«Leian, et selle teatri suur jõud peitub õigetes inimestes. Ja oskuses neid hoida,» võttis näitleja Marika Korolev kokku Vana Baskini teatri fenomeni. Sel laupäeval tähistab teater oma esimest ümmargust sünnipäeva.

Vana Baskini teater on jõudnud tähtsa teetähiseni – sel nädalal tähistatakse kümnendat sünnipäeva. «Võib tunduda uskumatuna, aga kümne aasta jooksul, mis olen Vana Baskini teatris olnud, ei mäleta ühtegi intriigi, ussitamist, selja taga susimist ega staaritsemist – asju, mis tihtipeale kulisside taga nii iseenesestmõistetavalt toimuvad,» rääkis Korolev. «Võib-olla just ülihea omavaheline läbisaamine nii näiteseltskonna kui ka tehnilise personali vahel on see, milles peitub Vana Baskini teatri suur jõud.»

«Teater-meelelahutaja. Teater ratastel. Teater, kellelt on varastatud maja.» Nende kolme lühikese fraasiga iseloomustas sünnipäevalast näitleja Egon Nuter, kelle sõnul on meelelahutusel ilmaaegu pealiskaudsuse silt küljes. «Nali läheb inimestele korda! See vabastab. Ja Vana Baskini teater on avalikult meelt lahutav teater,» lisas Nuter.

Baskin kui suur korraldaja

Meelelahutus ja nali ongi märksõnad, mis publikule Vana Baskini teatriga tõenäoliselt esmalt pähe tulevad. Ning teatri olulisim kaubamärk on loomulikult grand old man Eino Baskin. Tema nime ja meelelahutuse kvaliteedi vahele võib tõmmata võrdusmärgi. Kuid see ei ole ainult nimi, mis töötab. Töötab ka vanameister ise. «Eino on seni teatri süda,» kinnitas näitleja Raivo Rüütel. «Ta on suur organisaator, kogu aeg ihu ja hingega asja juures.»

Veel viis-kuus aastat tagasi lavastas vanameister ka ise lugusid ning aeg-ajalt võis teda lavalaudadelgi näha, ent tervis ja 86 eluaastat seda enam ei luba. «Sellegipoolest teeb ta kogu aeg tööd,» märkis teatri juht Aarne Valmis. «Ta loeb tekste, pakub omi valikuid, helistab näitlejaid läbi, mõtleb lavastajaga kaasa. Alati, kui võimalik, on ta esietendusel kohal ja teeb tähelepanekuid.»

«Baskini roll selles teatris on SUUR – just suurte tähtedega,» nentis Nuter.

August välja ronija

Eino Baskin on vaieldamatult multitalent, seda nii teatris kui ka elus. Ta on suur naljamees, ta on suur organisaator-kombinaator. Ning suur «august välja tulija», nagu iseloomustas vanameistrit Rüütel. «Eino on Eesti rahva ime! Ma ei tea ühtegi inimest, kes on nii mitu korda august välja roninud,» rääkis Rüütel, viidates loendamatutele tervisehädadele, millega Baskin on võidelnud.

Ja ikka on ta suutnud oma hädade üle nalja visata. «Üks muhedamaid nalju pärineb Baskinilt pärast koomast toibumist: «Kurat, raha pole üldse. Kõik need sensitiivid ja kogu see värk. Riideid selga pole panna, kõik, kurat, lotendavad. Poo või ennast üles!» No minu arust naera ribadeks!» meenutas Nuter mustemapoolse huumori võtmes seika Baskini ühe rängema haiguslooga seonduvalt. See oli juba 30 aastat tagasi, kui Baskin pärast kolmandat infarkti ja rasket südameoperatsiooni 47 päeva meelemärkuseta oli.

