"Tunnen korraks rõõmu, kuid siis libiseb see justkui maha. Alles jääb vaid süütunne, et peaksin tundma rõõmu, kuid kõik jõuab minuni justkui läbi klaasi… Ma elangi nagu klaasi taga, ma näen ja adun, kuid ei tunne," kirjeldab Helmi depressiooni. Haigust, millel on tema sõnul tuhat nägu.
Enam ei ela ta lootuses, et haigus õnnestub seljatada. Küll aga teab Helmi, et ta peab koos sellega elama ja seepärast otsustaski oma haigusest avalikult rääkida. Et inimesed teadvustaksid: see on haigus, mitte nõrkus, mida saab end kokku võttes ja jalutama minnes seljatada. Kuid nagu Helmi on kogenud, on sellest abi otsimiseni suur samm, kirjutas Õhtuleht.
Helmi teab, et ei vanus, sugu, haridus, elukogemus, perekonnalugu ega miski ei ole depressiooni otseseks põhjustajaks või seda välistavaks teguriks.
Anna-Kaisa Oidermaa, MTÜ Peaasjad kliiniline psühholoog, ütleb, et põhjusi, miks arsti juurde pigem hiljem jõutakse, on mitmeid. Oluline on seegi, et psüühikahäiretega inimeste suhtes on palju eelarvamusi ja viimased kardavad, et koos diagnoosiga satuvad nad diskrimineerimise ohvriks. Eestis on üheks hilja ravile pääsemise põhjuseks ka pikad ravijärjekorrad.