Palju on arutletud selle üle, kas euroraha kehtestamine oli Eestile ikka hea valik. Eurost on teada nii plusse kui ka miinuseid, kuid üheselt pole rahavahetust tänini heaks kiidetud. Kas peaksime rahaliidust väljuma või mitte, ning kui sooviksime vahepeal pisut vabadust maitsta, kas see siis on võimalik? Või oleme euroalas kinni kui vanglas?   

Lubati, et euro hindu ei tõsta. Muidugi ei tõsta raha hindu, kuid euro tulekut ära kasutades tõstsid hindu kaupmehed. Räägiti ka, et euro toob välisinvesteeringud ja kõrgepalgalised töökohad. Neid paraku ei tulnud. Jääb vaid mõelda, kas seetõttu, et Eesti ei olnudki eurot saades ainuke Euroopa riik selle rahaga, või oli meil ikka muid miinuseid, miks ka euro ei toonud õnne meie tööturule.

Väikeriigi oma raha võib olla vägagi hinnatud

Meie eurokõhklused oleksid ehk olnud peagi lõplikult sumbumisele määratud, kui poleks olnud hiljutist Šveitsi frangi ülivõimast tugevnemist pärast seda, kui Šveitsi keskpank 15. jaanuaril otsustas loobuda frangi kursi piiramisest euro vastu. Keskpank võttis piirangu maha ja frank tugevnes. See näide on väga elav meeldetuletus, et väikeriigi raha võib olla hinnatud, turvaline ja vägagi väärtuslik.

 Šveitsi frangi uudiste taustal tekib paratamatult paralleel Eesti krooniga. Mis oleks juhtunud siis, kui Eesti oleks jätnud eurole üle minemata? Kas oleks võinud juhtuda, et sarnaselt Šveitsile oleks saanud meie raha kurss euro suhtes kasvada, suurendades automaatselt meie palku ja lahendades ehk nii mõnegi hinnatõusu või sotsiaalprobleemi? Või oleks meie puhul, erinevalt Šveitsist, jäänud ikkagi kummitama vajadus devalveerida?

 Šveitsi frangi kursi kallinemine tõi sisuliselt kaasa frankide eest töötajate palga tõusu 20–25 protsendi võrra. Kui Eestis käibiks endiselt kroon ja selle väärtus oleks nii Euroopa võlakriisi kui ka üldise ebastabiilsuse taustal hakanud euro vastu kasvama, siis oleks see ka meile palgatõusu tähendanud. Selleks poleks vaja olnud ei poliitilisi imetrikke ega majandusrevolutsiooni – oma majandus oleks tulnud lihtsalt elementaarses korras hoida. Viimasega tullakse aga hea tahtmise korral ikkagi toime.

 Sageli pole aga head halvata. Šveitsi frangi tugevnemisest tulenev palkade tõus tähendab teisalt aga seda, et väheneb Šveitsi eksporttoodangu konkurentsivõime. Tooted lähevad välisturgudel palgatõusu tõttu kallimaks ja see võib vähendada soovi neid tooteid osta. Sellest aspektist lähtuvalt oleks olnud ehk kasulikum hoopis olukord, kus frangi kurss oleks muutunud odavamaks, toonud kaasa küll palgalanguse, kuid aidanud kasvatada ekspordi konkurentsivõimet.

Meie sotsiaal-majanduslikul eeskujul ka oma raha

Šveitsi frangi liikumisel on oma plusse ja miinuseid, kuid eurotsooniga tihedas puutumuses olevate riikide hulgas pole Šveits oma raha hoidjana sugugi ainuke. Näiteks meie sotsiaal-majanduslik eeskuju, EL-i liikmesriik Rootsi, ei ole pidanud ka vajalikuks oma kroonist loobuda ja euro kasuks otsustada. Oma raha hoidmine ja euro mittekasutamine ei ole Rootsit teinud mahajääjaks ja vaesuvaks riigiks. Muidugi on tal omi probleeme, kuid see riik on meile eeskujuks oma sotsiaalturvalisusega ning ettevõtjatele tõotatud maaks välistellimuste saamisel.

 „Euroopa Hiinaks” tõusnud ja vähegi konkurentsivõimelisust soovivatele majandustele eeskujuks olev Poola ei nuta samuti eurot taga. Poolal läheb hästi ja, vaatamata vaesele stardipositsioonile, on ta Saksamaa vaese naabri staatust peagi ajalukku jätmas. Poola zloti kasutamine ei ole jõulist arengut mingil kujul piiranud, pigem on seda toetanud.