Teater, millelt
varastati maja

Eks tegelikult on ka Vana Baskini teater üks vanameistri suuri august väljatulemisi. Kui Vanalinnastuudio 2004. aastal räigete võtetega – kogu näitetrupi koondamisega – n-ö kunstlikku koomasse viidi, tuli Baskin välja päästeplaaniga ning asutas koondatud näitlejate baasil uue (Vana Baskini) teatri. Eestimaale olid jõudnud uus nähtus – erakapitalil põhinev, kasumit taotlev ja ilma doteeringuta kommertsteater. Ennustusi teatri püsimajäämiseks oli toona mitmesuguseid, osa arvas, et taoline väike teater ei ole elujõuline, teised uskusid, et Baskini kaubamärk on siiski sedavõrd kõva, et küll ta välja veab.

Teatri käimashoidmine ongi Valmise sõnul olnud üks pidev finantsiline laveerimine ja ökonoomitamine. «Eks loomulikult on raske tasemel püsida, kui kogu aeg peab sente lugema,» mainis Valmis. «Suure näitlejate arvuga mastaapseid lugusid me endale puhtrahalistel põhjustel lubada ei saa – pole palka maksta.»

Valmis tõi võrdluseks, et teine Vana Baskini teatriga võrreldav väiketeater, VAT-teater, saab riigilt kümme korda suuremat toetust. Vägisi näib, et nalja peetakse Eestis tõesti odavaks meelelahutuseks.

Nali läheb korda

«Ent hea nali meeldib inimestele alati,» tõdes Valmis. Sestap Vana Baskini teatrile publikut ikka jagub. «Väiketeatritest oleme seni Eesti eesotsas – aastas käib meid vaatamas umbes 20 000 inimest.»

Just peen briti huumor on see, mis meie põhjamaisele vaoshoitud natuurile eriti hästi istub, eriti kui seda natuke meie oludega kohandada. «Head komöödiat on raske teha,» nentis Valmis. «Kogu komplekt peab olema täiuslik – nii tekst, lavastus kui ka näitlejad. Meie repertuaaris ongi peamiselt tõlketükid, mida oleme pisut mugandanud. Üks meie hitt-tükke on olnud «Mina hakkan peaministriks». Kuigi selle on kirjutanud britt Eric Chappell, ja juba rohkem kui 20 aastat tagasi, on sild tänapäevaga täiesti olemas.»

Tänuväärsete autoritena mainis Valmis veel Neil Simonit ja Mike Yeamani. «Nad võtavad oma aine elust enesest – see on ammendamatu huumori varasalv. Elu on nii absurdne ja loob selliseid situatsioone, mida ei oskaks välja mõeldagi.»

Pidevalt ratastel

Et teatril on rahaga aina kitsas, pole tal ka oma statsionaarset pesapaika. Sestap käiakse oma lavastustega Nipernaadi moodi mööda Eestimaad.

«Huumoriga pooleks – oleme parima levialaga teater,» ütles Valmis. Lavade valik on seinast seina – rahva- ja kultuurimajadest linnateatriteni.

«Tänu nendele sadadele tuhandetele kilomeetritele, mida koos bussis maha sõidame, on meil ka üksteise jaoks aega,» rääkis Korolev. «Kui mujal astub näitleja teatriuksest sisse kell 18, siis meie stardime tihti keskpäeva paiku ja tagasi oleme südaööks.»

«Meil on bussis igaühel enam-vähem kindel koht,» lisas Rüütel. «Näiteks minul on oma gobelääniga padi – ei-tea-kust tekkinud – ja alati, kui bussi astun, küsin esimese asjana: «Kus on minu gobelääniga padi?».»

Korolevi sõnul on ratastel olemisel suur võlu. «Jõuad etenduse toimumise kohta, kõigepealt ehitatakse lava, aga sinul on grimmini veel aega, võtad siis kolleegil käe alt kinni ja lähed seniks mööda väikelinna tänavaid uitama. Pead temaga enne etenduse algust kuskil alevis poe taga rõõmsalt lumesõja maha, sügishooajal aga jõuab kilekotiga kindlasti kiirelt metsa seenele joosta, kevadel sinililli või pajuurbasid korjata… Arvan, et selle teatri suur jõud peitubki just õigetes inimestes. Ja oskuses neid hoida.»

