"Inimene peaks saama pühendada end lihtsalt oma elu elamisele. Linnaasutused peaksid olema heas mõttes justnagu nähtamatud – osutades linnakodanikule teenust nii, et nad ise meeldegi ei tule."

Tallinna linnasekretär Priit Lello
Ka Läti president tänas USA-d Baltimaade annekteerimise hukkamõistu eest (1)
23. juuli 2015
Scanpix

Läti president Raimonds Vējonis (paremal) saatis kirja USA president Barack Obamale, tänades Ühendriike 1940. aastal tehtud deklaratsiooni eest.

Selle deklaratsiooniga mõisteti hukka endise Nõukogude Liidu okupatsioon Balti riikides ja ei tunnustatud Baltimaade annekteerimist.

23. juulil 1940 tegi USA riigisekretäri kohusetäitja Sumner Welles ametliku avalduse, milles Washington ei tunnustanud Leedu, Läti ja Eesti annekteerimist Nõukogude Liidu Punaarmee poolt. Neljapäeval möödub sellest 75 aastat.

Vējonis rõhutas oma kirjas, et USA positsioon oli ja on jätkuvalt Läti jaoks oluline. Wellesi avaldusel oli positiivne mõju rahvusvahelistele arengutele, kuna see julgustas teisi riike kaitsma ülemaailmse rahu ning rahvusvahelise korra alusprintsiipe, lausus president.

USA positsioon tõi Läti okupeerimise esile rahvusvahelise küsimusena ning aitas Balti riigi iseseisvumisele kaasa, lisas ta.

President rõhutas oma kirjas ka kahe riigi vahelisi tugevaid diplomaatilisi sidemeid ja tihedat dialoogi poliitilisel tasandil.

Viimase poole aasta sündmused on näidanud, et vabadus Euroopas ei ole enesestmõistetav ning Läti tänab USA-d vankumatu positsiooni eest Vene agressiooni suhtes Ukrainas ja oma liitlaste toetamisel. USA julgeolekugarantiidest võidavad kõik NATO liikmesriigid Ida-Euroopas, lisas Vējonis.

Loe ka:

Vilnius mälestab USA otsust mitte tunnustada Baltimaade annekteerimist

 

Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

varia
23. juuli 2015 19:46
1940. aasta suvel teatas USA president Roosevelt, et kui kommunism balti rahvastele ei meeldi, siis võivad nad ju oma kodumaalt lahkuda. Lahkumise teemat arutati ka II maailmasõja aegsetel liitlaste konverentsidel. 1940. aasta 9. augustil, mil klaariti USA poolt esitatud protestinooti oma riigi kodanike varade natsionaliseerimise asjus NSV Liidu poolt nn okupeeritud aladel, kadus võrdväärsete partnerite, USA ja NSV Liidu, vahel tehtud kompromissi tulemusena Balti küsimuses termin “okupatsioon” ja asendus mõistega “teatud territooriumide inkorporeerimisega” ("Postimees" 06.04.1994). See USA - poolne järeleandmine NSV Liidule, kes muidu poleks protestinoodi teksti aktsepteerinud, on põhimõttelise tähtsusega. Nimelt rahvusvahelise õiguse terminil “okupatsioon” on kindel tähendus, mõistet “teatud alade inkorporeerimist” võib tõlgendada aga suvaliselt. Eesti kuld jäi USA-sse EW ja eraisikute võlgade katteks ning maha jäänud USA varade kompensatsiooniks. Eesti endine suursaadik USA-s esindas mitte EW-d kui riiki, vaid EW ideed. 15. juunil 1941. aastal esitatud aruandes toob Ühendriikide välisministri asetäitja Sumner Welles ära Inglise suursaadik Lord Hallifaxi arvamuse, et NLiidu nõudmisi Balti riikide suhtes tuleks toetada. Sealjuures oli suursaadik avaldanud arvamust, et Ameerika avalikkus oleks sellega päri. Lord Hallifaxi arvates olevat Balti riigid olnud sajandeid võõraste riikide alluvuses ja temal isiklikult ei olevat Balti riikide suhtes sellist respekti kui näiteks Soome rahva vastu. http://arvamus.postimees.ee/3263511/kaarel-piirimae-kuidas-12-martsil-1942-otsustati-eesti-saatus-ehk-litvinovi-ja-roosevelti-salajane-sonum Kaarel Piirimäe: kuidas 12. märtsil 1942 otsustati Eesti saatus ehk Litvinovi ja Roosevelti salajane sõnum. Käesolev allikapublikatsioon tõendab aga veenvalt, et 12. märtsil teatas Ameerika president kohtumisel Nõukogude suursaadiku Litvinoviga, et ta ei näe põhimõttelist probleemi, kui Nõukogude Liit väljub sõjast piiridega, mille ta oli suutnud saavutada 1941. aasta juunikuuks. 1943. aasta 8. juunil algas New Yorgis kohtumine USA presidendi Rooseveldi ja Tšehhoslovakkia endise presidendi Beneši vahel, keda Roosevelt kuulas kui Euroopa eksperti. Leiti, et Besaraabia, Bukovina, Valgevene, Lääne - Ukraina ja Balti riigid jäävad NLiidule. Poolale otsustati anda kompensatsiooniks osa Ida - Preisimaast (Oder - Neisse liinini), Slovakkia kaotab iseseisvuse ja läheb tagasi tšehhide võimu alla. 1945. aasta Jalta konverentsi protokollis, mille all on Roosevelti, Churchilli ja Stalini allkirjad, on osas "Territooriumide hooldamine" kirjas: "Vaenulikelt riikidelt sõja tulemusena ära võetavad territooriumid ja ükskõik millised muud territooriumid, mida saab vastuväideteta hooldusse anda, mitte mingisuguseid diskussioone nende territooriumide üle eelseisval ÜRO konverentsil, või sellele eelnevail konsultatsioonidel ei ole kavas korraldada." Balti riigid mahtusid kenasti Suure Kolmiku otsuse "ükskõik millised muud territooriumid" mõiste alla ja anti Nõukogude Liidu hoolduse alla.