Euroopa Nõukogu komisjon heidab Eestile ette kodakondsuseta isikute suurt arvu, samal ajal on riik võimetu neid millegagi kodanikuks motiveerima – eriti kui tegu on vanemate inimestega, leiab Balti Uuringute Instituudi juhatuse liige Kristina Kallas. "Rahvusvahelise õiguse mõistes pole aktsepteeritav, et Eestis elab suur hulk kodakondsuseta isikuid, kellel pole ühegi riigiga põhiseaduslikku sidet," nentis Kallas.

Küsimuse “Kas Eesti on valmis olema kodumaa kõigile siinsetele elanikele?” tõstatas Kristiine linnaosa vanem Vadim Belobrovtsev Tallinna TV saates “Täna+” viidates tulemustele, mida on andnud senine kodakondsuspoliitika. “Teades, et Eestis elab vähemalt 120 000 Venemaa kodanikku, on neile lisaks 85 000 mittekodanikku liiga suur arv. Eesti sai taasiseseisvaks 24 aastat tagasi ja valitsus pole selle aja jooksul suutnud vähendada kodakondsuseta inimeste osakaalu.”

Ainult rääkimine ei aita, protsessi tuleb muuta

“Valitsuserakonnad ainult räägivad, et inimesi tuleb kodakondsuse saamisest rohkem teavitada. Usun, et inimesed on viimase 20 aastaga juba kursis, kuidas Eestis kodakondsust saab. Järelikult rääkimine ei aita, vaid kodakondsuse saamise protsessis tuleb midagi muuta,” konstateeris Belobrovtsev.

“Statistiliselt on halli passi omanike seas kõige rohkem vanemaealisi, kes ütlevad, et nad ei oska piisavalt eesti keelt, et ära teha keele- ja kodakondsuseksam,” märkis Eesti ühiskonna värske lõimumismonitooringu üks autoreid, praegune TÜ Narva Kolledži direktor Kristina Kallas. “Aga samas päris suur hulk neist ütles, et neil ei olegi Eesti passi vaja, hall pass ei sega siin elamist ega toimetamist.” 

Monitooring näitas, et tõusnud on nende isikute arv, kes ei pea Eesti kodakondsust oluliseks. Selle puudumine ei takista neil Eestis elada ning ilma selleta on lihtsam reisida Venemaale ja teistesse SRÜ riikidesse. Lisaks arvab ligi veerand kodakondsuseta inimestest, et nad ei kuulu siinsesse ühiskonda ja poliitilises elus osalemine neid ei motiveeri.

“Rahvusvahelise õiguse mõistes pole aktsepteeritav, et Eestis elab suur hulk kodakondsuseta isikuid, kellel pole ühegi riigiga põhiseaduslikku sidet. Samas on nad Eestiga seotud – nad on residendid ja neil on õiguslikud kohustused, kuid nad pole ühegi riigi kodanikud,” märkis Kallas.

Belobrovtsevi sõnul on raske mõista, miks mittekodanikud peavad tõestama oma lojaalsust Eestile – kas keeletesti või muu eksami näol. “Sageli on need inimesed Eestis sündinud, siin kogu oma elu elanud ja räägivad väga head eesti keelt. Järelikult peaks neile lähenema hoopis individuaalselt. Inimesed, kes on valinud Vene Föderatsiooni kodakondsuse, on oma otsuse nagunii langetanud. Need, kes pole valikut teinud, näitavad juba sellega oma lojaalsust Eestile. Aeg on küps, et neile Eesti kodakondsust pakkuda. Pakkumine ei tähenda veel aga sugugi selle vastuvõtmist.”

Probleemiks karm keelepoliitika

Lõimumismonitooringu kohaselt soovib rohkem kui pool siin elavatest määratlemata kodakondsusega isikutest tulevikus omandada Eesti kodakondsuse, kuid nad peavad enda jaoks probleemiks riigi karmi keelepoliitikat.

Halli passi omanikest 57% soovib saada Eesti kodanikuks, 18% vastanutest ei soovi ühegi riigi kodakondsust ja 7% arvab, et parim lahendus on võtta Venemaa pass. Üksikud soovivad ka Valgevene, Ukraina, Prantsuse, Läti ja Soome kodakondsust.

Kallase sõnul riigil praktiliselt puuduvad vahendid, millega inimesi kodakondsust taotlema motiveerida. “Pole võimalik öelda: võtke Eesti riigi kodakondsus – saate neid ja teisi hüvesid. Hall pass siiski annab hüvesid, mille Eesti pass ära võtab. Inimesed tunnevad, et hall pass ei sega neid ja nad ei pinguta selle nimel, et saada värviline pass.”

Vanemaealisi inimesi eesti keelt õppima motiveerida on väga raske

Monitooringu analüüs näitas, et mida noorem venekeelne elanik on, seda suurema tõenäosusega on ta Eesti kodanik. Mida vanem, seda tõenäolisemalt on tal hall või Vene pass. Vanemaealisi inimesi eesti keelt õppima motiveerida on väga raske, nentis Kallas. Teatud vanuses on nad enda jaoks ära otsustanud, et ei suuda või taha enam uusi asju õppida.

“Nemad tõesti tõid põhjusena, miks neil ei ole Eesti kodakondsust, et nad ei oska keelt. See oli nende enda argument. Kas see ka reaalselt nii on, pole uuritud,” rääkis Kallas. “Inimesed lihtsalt kujutavad ette, et nad ei suuda eksameid ära teha. Võib-olla suudaksid. Seda pole keegi kindlaks teinud.”

Uuringus võib inimene vastata, et kodakondsusetuse põhjuseks on suutmatus keelt õppida, aga kui keelenõue reaalselt maha võetaks, ei läheks ta ikka passi vormistama, kuna ta seda dokumenti tegelikult ei vaja. “Selliste inimeste osakaalu kohta ei ole uuringuid tehtud,” märkis Kallas.

Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste raamkonventsiooni nõuandekomisjon kutsub oma raportis Eestit üles keeleseadust paindlikult rakendama. Kallase sõnul on keelenõudeid kogu aeg samm-sammult leevendatud. Jaanuarist 2016 hakkavad kehtima seadusemuudatused, millega kodakondsuseta vanemate Eestis sündinud lastele antakse automaatselt kodakondsus – selleks ei ole enam vaja vanema avaldust. See paraku ei aita neid 85 000 halli passiga inimest, kes siin praegu elavad.

Samuti leevendatakse veel kord eesti keele nõudeid vanemaealistele, nt saavad nad kirjaliku asemel teha suulise eesti keele testi. “Isiklikult uuringute põhjal tunnen, et see ei anna efekti,” ütles Kallas. “Ka Euroopa Nõukogu soovitus keelenõudeid leevendada ikkagi ei motiveeri inimesi eksameid tegema – ükskõik, kui madalaks me need nõuded ka ajame. Tegelikult oodatakse, et keelenõue võetaks üldse maha. Kas see jääb või mitte, on poliitiline otsus.”

Need, kes tahtsid ja olid võimelised eesti keelt õppima, on eksamid tänaseks ammu ära teinud. “Jäänud on see grupp, kes kas vanuse, sotsiaalmajandusliku staatuse või haridustaseme tõttu ei ole nii võimekas,” leiab Kallas. “Ükskõik kui madalale nõudeid ka ei lasta, motivatsiooni see ei suurenda. Pole reaalne, et see, kes pidas B2 keeletaset liiga kõrgeks, tuleb rõõmuga tegema B1 taseme eksamit. Miski ei pane pingutama, kui seda seni pole tehtud.”