 Näiteid edukatest, kuid euroga võrreldes väiksematest rahadest võib veelgi tuua. Norra kroon, Taani kroon – kui nimetada siin vaid eurotsooni lähemaid edulugusid, rääkimata kaugematest ja suurematest rahadest. Näited tõestavad aga seda, et Euroopas edukas olek ei tähenda kindlasti oma raha ainualternatiivina euro kasutamist. Väikeriik võib oma rahaga olla tänases Euroopas edukas.

 Mis laeva peal me euroga siis täna oleme? Hetkel tegeleb Euroopa Keskpank rahatrükiga, ehk siis võlakirjade kokkuostu programmiga majanduse turgutamiseks. Mis sest, et Eestil pole riigivõlakirju ja meie ei laena juba põhimõtte pärast – eurotsoonis rahapakkumine siiski suureneb ja euro odavneb.

Kroon devalveerimist ei toonud, kuid euro tõi

Devalveerimisest saab rääkida fikseeritud kursiga rahade puhul olukorras, kui raha hinda odavamaks muudetakse. Kuid euro odavnemine dollari vastu annab meile sisuliselt sama efekti. USA kaubad muutuvad meile kallimaks ja interneti vahendusel hea dollarihinnaga asjade tellimine hakkab minevikku kaduma. Samas peaks meie tooted USA turul konkurentsivõimelisemaks muutuma, iseasi muidugi, kui suuresti see kolme protsendi suurusjärku jääv osakaal meid tegelikult aitab.

 Tinglikult öeldes, oleme euro odavnemisega saanud endale pikalt kardetud devalveerimise negatiivse poole koos ostujõu ja palkade alanemisega, kuid positiivset efekti ekspordi arendamisele ei saa. Seega kroon meile devalveerimist ei toonud, kuid euro tõi. Krooni devalveerimine oleks toetanud meie ekspordivõimekust, euro odavnemine, meie ekspordi sihtriike arvestades, meid ei toeta.

 Olles nüüd eurotsooni liige, kasutades ühisraha ning saanud targemaks euro eeliste ja puuduste küsimuses, peame endale esitama küsimuse: kas meil poleks arukas eurorahast loobuda? Või siis näiteks ajutiselt loobuda?

 Ajutine väljumine eurotsoonist aitaks meil näiteks pisut kosuda, ehk saada kasu väikese, kuid eduka raha võimalustest oma riigi arendamisel, ja siis, kui kunagi tugevamad oleme, et eurotsooni muresid jälle oma õlgadele võtta, teisi liikmesriike toetades ja ise raha kvaliteeti panustades, eurotsooniga lihtsalt taas liituda. Euroraha idee ei saa ju olla ainult väikesele ja ebakindla väljavaatega riigile mingit liiki enesekindluse andmiseks raharingluse pidamisel. Euro on ühtse Euroopa majandusruumi vereringe, mis liidab tugevnevaid ja panustavaid liikmeid, mitte aga ei päästa uppujaid.

Omaenda raha annab vabaduse

Nüüd küsimus sellest, et kas meid soovi korral eurotsoonist ikka välja lastakse? Teoreetiliselt on see väidetavalt küll võimalik, kuid kui me praktiliselt üritaksime, kas siis ka saaksime? Või kui rahaliidust välja ei saa, siis oleme justkui vanglasse sattunud, sest mis koht see muu ikka on, kuhu sisse saab, kuid välja enam ei lasta?

 Kas saaksime veel maitsta rahapoliitilist vabadust ja selle abil oma majandust toetada, või on see võimalus jäädavalt käest antud? Ega seda vastust täna keegi ei tea, ja Kreeka näol võib-olla on alles esimene pretsedent tekkimas. Samas, meie riigi keskselt vaadatuna, on aga ehk kõige suuremaks probleemiks see, et me isegi ei aruta selle teema üle.

Meie rahva esindajad ja valituks saada püüdjad osutavad sageli sotsiaal-majanduslikele kitsaskohtadele, kuid sisulise analüüsiga meie peamistes küsimustes eriti edasi ei liigu. Ja küsimus ei ole siin mitte kandidaatide või rahva lolluses, sest elementaarset arusaamist kirjalikust tekstist ja numbrite mõistmist õpetatakse juba algkooli tasemel. See baas on meil kõigil olemas.

Kokkuvõtvalt, ehk oleks meil siiski kasulik veelkord omaenda raha võimalus läbi analüüsida? Võib-olla on just selles reaalne võimalus palkade kiireks kasvatamiseks, väljarände peatamiseks ja ammuoodatud heaolu tõusuks? Mitte et raha teeks meie eest töö ära, kuid see aitaks meil eesmärgile jõuda, kui ise ka tublid oleme. Pärast rublatsoonist väljumist käibele tulnud Eesti kroon täitis oma rolli ju hästi. Positiivne kogemus võiks olla innustuseks.