"Kui peaminister teatab, et tema ei kohtu Tallinna linnapeaga Lühikese jala väravas ja ei tee temaga üldse mingit koostööd, siis see on veel hullem kui keskajal," leidis ajaloolane Jüri Kuuskemaa.
Keskaegses Tallinnas tohtisid rikkad kodanikud ja vaesed elanikud kanda erinevaid riideid. Kaupmeestele, kes tegelesid rahvusvahelise äriga, olid lubatud kallimad rõivamaterjalid, nahad ja muud toredad asjad. Kodanikuõigusteta põhiliselt eestlastest kaaskodanikud, kellel oli linnas elamise luba, võisid kanda ka ümbruskonna rahvariideid või oma kodukoha rahvariideid.
500 aastat tagasi sätestas määrus, et ainult Tallinna linna kodanikel on lubatud kanda linna värvides kapuutsi ja põlvpükse. Need olid väikese vapi värvid, valge punasega. Niisiis oli juba kaugelt näha, kas vastutulija on Tallinna kodanik ning millisesse seisusesse ta kuulub.
Kedagi ei jäetud hooletusse
Kuritegude ja karistuste osas olid aga linnas endised talupojad ja jõukad kaupmehed seaduse ees võrdsed. “Asjaolu, et Tallinna raad mõistis talupoja tapmise eest surma aadlimehe Johann von Uexkülli, näitab küll ilmekalt demokraatia poole püüdu,” nentis ajaloolane Jüri Kuuskemaa.
Ta meenutas ka, et Tallinna Pühavaimu kirikusse 1433. aastal pandud kellal, mis viimases tulekahjus kahjuks katki läks, oli tekst: Ühtviisi löön ma nii sulasele kui isandale, teenijatüdrukule ja emandale ja seda ei tohi mulle keegi ette heita. “See on väga demokraatlik moto,” ütles Kuuskemaa
Kuuskemaa tõi teisigi näiteid, mis viitasid keskaegse linna kogukonna liikmete võrdsusele ega teinud vahet rikastel ja vaestel. Tolleaegses ehitusmääruses oli nõue, et kellelgi pole õigust varjata teiste eest nende osa õhust ja päikesest. “See tähendab, et ära raja kõrgemat hoonet, kui on naabritel,” kommenteeris Kuuskemaa igivana eeskirja.
“Selliseid seadusi ja sätteid, mis kohustavad suhtuma inimestesse kui võrdsetesse ja kutsuvad üles ligimesearmastusele, oli mitmeid. Me teame, et keskajal ei halvustatud sante ning vigaseid ja seegi asukaid. Mõisteti, et nemadki on osa ühiskonnast, ja nende eest hoolitseti,” rääkis Kuuskemaa ja tõi selle väite tõestuseks, et oli päris tavaline asi, kui rikkad kodanikud andsid viletsate eest hoolitsemiseks raha ja tegid nende kasuks isegi testamente.
“Ma arvan, et keskaja ühiskond oli sidusam kui tänapäeva Eesti,” mainis Kuuskemaa – sest nii palju hooletusse ja laokile jäetud inimesi, nagu on tänapäeval, tol ajal ei olnud. Samas meenutas ta, et jutt on ikka linnaühiskonnast. Tuntud ütlemine, et linna õhk tegi vabaks, pidas täiel määral paika. Kaitsvate linnamüüride vahele püüdlesid keskajal väga paljud talupojad. Kuuskemaa näeb selles isegi teatud sarnasust praeguse ajaga.
Sisseränne aegade algusest saadik
Tallinna elanikkond on viimasel ajal kogu aeg kasvanud ja see toimub valdavalt sisserände teel. Kurdetakse, et maa ja väiksemad asulad jäävad elaniketa. “Ka 500 aastat tagasi kurtsid Tallinna ümbruskonna mõisnikud, et külad jooksevad talupoegadest tühjaks,” muigas Kuuskemaa.
“Mõisnikud olid maruvihased, et nende talupojad lähevad Tallinna paremat elu otsima. Ja nüüd toimub ju seesama. Mitte ainult külad, vaid ka väikelinnad, võib öelda isegi terved maakonnad jooksevad elanikest tühjaks, ja osa neist inimestest ei lähe välismaale, vaid Tallinna.”
Tallinlased olid mõisnikest rikkamad
Kuuskemaa arvates tõestab see kõige paremini, et Tallinnas viimasel ajal tehtav on inimestele meeldima hakanud. “Räägitagu, mis räägitakse Tallinna halvast juhtimisest ja korruptsioonist, aga inimesed tulevad ikka Tallinna, sest siin on parem. Inimeste juurdevool Tallinna näitabki, et siin oli keskajal parem kui mujal Eestis ja on ka praegu parem.”
All-linn ja Toompea on läbi aegade vaenujalal olnud. Üks põhjus oli vanasti linnaelanike suhteline vabadus ja võrdsus võrreldes maal valitsenud pärisorjusega, aga teine oli aadlike kadedus. Tallinna kaupmehed olid harilikult ikka palju rikkamad kui siinsed mõisnikud.
“Kui mõisahärradel olid maal enamasti puust rookatusega majad, mis erinesid rehielamust ainult selle poolest, et neil olid klaasitud aknad, siis mõisnikud olid hansalinna toreduse ning suurte uhkete kaupmeeste majade peale lihtsalt kadedad,” rääkis Kuuskemaa. “Muidugi ajas neil kopsu üle maksa ka see, et linn võttis ärakaranud talupojad avasüli vastu ega andnud enam mõisale tagasi.”
Ja oli veel üks asi, mis ei lasknud siinsetel maahärradel rahulikult magada. Nad oleksid tahtnud Tallinna sadamas ise välismaalastele müüa oma mõisate saadusi. Aga Tallinna linn ei lubanud neil seda teha. “Tallinna sadam on meie oma, meie hooldame seda ja meie oleme kaupmehed,” põhjendanud Kuuskemaa sõnul linn oma keeldumist. “Teie olete rüütlimõisnikud. Pole teie asi tegeleda kaubandusega. Kui tahate, siis me ostame teie kauba ja müüme maha.”
Toompea ja all-linna vaen 19. sajandini
Kui üks ärakaranud talupoeg läks rüütelkonnale kuulunud Toompeale või Toompeale kuulunud maatükile väljaspool linna, siis ta võidi seal kinni võtta ja saata maale tagasi. Kuna mõisnike vimm oli suur, siis anti veel peksa ka. Asi läinud Kuuskemaa sõnul isegi niikaugele, et kui mõni kurjategija Toompeal kellegi maha lõi ja tal õnnestus selle järel all-linna põgeneda, siis teda enam välja ei antudki.
Sisuliselt kestis selline vastasseis kuni üheksateistkümnenda sajandi lõpukümnenditeni, mil Toompea ja all-linn Vene reformidega ühendati.
Aga ilmselt on all-linna ja Toompea vastuolu ikka ajalukku sügavalt sisse kodeeritud. Miks muidu tänapäevalgi peame kogema seda, kuidas Toompea võimud püüavad linnale kaikaid kodaraisse loopida?
“Muidugi ei peaks see tänapäeval enam nii olema,” leidis ka ajaloolane Jüri Kuuskemaa, kelle arvates on praegu linna ja valitsuse vaheline suhtlemine läinud täieliku absurdini. “Kui peaminister teatab, et tema ei kohtu Tallinna linnapeaga Lühikese jala väravas, ja mis veel halvem, ei tee üldse mingit koostööd ega suhtlegi, siis see on veel hullem, kui olid keskaegsed vastasseisud.”
