"Allakäiguspiraali mööda liikumine ja hädakäigud," ütles majandusekspert Jaan Õmblus uue valitsuse koalitsioonilepingus sisalduva võimaluse kohta erastada seni veel riigile kuuluvaid äriühinguid. Kütuseaktsiisi tõus paneb ta sõnul raskesse olukorda just maarahva. "Koonerdad kasvõi laste pealt, et liikuma saada."

Kütuseaktsiisi tõstmise näol, millega uus valitsus kavatseb riigieelarvet täita, on Õmbluse sõnul tegemist samasuguse primitiivse n-ö kindla peale minekuga, nagu seda on ka riigivara võimalik müük.

“Inimesed, kes elavad Tallinnast väljaspool, on ju sundseisus, nad peavad liikuma saamiseks raha kulutama, sealhulgas kütust ostma. Koonerdad kasvõi laste arvelt, aga kütust tuleb ikka osta ja liikuma peab saama,” rääkis Õmblus.

Seega ei jää inimestel muud üle, kui hambad ristis, maksta. Eks nad tahavad valitsuses veel esialgu mingit fassaadi või näilisust n-ö inertsi najal püsti hoida, ühtlasi iseenda ehk riigi küljest tükke hammustades ja ära süües. Aga selge, et see on allakäik, sest see ei sisalda endas mingeid sisulisi muudatusi.”

Väidetavalt seisab uue valitsuse koalitsioonilepingus, et analüüsitakse riigile kuuluvate ettevõtete omanikupoliitikat ning kaalutakse, milliste ettevõtete omamine on riigile pikas plaanis julgeolekuliselt või majanduslikult põhjendatud. See omakorda näitab, et vähemalt teoreetiliselt ollakse valmis mingit osa riigile kuuluvatest äriühingutest erastama, et riigieelarvesse raha leida.

“Teoreetiliselt võib muidugi kõike erastada ning formuleering, et lähtutakse julgeolekust või majandusest, on piisavalt veniv,” kommenteeris majandusekspert Jaan Õmblus Pealinnale. Ta lisas, et tema hinnangul on riigiettevõtete võimaliku erastamise lauale tõstmine kokku võetav sõnadega: “Allakäiguspiraali mööda liikumine ja hädakäigud.”

“Nad tunnistavad sellega ka ise, et häid variante eelarvesse raha leidmiseks enam ei ole,” ütles Õmblus Pealinnale. “Teisalt on nad realistid, sest annavad endale aru, et tulude leidmise poolel haigutab tühjus, kuid samas ei suuda nad leida ka muud ideed, kui varade müügiga seda auku täita.”

Õmblus tõi toimuva iseloomustamiseks näite igapäevaelust: “Kui mõni üksikisik või perekond hakkab pankrotti minema, siis toimub ju sama, mis praegu käib riigi tasandil. Kui inimesel läheb hästi, siis majapidamine areneb, ostetakse lisaks suvila või kolitakse suuremasse korterisse. Kui läheb halvasti, ja satutakse pankroti-eelsesse seisundisse, nagu Eesti riik praegu, siis hakatakse aga otsast tükkhaaval oma vara maha müüma. Ühesõnaga, inimesed teevad enda arust koalitsiooni, aga keegi neist pole sõnastanud mingisugust pikemaajalist visiooni, et kasvõi ettevõtluski uuesti arenema hakkaks. Nüüd nad siis tunnistavad, et mõistus on otsas ja häid variante enam justnagu polegi.”

Viimasel ajal on puhkenud skandaale ja punutud intriige Eesti Raudtee ümber, kus olevat muuhulgas kaduma läinud rohkesti ettevõtte vara ja mille juht hiljuti kütusekaardi kuritarvitamise tõttu tagasi astus. Küsimusele, kas uus valitsus mitte ei sihi raudtee-ettevõtete, nagu AS Eesti Raudtee ja AS EVR Cargo müükipanekut, arvas Õmblus, et kui ostja leitakse, on see täiesti võimalik. Seda eelpool mainitud põhjusel, et julgeolekulisus või majanduslik põhjendatus on väga venivad mõisted, ehkki näiteks raudtee infra omamine oleks riigile julgeolekuliselt ju oluline.