Pilli kotti ei pane

Tulles tagasi sünnipäeva juurde… «Ühest küljest on kümme aastat lühike aeg – võrreldes näiteks Rakvere teatriga, kes sai just 75 –, teisest küljest on seda omajagu,» leidis Valmis. «Kümne aastaga on lavale toodud peaaegu poolsada lavastust, keskmiselt 150-200 etendust aastas, meiesuguse väikese teatri jaoks pole seda sugugi vähe.» Igal aastal esietendub Vana Baskini teatris viis- kuus uut lavastust.

Oma sünnipäeva tähistab Vana Baskini teater 7. veebruaril Salme kultuurikeskuses uue lavastusega «Õnnenumbrid». «See on inglise näitekirjaniku Mike Yeamani tükk, mida oleme taas pisut meie oludega kohandanud,» rääkis Valmis. «Nii ei toimu tegevus mitte suvalises Inglise linnakeses, vaid meil Koplis… Muuseas, autor ise peab sellist tekstiga mängimist isegi vajalikuks.»

Nagu pealkiri ütleb, keerleb tegevus etenduses lotomängu ümber. «Mulle meenub selle tükiga seonduvalt üks Eino räägitud anekdoot,» ütles Rüütel. «Mees palub härdalt Jumalat: «Armas Jumal, anna võitu, hädasti oleks vaja!» Tuleb kolmapäev – võitu ei tule. Mees ei jäta jonni: «Anna võitu! Mul on väikesed lapsed, väga-väga on raha vaja!» Jälle kolmapäev, aga võitu ei tule. Järgmine nädal sama hala – anna, Jumal, võitu. Lõpuks pistab jumal pea üle pilve ääre ja ütleb pahaselt: «Osta siis pilet, va kitsipung!»»

Vana Baskini teater paneb n-ö panuseid edasi ning vaatamata kitsastele oludele lõpetada ei kavatse. «Pilli me veel kotti ei pane,» lubas Valmis.

Kuidas kõik alguse sai…

1980. aastal asutas Eino Baskin tollase Eesti NSV Riikliku Filharmoonia juurde Vanalinna Stuudio, millest sai satiiri ja komöödiat hindava publiku suur lemmik.

1989. aastal reorganiseeriti pooliseseisev estraaditrupp iseseisvaks riiklikuks teatriks Vanalinnastuudio, mille positiivne käekäik jätkus aastatuhandevahetuseni.

2000. aastal asus teatrit juhtima Anne Veesaar ja kuna repertuaaripoliitika muutus, läks see 2004. aastaks mitme miljoni kroonise puudujäägiga põhja.

Kultuuriminister määras uueks teatrijuhiks Tiit Ojasoo, kes pidi koondama pooled teatri töötajatest ja lõpetama kavas olevate etenduste mängimise.

Vanalinnastuudio oli sellega sisuliselt likvideeritud, kuigi eksisteerib juriidiliselt edasi ja selle baasil tegutseb Teater NO99.

Vanalinnastuudiost koondatud inimeste baasil moodustas Eino Baskin koos muusikaärimehe ja tuurikorraldaja Aarne Valmisega 2005. aasta alguses eraalgatusliku Vana Baskini Teatri OÜ.

Vana Baskini teatri esimene etendus toimus 8. veebruaril 2005 Lihula kultuurimajas Vanalinnastuudiost väljaostetud varemvalminud lühikomöödiatega «Kadrioru vanad» (autor Urmas Lennuk) ning «Orav ja Meri» (Andrus Kivirähk).

Teatri esimene päris enda tükk oli Neil Simoni «Pentsik pere», mis esietendus 27. märtsil 2005 Salme kultuurikeskuses. Allikas: www.teater.ee