Sõjaeelse vabariigi ajal tahtis riik anda tehnilise kõrghariduse hoopis Tartu ülikooli õpetada, kuid Tallinna volikogu võitis riigi ning tehnikakõrgkool jäi pealinna.
“Tänavu möödub 110 aastat ajast, mil eestlased esimest korda linnavolikogus enamuse said ja 1905. aastal raekojas kokku tulnud volikogu Jaan Poska esimeseks eestlasest esimeheks valis,” ütles TTÜ professor ja haldusjuhtimise asjatundja Sulev Mäeltsemees.
“Sestpeale võime rääkida uuest ajastust ka Tallinna juhtimises.”
Areng, mis siis algas, viis 1917. aastal eestikeelse asjaajamiseni nii volikogus kui ka linnavalitsuses ning pani aluse uuele demokraatlikule traditsioonile linna juhtimises, mille katkestas nõukogude võim. “Sõjaeelse vabariigi ajal erilist pealinna ja valitsuse vastasseisu märgata ei olnud,” mainis Mäeltsemees.
Pealinna staatus seaduses sees
Kuid mõnes asjas oldi siiski eri meelt ja Tallinn sai ka oma tahtmise. Üheks näiteks tõi Mäeltsemees vaidluse tehnilise kõrgkooli asukoha üle. Vabariigi valitsus leidis 1928. aastal, et tehniline kõrgharidus tuleb liita Tartu ülikooli õppeprogrammi.
“Tallinna volikogu hakkas selle vastu väga ägedalt protesteerima ja leidis, et tehnikakõrgkool peab olema Tallinnas, kuhu on koondunud suurem osa riigi tehnilisest intelligentsist ja kus asub ka kaalukam osa Eesti tööstusest,” rääkis Mäeltsemees.
Väga suur roll selles võitluses oli ka pikaaegsel Tallinna linnapeal Anton Uesonil, keda võib pidada üheks Tallinna Tehnikaülikooli alusepanijaks. “Tallinn tuli sellest lahingust võitjana välja ja tehnikakõrgkool on seniajani pealinnas,” selgitas Mäeltsemees.
Mäeltsemehe arvates iseloomustab sõjaeelse riigi suhtumist hästi see, kuidas lahendati Tallinna kui pealinna staatuse küsimus.
“Praegu räägivad mitmed poliitikud sellest, et vaja oleks pealinna seadust, aga minu meelest on see ainult poliitiline loosung. Pärast pikki vaidlusi otsustati 1938. aastal lisada pealinna kohta käiv lihtsalt üldisesse linnaseadusesse, millega määrati kindlaks ka see erisus, et pealinna ülemlinnapea määrab ametisse vabariigi president. Minu meelest näitas see tollase riigivõimu tahet arendada pealinna tõsiselt ning aidata sellele igati kaasa. Sõjaeelses vabariigis ei mõeldud Toompeal, kuidas pealinna arengule kaikaid kodaraisse visata, nagu me kahjuks tänapäeval võime näha.”
Praegu kohalikud maksud põlu all
Esimesel iseseisvusajal oli ka omavalitsuste tulubaas märksa laiem kui praegu. Olid mitmed kohalikud maksud, millest laekunud raha võis linn oma äranägemise järgi kasutada. See vähendas pingeid keskvõimuga.
Mäeltsemees meenutas, kuidas tänapäeval püüdis Tallinn samuti lubatud kohalikke makse kehtestada, et oma kohustusi täita, kuid valitsuse eestvedamisel keelati need kohalikud maksud hoopis ära.
“Sõjaeelses vabariigis võis linn kehtestada kuni 26 kohalikku maksu,” ütles Mäeltsemees.
“Praegu näeme, et kui linn julgebki kehtestada mõne vähese lubatud kohaliku maksu, nagu olid müügimaks või paadimaks, siis varsti tõmmatakse need seadusest maha. Euroopa kohalike omavalitsuste harta ütleb sõnaselgelt, et kohalikul omavalitsusel peab olema õigus kohalikke makse kehtestada ja osa oma tulust peab omavalitsus saama kohalikest maksudest. Eelmisel Eesti ajal toetas seadusandja kohalikku omavalitsust, tema autonoomiat ja tema tegutsemisvabadust ning initsiatiivi, mitte nagu praegu.”
