesti kodanikest, Keskerakonna toetajad, tuleb panna rongile ja riigist deporteerida. Mis see on, kui mitte stalinism, fašism või põhjakorealaslik lõuahaak kõigile neile väärtustele, millest Brüsseli kõnetoolides hommikust õhtuni pajatatakse?

Parempopulismi jutlustaja Rõivas

Otsekui Lavrenti Beria suust tulevaid kommentaare anonüümsetelt netikommentaatoritelt võib võtta väheolulise kollektiivse ajupehmenemisena. Kui aga alusetuid süüdistusi pritsib oma partei peol peaminister, meenutab toimuv sabat pidusid Müncheni õlletubades. Tuletagem siis meelde, milliste pärlitega Eesti majanduse allakäigu peamiseks mootoriks pretendeeriva ajutise valitsuse juht kuulajatelt vaimustatud aplause noris.

“Julgeolekupoliitilised valikud pole mäng! Need valimised pole mäng! Ärge mängige Eesti julgeoleku ja tulevikuga! Ukrainas käib sõda!” Nii hirmutas mõne võimuloldud kuuga endale kotkatiivad kasvatanud noorpoliitik erakonnakaaslasi, jätkates süüdistusega Keskerakonna ja selle juhi aadressil retoorilise küsimusega: “Kas on vaja rohelisi mehikesi, kui rohelised mehikesed on võimalik sokutada valitsusse?”

Kõigile pidi olema arusaadav, et Keskerakond koos oma venelastest toetajatega on see oht, millega võitlemiseks tuleb tõelistel eestlastel seljad kokku panna.

Poliitika olgu aumeeste mäng

Valimised on võitlus, ent ka poliitilises maadluses peavad säilima mingidki reeglid. Eesti põhiseaduse §12 sätestab: “Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.”

Kust võtavad parempopulistid jultumuse jagada põhiseadust pidevalt rikkudes Eesti kodanikud eestlasteks ja muulasteks ning diskrimineerida Keskerakonda ja selle liikmeid nende poliitiliste vaadete tõttu? Keskerakond on parlamendiparteina legaalne registreeritud poliitiline ühendus, kelle pidev kiuslik halvustamine selle tõttu, et erakonnas ei vastandata eri rahvusest inimesi ning seistakse kõigi elanike huvide eest, pole midagi muud kui jäme põhiseaduslik riive.

Kahjuks on Reformierakonna juhtidele kõik vahendid lubatud ning nende sigatsemistele vaadatakse õiguskaitseorganites läbi sõrmede. Ligi lame rünnak Ossinovski vastu pälvis küll avalikkuse meelepaha, ent ministriametist lahkumine muutis ta paljude arvates märtriks ning oma teoga on ta taganud edu tulevastel valimistel. Neid, kes venelastele pasunasse andjale oma hääle loovutavad, on ideoloogiliselt töödeldud valijate hulgas kahjuks piisavalt.

Uus võlukepike

Venemaa vastu kehtestatud majandussanktsioonid, mida meil järgitakse sama usina alandlikkusega, nagu Reformierakonna rajajad tõttasid vaid paarkümmend aastat tagasi täitma Moskvast tulevaid rahvavaenulikke käske, on majandusele mõjunud halvavalt. Selles kehvas seisus tuleb valitsusel anda rahvale lelu, mis mõtted argimuredelt kõrvale viiks.

Vemmalvärss viie rikkama riigi hulka jõudmisest enam ei tööta ning sellepärast pakkus peaminister välja raskesti positsioneeritava ning vabalt tõlgendatava narratiivi Uus-Põhjamaast, milleks Eesti varsti otsekui võlukepikese jõul muutub.

Uus-Põhjamaale sisu otsides on eeldatud, et see tähendab jõukust ja demokraatlikku ühiskonda, milleni me peaksime jõudma. Mõeldes aga valitsuse kavale tõsta juba sel aastal sisserändekvooti, tundub, et Uus-Põhjamaa tähendab hoopis Rootsile ja Norrale sarnast ohjeldamatut migratsiooni.

Aafriklased meile tööle?

Sellel aastal on Rootsi valmis võtma vastu 600 000 asüülitaotlejat. See on suurim seni kehtestatud sisserändekvoot. Jõudes sellisele Uus-Põhjamaale, tundub venelane meile ühtäkki väga armas ja tore inimene, aga siis on hilja imestada, miks on aastaid lastud kõlada parempopulistide teisest rahvusest inimesi ja Keskerakonda laimavatel vihakõnedel. Meie käest lihtsalt ei küsita siis enam, mis meeldib, mis mitte.

Brüsselis käivad arutelud Põhja-Aafrika põgenike jaotamisest kõigi liikmesriikide vahel, sest Itaalia, Prantsusmaa ning Saksamaa ei suuda enam põgenikehordidega toime tulla. Oht läheneb, ent mitte idapiiri tagant.