"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Pealinlased: tunneme linnapoes Savisaarest puudust! (2)
11. juuni 2015
Ragne Jõerand

"Kui Savisaar oli terve, siis ta nii hoolitses inimeste eest. Nüüd on jäänud meile vaid linnapood, kus veel veidi tunneme, et ka lihtne inimene on Eestis keegi!" ütles Kristiina Ikkonen (78), kes koos oma elukaaslase Viktor Jarõiga (84) linnapoodi külastas.

Kristiina ja Viktor on terve elu töötanud Eesti vabariigi heaks, aga nüüd pensionipõlves peavad mõlemad läbi ajama vaid 317 euro suuruse pensioniga. „Ma kohe tunnen füüsiliselt, kuidas Savisaarest on puudus. Mulle nii meeldis, kui ta siin linnapoes käis ja korraldas igasuguseid üritusi. Tollel ajal käisime me poes igal nädalal 3- 4 korda, nüüd veidi vähem. Sellel uuel valitsusel, mis Eestis nüüd on, pole meiesuguseid vanureid vaja – neil on meist täiesti ükskõik,“ rääkisid pensionärid.

Et kuidagi ots-otsaga toime tulla käivad Kristiina ja Viktor nii sageli kui rahakott lubab linnapoes, muudesse toidupoodidesse vanapaaril kallite hindade tõttu tihti asja pole. „Täna ostsime siit tomateid, sibulat ja rohelisi võrseid, mida leivale panna. Kaua sa ikka kuiva leiba närid – mis teha, selline see meie elu on,“ nendib Kristiina.

Viktoril on hea meel, et neil õnnestus saada mitu suurt kotitäit sibulat hea hinnaga. „Osa sibulat läheb kohe söögiks, teise osa istutame rõdule kastidesse maha, et oleks vajadusel omast käest võtta.“

Kristiina on mõnda aega elanud ka Soomes tütre juures ja seal ta sellist suurt lõhet pensionite ja toiduhindade vahel küll ei märganud.

„Soomes olid poe ees kastid, kuhu pandi õhtuti toit, mis oli veel kõlblik 1-2 päeva. Küsisin kord ühes teises toidupoes, miks meil ei panda veel kõlbulikku toitu poe juurde kastidesse vaid müüakse ka allahinnatult kallilt maha ja kui maha ei saa müüa, visatakse lihtsalt ära. Sain vastuseks: koli Soome, mis sa siin passid, kui elu Eestis ei meeldi!,“ rääkis Kristiina kurvalt. 

Just samal ajal, kui vanapaar linnapoes sisseoste tegemas käis oli poe ees käimas ka riigi poolt korraldatud Euroopa toiduabi jagamise kampaania. Korralikesse pappkastidesse olid pakitud palju head ja paremat, mida paraku jagati vaid nimekirja alusel.

„Ma küsisin, et ehk saaksime ka ühe kasti, aga öeldi, et me pole nimekirjas ja ei saa,“ kurtis Viktor ja lõi tüdinult käega. „Terve elu oleme naisega rüganud Eesti jaoks, matnud sinna oma tervise – juba ainult astmarohtudeks läheb mul 100 eurot kuus ja üks pension korteriüüriks – aga tasuta toitu pole me ikka veel riigi meelest välja teeninud!“

Armastan linnapoe piimatooteid !

Zoja (64) on pensionär ja elab üksinda Lasnamäel. Kuna naine läks kaks aastat varem vanaduspensionile, siis saab tema riigilt elamiseks iga kuu vaid 309 eurot, mille eest tuleb tasuda kõigi eluks vajalike teenuste eest. „Pidin oma kolmetoalise korteri ühetoalise vastu vahetama, et pensionäri eluga hakkama saada. Nüüd tulen enam-vähem toime – söök on laual ja arved makstud,“ räägib Zoja.

Zoja vaieldamatuks lemmikkohaks sisseostude tegemisel on linnapood. „Siin on nii hea teenindus, müüjad on sõbralikud ja abivalmid. Ja muidugi hinnad, eriti mis puudutab piimatooteid – piim, keefir, või, koor – võib olla kindel, et siin on need odavamad, olgu või üks sent – ka see on raha,!“

Kuna Zojal on pensionärina palju vaba aega käes, siis on tal mahti „läbi kammida“ ka kõik teised poed. „Otsin ikka odavamat ja sattun linnapoodi seetõttu vahel isegi neli korda nädalas. Praegu ostsin kapsast ja hakkliha ning saan õhtuks värske-kapsahautist teha, kefiiri ja hea hinnaga saadud tomateid ka kõrvale ja saabki kõhu täis.“

Hinnatundlik Zoja on vaid veidi kurb, et tema ei teadnud õige ajal kohal olla, kui linnapoes olid „hinnavõidupäevad“ ja palju toidukraami pandi müügile tavahindadest märksa soodsamalt. „Kuulsin alles hiljem sõbrannalt, et selline vahva ettevõtmine toimus. Nüüd hoian silmad-kõrvad lahti, et uuel hinnavõidu päeval kindlasti kohal olla,“ lubas Zoja.  

Komm ja pirukas teeb lapsele rõõmu

Leida on kahe lapsega noor ema – tema tütar Diana on kuueaastane ja linnapoe ees vankris magusasti magav poeg Tom alles 5-kuune.

„Käin linnapoes 4- 5 korda nädalas, sest siin on hinnad ikka veidi odavamad, kui mujal poodides. Minul on kaks last ja nemad armastavad piima – seega on piimatooted meie perele linnapoest alati kindel valik. Hea hinnaga on siin ka lihatooted ning ka maiustused, mida lapsed ikka vahel tahavad. Siit linnapoest saab soodsamalt osta ka jahu jt, mida pirukate küpsetamiseks vaja. Iga kuu läheb meie perele toidule ligi 200 eurot,“ rääkis Ljudmilla.

Tubli ja tarmuka noore emana hoiab Ljudmilla raha kokku sellegi arvelt, et annab pisipoeg Artjomile rinnapiima. „Tema toiduga meil jah, muret pole – selle eest hoolitsen ise.“ 

Lisaks linnapoele käib Leida toitu ostmas ka veel Maximas. „Aga Rimisse läheme vaid, kui on allahindlused.“

Kommentaarid (2)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Juss
12. juuni 2015 16:39
Õudne tiblapropaganda!!!
JFS
14. juuni 2015 19:02
Juba ammu ei ole tiblad need, kelleks neid lähiminevikus nimetati. Tänapäeval on tiblad EV valitsuses ja on need, kes kodunenud muukeelseid ikka veel tibladeks nimetavad.