Kui sõjaeelse vabariigi alguses tähendas Eesti-Vene piiril ainus valesamm kaelani soomülkasse vajumist ja alatasa märgade riietega valvureid, siis 1930ndateks rajas riik piirile korralikud teed ning piirivalvuritele moodsad korterid ja spordiplatsid.
Eesti omariikluse seeme külvati mulda, kui Tallinnas tuli 1. juulil 1917 kokku Eesti maanõukogu. Sedasama kuupäeva kannab ka 74 allkirjaga Petserimaa eestlaste ja setude palve Eestiga ühinemiseks. Kirjas oli ettepanek ühendada Pihkva kubermangu Petseri, Lobotka, Pankjavitsa ja Irboska vald koos Petseri linnaga Eestimaaga. 1. septembril otsustaski maanõukogu koosolek suunata palve juriidilisse komisjoni otsuseprojekti väljatöötamiseks. Samal suvel teatasid narvalasedki soovist ühendada Narva Eestimaa kubermanguga. Ka võimu enda kätte kahmanud enamlased ei näinud setude soovis midagi taunimisväärset. Samuti soosisid punased Narva ühendamist Eestiga.
Rahvahääletus Narva kuuluvuse asjus viidi läbi 10. detsembril 1917. Ligikaudu 80% osavõtnutest soovis Narva ühendmist Eestiga. Edgar Mattiseni andmetel jaotasid Saksa okupatsioonivõimud I maailmasõja ajal Eesti ala kahe sõjaväelise haldusüksuse vahel, mis kattusid endise Eestimaa kubermanguga. Selle juurde kuulus ka Narva linn ühes ümbrusega ja endise Liivimaa kubermangu põhjaosaga ning seni Pihkva kubermangu kuulunud Petseri linna, Petseri, Lobotka, Pankjavitsa ja osaliselt Irboska vallaga. See piir järgis eestlaste etnilist eluala. 1918. aastal, sakslaste lahkumise järel pidas ka Eesti Vabariik neid piire enda omaks.
Suur kompromiss
Vabadussõja ajal oleks võinud Eesti oma edukat lahingutegevust ära kasutada ja tahtmise korral ehk naabritelt rohkemgi nõuda. 1919. aasta suvel olid Eesti väed jõudnud juba Petrogradi lähistele idas ja Riiast kaugemale lõunas. Piir siiski sinna ei jäänud, Eesti võimudel polnud tahtmist võõraid maalappe endale ahnitseda ning ka liitlastest inglased nõudsid eestlastelt tagasihoidlikkust. 1919. aasta septembris saatsid Oudova, Luuga ja Jamburgi maakonna elanikud kirja Eesti sõjaväe ülemjuhatajale, milles paluti ühendada Eestiga ulatuslik maa-ala Peipsi järve idakaldal Balti ja Varssavi raudtee vahel. Seal elas kümneid tuhandeid eestlasi.
Vaidlused piiri kulgemise üle olid Tartu rahuläbirääkimistel tulised. Mattisen märgib, et Tartu rahulepinguga kehtestatud piir oli oma olemuselt demokraatliku kompromissi tulemus, kus mõlemad lepinguosalised tegid oma varasemate piirikavadega võrreldes peaaegu võrdses ulatuses järeleandmisi. Rahulepinguga kindlaks määratud riigipiiri maha märkimist ja piirimärkide ülesseadmist korraldas eriline segakomisjon, kuhu kuulus võrdsel arvul liikmeid Eesti ja Vene poolelt. See aeganõudev ja keeruline töö laabus tänu poolte kompromissivalmidusele ilma suuremate arusaamatusteta, märgib Mattisen. Mõlemad pooled kohustusid mitte pidama relvastatud sõjalaevu Peipsi ja Pihkva järvel.
Salakaubandus ja loata üle piiri käimine lokkas piiri mahamärkimise järel sellegipoolest, ehkki piiri mõlemalt poolt hoolega valvati. Paljudel jäid sugulased teisel poole ja neid käidi ilma loata vaatamas. Piiri püüdsid salaja ületada kommunistlikud põrandaalused, aga ka punavõimu vastaste vaadetega inimesed Venemaalt. Algusaastatel oli piirivalvuritel raske elu. Oma onnist väljudes sattus tunnimees sohu või rappa, mingit teed piiril liikumiseks polnud. Kui piirivalvur astus pimedas soomättast mööda, oli ta kaelani vees ja tal tuli märgade riietega täita sügistuule käes oma kohust kuni vahetuse lõpuni.
