Rahvarinde muuseum kutsub Toompea kaitsmist meenutava raamatu esitlusele ja teatejooksule. 15. mail kell 17 esitleb Rahvarinde muuseum eriväljaannet "25 aastat tagasi – Toompea 18.45".
Meenutuste seas on eriväljaandes ka ristsõna. Ristsõna õigesti lahendajaid ootavad kenad auhinnad, sealhulgas autogrammidega raamatud ja Tallinna vanalinnas suvel toimuvate kultuuriürituste piletid.
Rahvas ennekõike
15. mail kell 18.45 saab alguse Toompea teatejooks, mis kannab nimetust “Toompea 18.45”. Nimi tuleneb täpselt sel kellajal 25 aastat tagasi kõlanud peaministri Edgar Savisaare kutsungist.
Toona kõlas raadiost Edgar Savisaare ärev hääl: “Head Eestimaa inimesed. Vabariigi ülemnõukogu ja valitsus kutsuvad rahvast Toompeale. Interrinde ja töökollektiivide ühendnõukogu liikmed on Toompea sisse piiranud ja ründavad meid. Kordan: meid rünnatakse. Toimub riigipöörde katse Tallinnas ja paralleelselt ka Riias. Rahvarinne, Eesti Komitee, Töökollektiivide Liit, kõik uuendusmeelsed jõud – tulge appi!” Ja rahvas tuli.
Tuldi jalgsi ja tuldi autodega, nii Tallinnast, linna lähiümbrusest kui ka kaugematest maakondadest. Tulid tuhanded inimesed, nii nagu 1988. aastal laulva revolutsiooni ajal. Ükshaaval hakati interrindelasi rahva spaleeri vahelt läbi laskma, et nad koju läheksid. Toompeale kohalesõitnud kiirabibrigaadide kinnitusel ükski inimene viga ei saanud.
Lossiplats oli eestimeelsete jõudude käes. Lauldi isamaalisi laule, tervitati saadikuid, kes tulid rõdule rahvast tänama. Kohal viibinute meenutuste kohaselt veetis rahvahulk Toompeal terve öö. Naised tõid meestele võileibu ja teed, esinesid bändid. 16. mai hommikul läks igapäevaelu edasi.
25 aastat tagasi jäi veel aasta, kolm kuud ja mõned päevad Eesti Vabariigi taasiseseisvumiseni. Oli hirm, et keegi võtab meilt ära meie lootused taasiseseisvumisest ja iseolemisest, meie maast, meie rahvast. Täna, 25 aastat hiljem, peame tugevdama riiki, peame seisma mitte ainult riigi kui territooriumi ja süsteemi eest, vaid eeskohal peab olema rahvas, kogu Eestimaa elanikud.
Suur majanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus viivad ohtliku olukorra kujunemisele riigis. Maailmas toimuv on näidanud, et ebaõiglus viib poliitika tegemise tänavatele – meeleavalduste, terroriaktide ja veriste riigipööreteni.
Siin on hea, kus oleme meie
Poliitiliste otsuste langetamisse peab tänapäeval kaasama rahva – see tähendab rahva tahtega arvestamist nii valimistel kui igapäevaelus. Vaid sel viisil on kodanikud ise oma riigi poliitika loojad, otsustajad. Nagu teame – oma loodut hoitakse.
Ja siin ei saa kehtida vanasõna “seal on hea, kus meid ei ole”, vaid põhimõte “siin on hea, kus oleme meie”. Meie tähendab inimesi maal ja linnas, lapsi ja eakaid, juhtkondi ja töölisi, ka erinevat emakeelt kõnelevaid kodanikke. Aga meie alla kuuluvad ka töökollektiivid, kodud ja koolid jne.
Tuleb luua olukord, kus inimestel on võimalik inimväärselt elada omal maal. Et ei pea minema tööle kaugele kodumaast ja perest, või veel enam – et ei tekiks tänu vohavale ebaõiglusele oht tänavavägivallaks. Seni aga, kuni vastandub eliit ja rahvas (seda nii majanduslikult kui ka sotsiaalselt), ei saa me rääkida tugevast ühistundest – meie-tundest.
Mäletame veel 15. maid aastal 1990, kui olukord Toompeal muutus ärevaks. Ka nüüd peame kaitsma Toompead. Mille või kelle eest? Peame kaitsma Toompead halbade otsuste vastuvõtmise eest, mis võiksid kahjustada meie maal elavate inimeste heaolu, kindlus- ja ühistunnet.
