Reklaamkirjadega suvalisse paika vedelema jäetud inetu autoromu on praegu seaduse järgi lihtsalt parkiv auto.

Eesti ühe tuntuma skulptori Mati Karmini loodud mälestusmärk Tallinna lahte uppunud USA langevarjurile Charles Leroux’le sai endale paari aasta eest soovimata naabri. Keegi oli terasest mälestuskonstruktsiooni kõrvale Pirita teele parkinud roostes autoromu, mille külgedel ilutsesid vanaraua kokkuostufirma koordinaadid. 

Tallinna mupo juhataja Raik Saarti sõnul oli kohe selge, et oma viimaseid kilomeetreid sõitev romu ei sobi tuntud skulptori kunstiteosele naabriks, kuid ilma omaniku loata seda teise kohta viia ka ei saanud. Autoromul oli registreerimisnumber küljes ja ka muud dokumendid korras, nii et seaduse järgi võis seda käsitleda kui kõige tavalisemat auto parkimist. 

“Meie riigis on eraomand püha. Katsu sa ilma omaniku loata autot teisaldada,” välistas Saart probleemi kõige lihtsama ja kiirema lahenduse. Õnneks olnud romuomanik kokkuvõttes mõistlik mees ja viinud oma neljarattalise lõpuks vabatahtlikult minema.

Kas on reklaam või mitte?

Saarti sõnul on asi aga palju tõsisem kui väike jant vana romu pärast. Päris-probleem seisneb selles, et välireklaami paigaldamise korrast saadakse erinevalt aru. Eespool kirjeldatud juhul võis vanarauafirma koordinaatidega romu võtta ka kui välireklaami, mille paigaldamisel on oma reeglid ja tasud. Kuid sellestki asjaolust kinni hakata ei saanud, sest kusagil pole otsesõnu öeldud, et firma koordinaatidega auto on välireklaam.

Nähtavasti kõige tuntum tallinlasi ja kogu Eesti inimesi häirinud ja kaebama pannud reklaam oli kaks aastat tagasi linnapilti ilmunud rohelisel põhjal üleskutse “Mine p***i!”. Eesti tarbijateühistute keskühistu (ETK) väitel kutsusid nad sel viisil inimesi üles poodi minema. 

“Ei, meil ei olnud mõtteski seostada reklaami ropendamisega, kuid eks sellega ole nii nagu värvide seostamisega – igaühel tekib tõlgendus oma kogemuse, teadmiste ja väärtushinnangute baasil. Kutsume inimesi poodi ja tõesti vabandan, kui keegi sõnumit riivatuna tõlgendas,” selgitas ETK turundusdirektor Andres Lember tookord Postimehele. 

Inimesed said aga reklaamist tõepoolest teisiti aru ja arvasid, et neid saadetakse ropult ühte piiks kohta. Ka mupo sai inimestelt ETK reklaami kohta palju kaebusi, kuid teha ei saanud eriti midagi, sest formaalselt võttes polnud reklaamis ühtegi roppu sõna. Kõik olenes tõlgendamisest, aga linnal ja mupol seda õigust polnud ega ole ka praegu.

Pärnus reeglid juba kehtivad

Saarti arvates oleks taoliste segadust tekitavate probleemide vältimiseks hea, kui Tallinn kehtestaks linna territooriumil oma välireklaami paigaldamise eeskirja ehk kindlad nõuded välireklaami esitamise viisile ja kohale. “Praegu on selgelt reguleeritud ainult see, kuhu võib välireklaami üles panna, aga selle koha pealt, mida sellel kujutatud on, me kaasa rääkida ei saa,” nentis Saart. “Eeskiri annaks võimaluse linnal endal tõlgendada, mis on välireklaam ja mis ei ole, ning vaadata vajadusel, kas reklaamil kujutatu on seadusega kooskõlas ja sobib avalikku ruumi.”

Reklaamiseadus annab kohalikule omavalitsusele välireklaami  eeskirja kehtestamiseks ka õiguse ja näiteks Pärnus on selline dokument juba aastaid edukalt kasutusel olnud.

Saarti sõnul saab mupo alati suurel hulgal kaebusi, kui linnas mõni kahemõtteline või tobe reklaam üles pannakse, sest välireklaam on mupo rida. Kõigi nende kaebustega tuleb tegelda ja Saarti hinnangul oleks asi palju mõistusepärasem ja vähem töömahukas, kui reklaamidega seotud küsitavused juba eos hinnangu ja lahenduse saaksid, s.t esialgsel kujul nad linnaelanikke häirima ei pääsekski.

Reklaamiekspert ja -ettevõtja Olav Osolin on aga seisukohal, et Tallinnale pole oma välireklaami paigaldamise eeskirja kindlasti vaja, sest reklaamiseaduses on juba niigi kõik vajalik olemas. “Pigem on piiranguid juba nüüd liiga palju, kui et neid oleks vaja veel juurde tekitada,” ütles Osolin.