"Riik peaks eakate ja krooniliselt haigete eest hoolitsemise rahalise poole enda kanda võtma," leiab Ida-Tallinna keskhaigla hooldusravikliiniku juht Eve Karmo. Tema sõnul on tulnud ette juhtumeid, kus vanake, kes peaks minema hooldekodusse, sest üksi ta enam endaga hakkama ei saa, saadetakse haiglast tagasi koju, sest tal ei ole võimalik hooldekodu eest maksta.

Mõni aeg tagasi avaldatud SEB uuringu järgi ei toeta lapsed oma eakaid vanemaid. Kui praegu tööl käivaist inimestest loodab pensionipõlves laste toele 44%, siis päriselt toetab oma eakaid vanemaid hetkel vaid 4% lastest (võrdluseks: Lätis on see protsent 12 – toim).

“See, et inimesed loodavad oma laste toele, on igati loomulik – sest seda eeldab ka meie riik,” ütleb Ida-Tallinna Keskhaigla hooldusravikliiniku juhataja Eve Karmo.

Eakas paar toetub teineteisele

“Seadusega ongi ju pandud abivajavate eakate ülalpidamiskohustus nende lastele. Samas tõsi ta on, et meie vanemate ja vanavanemate põlvkond ei ole harjunud olema abivajaja rollis ja oma muresid kurtma. Kui kaks eakat (ja kaks pensioni) koos ja tervis enam-vähem korras, tulevad inimesed toime. Üksinda pensioniga toime tulla on juba kunst. Probleem on ka see, et pika elu koos olnud inimesed püüavad teineteise eest hoolitseda ka tõsisemate terviseprobleemide korral ja kui jõud otsas ning patsient haiglasse jõuab, on sageli olukord päris nukker – lamatised, hooldamata haavandid jmt.”

Karmo lisab, et järjest sagedamini satub erakorralise meditsiini osakonda eakaid või kroonilisi haigeid, kelle kiirabi kodust ära viib ning kelle põhiprobleemiks pole niivõrd ränk terviseprobleem kui just asjaolu, et nad ei tule enam kodus üksinda toime.

“Sagedasti ei vaja nad ei aktiivravi ega õendusabi, vaid lihtsat hoolt ja abistamist,” räägib Karmo. “Hooldekodudes on aga pikad järjekorrad ja hind, mida sugulased ei suuda sageli maksta. Samuti ei ole kohta dementsetele vanainimestele. Kodus on nad sageli ohtlikud nii endale kui teistele, hooldekodudel ei ole aga pahatihti võimalusi nende pidevaks jälgimiseks, mistõttu selliseid kliente eriti ei oodata.”

Karmo sõnul on hooldekodu küsimus üks põletavamaid eakate hoolekandes ning on tulnud ette juhtumeid, kus vanake, kes peaks minema hooldekodusse, sest üksi ta enam endaga hakkama ei saa, saadetakse haiglast tagasi koju, sest tal ei ole võimalik hooldekodu eest maksta.

“Õnneks ei tähenda see, et inimene kodus päris abita jääb. Me võtame enne patsiendi väljakirjutamist (üksiku inimese puhul) ühendust tema elukohajärgse sotsiaaltöötajaga, kes korraldab kodus hooldamise ning informeerime ka tema perearsti, kes jälgib tervislikku seisundit ning vajadusel tellib koduõendusteenuse. Lastele on sellise inimese hooldamine aga tõsine koorem.”

Iga laps ei suuda vanemat toetada

Ka perekonnaõigusele spetsialiseerunud jurist Katrin Kiisk õigusbüroost Õigus ja Kord tõdeb, et hooldekodu eest tasumine on peamine probleem, millega juristide poole pöördutakse. Enamasti ei ole pöördujaks mitte eakas ise, vaid tema laps, kes leiab, et hooldekodutasu käib talle üle jõu.

“Meie poole ei pöördu enamasti mitte vanemad, kes oma lastelt elatist nõuavad, vaid vastupidi need, kellel see ülalpidamiskohustus lasub – lapsed, kelle vanem on pandud hooldekodusse ja kes nüüd peavad hakkama teda toetama,” selgitas Kiisk. “Lapsed tahavad teada, millised on nende võimalused, millises ulatuses nad on kohustatud vanemat ülal pidama.”

Kiisk toob näiteks juhtumi, kus kohalik omavalitsus paigutas eaka mehe hooldekodusse, mille eest pidid maksma tema kolm last, kohalik omavalitsus määras kõigile võrdse toetusosa. “Üks neist lastest tuli meie juurde küsimusega, kas tema osa ei annaks vähendada. Tal oli endal kolm-neli last ning õdedest vendadest oli tema toimetulek kõige keerulisem.”

Kiisk mainib, et seadus ei eelda, et iga lapse panus on täpselt võrdne. Kui inimesel endal on ülalpeetavad, kui tal endal on töövõimetus, võib kohus inimese ülalpidamiskohustusest kas täielikult vabastada või tema osa vähendada.

Vanemate toetamise küsimus laheneb kergemini kui laste elatisraha

“Selle juhtumi puhul oli lõppresultaat selline, et võtsime teise kahe õe-vennaga ühendust. Tegime selgeks, et nad peavad oma isale nii või teisiti ülalpidamise kindlustama. Nüüd on kaks võimalust – kas lasterikka õe osa vähendatakse ühisel kokkuleppel või minnakse kohtusse, kus tõenäoliselt niikuinii selline otsus tehakse. Samas on kohtusseminek alati suur lisakulutus. Lugu lahenes nii, et teised kaks õde-venda olid nõus sellega, et nende osa hooldekoduteenuse eest maksmisel on suurem.”

Kiisk lisas, et enamik vanemate toetamise juhtumeid kohtuni ei jõuagi – selles küsimuses suudavad järeltulijad omavahel tavaliselt aruka kokkuleppeni jõuda. “Vanemate puhul ei ole ärategemismomenti ja suudetakse asjad ratsionaalselt ära korraldada, see ei ole nagu laste elatisraha puhul, kus emotsioonid keevad üle pea ning vaidlus ei käi enam nii palju raha kui teisele haiget tegemise nimel.”

Kiisk leiab, et olukord, kus hooldekodutasu on kõrgem kui pension, ei ole õiglane. “Inimene, kes hooldust vajab, on kunagi tööl käinud, riigile makse maksnud – oleks ju õiglane, kui riik teda selle eest tänaks, et tema eest ka vanas eas hoolt kannaks ning ei jätaks seda taaka laste ja lastelaste õlule. See on probleem, millega peaks tegelema.”

Et riik peaks eakate ja krooniliselt haigete eest hoolitsemise rahalise poole enda kanda võtma, seda ütleb Karmogi: “Laste ja lastelaste osaks peaks olema oma lähedastest hoolimine, nendega suhtlemine ja nende armastamine.”