«Kuigi käimas oli iseseisvussõda, terendas rahu silmapiiril ning Lääs saatis meile relvaabi,» selgitas professor Rein Ruutsoo. «1990. aastal aga oli Lääs nõus meid toetama vaid tingimusel, et Nõukogude Liit jääks püsima.»

Täna möödub 95 aastat Tartu rahu sõlmimisest. Professor Ruutsoo sõnul olid meil rahuläbirääkimiste jaoks 1920. aastal olemas välisdelegatsioonid, kes olid suutnud olulisi asju välja kaubelda. «Me olime de facto tunnustuse tegelikult juba kätte saanud,» märkis Ruutsoo. «Arvati, et isegi de jure tuleks kõne alla. Ka Lääne relvaabil oli sõja võitmises otsustav tähtsus.»

Ajaloolase Küllo Arjakase sõnul polnud küll Jaan Poska üksi see, kes Eestile soodsa rahu välja kauples, kuid tema olulisus oli siiski suur. «Poska ilmutas läbirääkimistel suurt osavust,» lausus Arjakas. «Ta oli hea advokaat, kes tundis olulisi inimesi Venemaal, ja teadis, kuidas nendega käituda. Poska kuulus ju tegelikult tsaariaja eliidi hulka, nagu ka vastaspoole esindajad. Nad olid kõik haritud inimesed ja pidasid omavahel suheldes kinni teatud põhimõtetest. Tartu rahu kõneluste ajal marssisid Eesti sõdurid lauluga mööda tänavat. Pole kahtlust, et see avaldas Vene delegatsioonile psühholoogilist mõju – Eestil on varuks veel relvajõude, kes marsivad nüüd vägeva laulu saatel Tartust rinde poole. Eks sellelgi olnud paremate tingimuste väljarääkimisel oma osa.»

Tuumariiki ja tsaariaeg

Arjakase kinnitusel oli rahu kasulik ka Venemaale. «Venemaa sai Tartu rahuga esimese võimaluse, et osta lääneriikidest esmatarbekaupa, mida nendel polnud,» rääkis Arjakas. «Need viidi läbi Eesti Venemaale.»

Ruutsoo sõnul oli Eestil taasiseseisvumine suhtelisele rahuajale vaatamata siiski hoopis keerulisem. «See, mis toimus Moskvas 1990. aastal pärast seda, kui Leedu oli end iseseisvaks kuulutanud ja meie teatasime mingist ebamäärasest üleminekuperioodist, no see oli ju naljategemine,» mainis ta. «Lääs oli nõus meid toetama eeldusel, et NSV Liit jääb püsima. Gorbatšovi hoidmine oli prioriteet, millest püüti iga hinna eest kinni hoida. Omal ajal ju taheti ka tsaaririiki iga hinna eest alles hoida, aga 1920. aastal, kui sõlmiti Tartu rahu, enam tsaaririigi peale ei mõeldud.»

Ruutsoo sõnul ei uskunud pärast I maailmasõda keegi, et bolševike režiim võiks püsima jääda. «Selles mõttes ei nähtud bolševikke Läänes algul kuigi olulise partnerina,» selgitas Ruutsoo. «Aga Gorbatšovi peeti oluliseks partneriks. Rõõmustati, et viimaks ometi on Venemaal võim, mis on peaaegu samasugune nagu omaaegne Kerenski valitsus. Siin aga peab arvestama väga suurt erinevust. Nõukogude Liit oli tuumariik. Tsaarijärgne Venemaa aga ei olnud riik, mis oleks ähvardanud tervet maailma. Seda arvesse võttes oli meie olukord üheksakümnendatel praktiliselt lootusetu.»

USA nõudis laulva revolutsiooni ajal, et Eesti peaks läbirääkimisi Moskvaga. «Muidugi, vabaduse võtmed olid ju Moskva käes, aga vaevalt ka Lääs ise seda uskus, et Moskva laseb meil oma teed minna. Ometi juhtus nii, et saatus oli meie poolel. Ühel päeval ei olnud enam Gorbatšovi ja siis said kõik aru, et polegi enam kellegagi läbi rääkida.»

Soodsamad tingimused

Kui 1990ndatel sai võimule Jeltsin, olid kõik Balti riigid temaga juba sõlminud lepingu, milles oli iseseisvuse tunnustamine sees. «Jeltsin andis korralduse toetada Baltimaade iseseisvust,» selgitas Ruutsoo. «Jeltsin mõjutas ka välisriike selles suunas toimetama. Gorbatšov, vastupidi, oli lükanud seda otsust kogu aeg edasi.»

1920. aasta Nõukogude Venemaa andis Eestile Tartu rahu järel 15 miljonit kuldrubla, millega noor Eesti riik sai hakata end üles ehitama. «See näitab, et käituti õigusriigina,» kinnitas Ruutsoo. «Väga suur kontrast üheksakümnendatega, mil me ei saanud hüvitiseks sentigi. Senimaani piirdutakse retoorikaga sellest, mida kõike on nõukogude ajal ehitatud.»

Arjakase sõnul sai Eesti Vabadussõja lõppedes Venemaa käest kõige suurema summa. «Eks julge hundi rind on rasvane,» tõdes Arjakas. «Läti ja Leedu said 3 ja 5 miljonit, seega tunduvalt vähem. Soome ei nõudnud üldse raha. Ta oli autonoomse üksusena Venemaa koosseisus ja nõude alust ei tekkinudki. Ka teiste punktide osas saavutas Eesti soodsamad tingimused kui Läti ja Leedu.»

Linnapea viib Poska hauale pärja

Tallinn on viimased kümmekond aastat viinud Tartu rahu aastapäeval pärja Jaan Poska (pildil) hauale. Muidugi tehakse seda ka tänavu, kui sündmusest möödub 95 aastat. Ka linnapea Edgar Savisaar tahab sellest tseremooniast osa võtta.

Eesti saatkond Moskvas viib rahu tegemise aastapäeva puhul pärja rahukõneluste Vene delegatsiooni juhi Adolf Joffe hauale. Seegi on juba muutunud traditsiooniks, mis on venelasi mõnikord imestama pannud, et peetakse meeles ka vastaspoolt.