"Inimene peaks saama pühendada end lihtsalt oma elu elamisele. Linnaasutused peaksid olema heas mõttes justnagu nähtamatud – osutades linnakodanikule teenust nii, et nad ise meeldegi ei tule."

Tallinna linnasekretär Priit Lello
Kaljurand: mittetunnustamise poliitika on päevakohane ka tänapäeval (1)
23. juuli 2015
Scanpix

Välisminister Marina Kaljurand rõhutas neljapäeval Sumner Wellesi deklaratsiooni aastapäeva sümpoosionil USA mittetunnustamispoliitika olulisust Eesti iseseisvuse taastamisel, märkides, et selline poliitika on oluline ka tänapäeval Ida-Ukrainas.

Teaduste akadeemia saalis peetud Sumner Wellesi deklaratsiooni 75. aastapäevale pühendatud sümpoosionil ja mälestustahvli avamisel kõneldes tunnustas välisminister Marina Kaljurand USA mittetunnustamispoliitika olulist rolli Eesti iseseisvuse taastamisel, teatas valisministeeriumi pressiesindaja BNS-ile.

Ta rõhutas, et mittetunnustamine on päevakohane ka täna seoses Krimmi ebaseadusliku annekteerimisega Venemaa poolt ning olukorraga Ida-Ukrainas.

“Peame üheskoos jätkama Krimmi ebaseadusliku annekteerimise häälekat hukkamõistmist ning jõuliselt teostama mittetunnustamispoliitikat,” sõnas Kaljurand. “Ukraina peab saama taastada  kontrolli oma rahvusvaheliselt tunnustatud piiri üle.”

Sümpoosionil sai sõna ka USA suursaadik Eestis Jeffrey D. Levine, kes luges ette lõigu USA riigisekretär John Kerry läkitusest deklaratsiooni aastapäeva puhuks. “Ameerika on jälginud imetlusega, kuidas Balti rahvad on üles ehitanud tugevad demokraatlikud institutsioonid ning võtnud sisse neile õigusega kuuluva koha Euroopa ja transatlantilises kogukonnas,” vahendas suursaadik Kerry sõnu.

23. juulil 1940. aastal  tegi Ameerika Ühendriikide riigisekretäri kohusetäitja Sumner Welles avalduse, milles kuulutati Balti riikide okupeerimine Nõukogude Liidu poolt ebaseaduslikuks. Avaldus ehk Wellesi deklaratsioon sai aluseks Ameerika Ühendriikide mittetunnustamispoliitikale Balti riikide suhtes ja kehtis nende riikide iseseisvuse taastamiseni 1991. aastal.

Deklaratsiooni 75. aastapäevale pühendatud sümpoosionil kõnelesid lisaks välisministrile ja suursaadikule Andres Kasekamp, Lauri Mälksoo, Thomas Grant ja Kaarel Piirimäe. Peale sõnavõtte avasid suursaadik Levine ja välisminister Kaljurand sündmusele pühendatud mälestustahvli.

Loe ka:

Ka Läti president tänas USA-d Baltimaade annekteerimise hukkamõistu eest

Vilnius mälestab USA otsust mitte tunnustada Baltimaade annekteerimist

Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

varia
23. juuli 2015 19:35
1940. aasta suvel teatas USA president Roosevelt, et kui kommunism balti rahvastele ei meeldi, siis võivad nad ju oma kodumaalt lahkuda. Lahkumise teemat arutati ka II maailmasõja aegsetel liitlaste konverentsidel. 1940. aasta 9. augustil, mil klaariti USA poolt esitatud protestinooti oma riigi kodanike varade natsionaliseerimise asjus NSV Liidu poolt nn okupeeritud aladel, kadus võrdväärsete partnerite, USA ja NSV Liidu, vahel tehtud kompromissi tulemusena Balti küsimuses termin “okupatsioon” ja asendus mõistega “teatud territooriumide inkorporeerimisega” ("Postimees" 06.04.1994). See USA - poolne järeleandmine NSV Liidule, kes muidu poleks protestinoodi teksti aktsepteerinud, on põhimõttelise tähtsusega. Nimelt rahvusvahelise õiguse terminil “okupatsioon” on kindel tähendus, mõistet “teatud alade inkorporeerimist” võib tõlgendada aga suvaliselt. Eesti kuld jäi USA-sse EW ja eraisikute võlgade katteks ning maha jäänud USA varade kompensatsiooniks. Eesti endine suursaadik USA-s esindas mitte EW-d kui riiki, vaid EW ideed. 15. juunil 1941. aastal esitatud aruandes toob Ühendriikide välisministri asetäitja Sumner Welles ära Inglise suursaadik Lord Hallifaxi arvamuse, et NLiidu nõudmisi Balti riikide suhtes tuleks toetada. Sealjuures oli suursaadik avaldanud arvamust, et Ameerika avalikkus oleks sellega päri. Lord Hallifaxi arvates olevat Balti riigid olnud sajandeid võõraste riikide alluvuses ja temal isiklikult ei olevat Balti riikide suhtes sellist respekti kui näiteks Soome rahva vastu. http://arvamus.postimees.ee/3263511/kaarel-piirimae-kuidas-12-martsil-1942-otsustati-eesti-saatus-ehk-litvinovi-ja-roosevelti-salajane-sonum Kaarel Piirimäe: kuidas 12. märtsil 1942 otsustati Eesti saatus ehk Litvinovi ja Roosevelti salajane sõnum. Käesolev allikapublikatsioon tõendab aga veenvalt, et 12. märtsil teatas Ameerika president kohtumisel Nõukogude suursaadiku Litvinoviga, et ta ei näe põhimõttelist probleemi, kui Nõukogude Liit väljub sõjast piiridega, mille ta oli suutnud saavutada 1941. aasta juunikuuks. 1943. aasta 8. juunil algas New Yorgis kohtumine USA presidendi Rooseveldi ja Tšehhoslovakkia endise presidendi Beneši vahel, keda Roosevelt kuulas kui Euroopa eksperti. Leiti, et Besaraabia, Bukovina, Valgevene, Lääne - Ukraina ja Balti riigid jäävad NLiidule. Poolale otsustati anda kompensatsiooniks osa Ida - Preisimaast (Oder - Neisse liinini), Slovakkia kaotab iseseisvuse ja läheb tagasi tšehhide võimu alla. 1945. aasta Jalta konverentsi protokollis, mille all on Roosevelti, Churchilli ja Stalini allkirjad, on osas "Territooriumide hooldamine" kirjas: "Vaenulikelt riikidelt sõja tulemusena ära võetavad territooriumid ja ükskõik millised muud territooriumid, mida saab vastuväideteta hooldusse anda, mitte mingisuguseid diskussioone nende territooriumide üle eelseisval ÜRO konverentsil, või sellele eelnevail konsultatsioonidel ei ole kavas korraldada." Balti riigid mahtusid kenasti Suure Kolmiku otsuse "ükskõik millised muud territooriumid" mõiste alla ja anti Nõukogude Liidu hoolduse alla.