Lühikese ajaga tegi Eesti riik palju oma piirivalvurite heaks. Valmisid uued moodsad kordonihooned, kus olid korterid, ühisköök, lugemistoad, ja spordiplatsid. Petserimaal rajati piirivalvurite jaoks korralikud teed, mida mööda võis sõita jalgratta või mootorrattaga. Kordonite juures olid saunad, tallid, puukuurid, laudad, kanalad, keldrid, viljapuud ja juurviljaaiad. Soetati raadioid, piirivalvurid osalesid kohalike rahvamajade kultuurielus. Sporditi. Eesti piirivalvurite valvata oli 276 km idapiiri ning 1159 km merepiiri, lisaks veel Läti piir. Pinged piiril tugevnesid stalinistliku režiimi arenedes. Peale piiririkkumiste tuli ette isegi relvastatud kokkupõrkeid Eesti ja Vene piirivalvurite vahel.
Venelased röövisid Eesti piirivalvureid
1927. aastal viidi talvel vahipostilt piraatlikult Venemaale Eesti piirivalvur Listak, kes pääses siiski valitsuse abiga tagasi. Märtsis 1934 vangistas Vene piirivalve Peipsil 54 Eesti kalurit valesüüdistusega kalapüügis NSV Liidu vetes. Pärast Eesti valitsuse sekkumist nad vabastati. 1937. aasta jaanuaris viidi vägivaldselt Vene poolele Eesti piirivalvur Vasknarva kordonist ja kümme kalurit. 27. veebruaril korrati sama kolme Kallaste kaluriga. Nemadki vabastati pärast ametlikke proteste.
1938. aastal püüdsid kaks mootorsaaniga Eesti poolele sõitnud piirivalvurit kaasa viia Eesti kalureid. Kuid tulevahetuses said mõlemad surma. 20 päeva hiljem tungisid mootorsaanidega Vene piirivalvurid nelja kilomeetri sügavusele Eestisse Peipsi järve jääl ning viisid jõuga kaasa piirivalvurid veltveebel Artur Pungase ja kapral Voldemar Kaio ning nende küüdimehe Nikolai Eva-Evini koos hobuse ja reega. Kõik kolm ja hobune lasti NSV Liidu poolel maha. Kuid need üksikud näited ei iseloomustanud kogu elu piiril. Piir toimis ja oli Eesti poolt hästi välja ehitatud.
1930ndatel tühjendas Venemaa Eesti piiri lähedal kõik oma talud ja külad. Ehitati kõrged palkidest vahitornid telefoniga varustatud vahiputkadega.
Kuni 1944. aastani ei esitanud kumbki pool kordagi ettepanekut või nõuet muuta kehtestatud riigipiiri. Riigipiir paiknes Eesti riigi kaitse seisukohalt õiges kohas.
Mainitud aastal aga muutis Nõukogude Liit ENSV piire, andes Jaanilinna ja Narva jõe taguse ning suure osa Petserimaast Venemaa koosseisu. 19. novembril pöördus ENSV juhtkond NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi poole palvega 1944. aasta augustis toimunud Petserimaa liitmise Pihkva oblastiga üle vaadata ja vastavalt kohalike inimeste palvetele vähemalt osagi maid uuesti Eestiga ühendada. Nõukogude Eesti juhtkond saatis kirja isegi Stalinile. Need palved jäid aga asjatuks: 24. novembril, samal päeval, kui sakslased Sõrve poolsaarelt taandusid ja kogu Eesti ala nõukogude võimu alla langes, otsustas NSVL Ülemnõukogu Presiidium hoopis võtta Eestilt ära Narva jõe tagused vallad ja liita need Vene NFSV Leningradi oblastiga.
Enamik eestlased
Nõnda jagati kaheks ka sõjas hävitatud Narva linn, sest Jaanilinna (Ivangorodi) linnaosa asus jõe idakaldal ning sai nüüd eraldi linnaks, ehkki oli juba alates Rootsi ajast (17. sajandist) olnud Narva osa. 1. jaanuaril 1941 oli elanud Narvas ja Jaanilinnas 25 079 elanikku, neist 67% eestlased. 1946. aastal kinnitati enamiku Petserimaa ja Narva-taguste alade äravõtmine ja VNSFV-ga liitmine üleliidulise seadusena veelkord.
Sellega polnud Eesti territooriumi kärpimine aga veel lõppenud: 1957. aastal «korrigeeriti» Eesti kagupiiri nõnda, et maa territoorium vähenes veelgi. Kõiki piirimuudatusi põhjendati mõistagi «rahva tahtele» vastutulemisena, ehkki tegelikkuses polnud selliste muudatuste tegemisega nõus isegi mitte ENSV juhtkond.
Kokku kaotas Eesti Nõukogude «piiriõgvenduste» tulemusena 2300 km2 territooriumi ehk 5% riigi aladest ning 6% rahvastikust.
