"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Aitäh tehtu eest, Ants! EOK tänab Ants Antsonit hindamatu panuse eest Eesti spordimaastikusse (0)
02. november 2015
Scanpix

2014 oli Eestis kultuuriministeeriumi eestvõttel ja olümpiakomitee korraldamisel liikumisaasta, mille jooksul selgus , et liikumine on rahva ja riigi jätkusuutlikkuse alustala. Äsja, 31. oktoobril 2015 meie seast lahkunud olümpiavõitja Ants Antson aga näitas kogu elu jooksul tegudega eriti selgelt, kui kõrgele spordijärjele võib lihtsa igapäevaliikumise toel tõusta.

Ants Antson sündis 11. novembril 1938 Tallinnas ja kasvas Kopli poolsaarel, laevatehaste ja sadamate piirkonnas. Ants ja ta sõbrad olid sõna otseses mõttes sõja jalus, pommitabamustest süttinud kütusereservuaarid andsid pimestavat valgust, mis ei ununenud iial.

Selle kandi poistel oli sõja ajal ja rasketel sõjajärgsetel aastatel meelekindluse hoidmiseks kindel kaitse: liikumine, sportimine nii, nagu olud võimaldavad! Joosta ja kive pilduda sai, mõnele õnnelikule kingiti pall, mis ühiselt ribadeks mängiti. Jääl liikumiseks hangiti saabaste alla seotavad uisud. Piirkonna ainsal koolil polnud võimlat ega spordiplatsi, aga püsiva liikumise pinnalt võrsus staaratleete.

Neli odaviskajat – Harry Vallmann, Ronald Ilves, Charles Vallmann ja Vambola Poljakov – kasvasid Eesti meistriks, Kalju Poljakov võitis vasarakulla. Kaluri tänava majas number 13 oli neli korterit, neist kolmes sirgusid kiiruisukoondislased – Ants Antson, Osvald Tukman ja Ants Saks, neile lisandus üleaedne Toomas Kirss.

Kui Antson oli 1964. aastal Oslos Euroopa absoluutseks meistriks tulnud, Innsbrucki olümpialt 1500 meetri kulla võitnud ja maailma parima kiiruisutaja auhinna vastu võtnud, kinnitas ta intervjuudes, et Kopli poistel polnud mingeid erilisi spordisihte. Taheti värskes õhus karata, kaaslastega rammu katsuda, end erinevates olukordades proovile panna, tugevnevat tervist nautida. Nii saigi Eesti esimese taliolümpiavõitja.
 
Ants Antson, kelle mälestuseks neil päevil pea langetame ja keda uutele põlvkondadele eeskujuks toome, tähendas meie spordimaastikul tervet epohhi. Eesti oli 1924. aastast peetavatel taliolümpiamängudel Antsonini kullata läbi ajanud ja ajas ka 38 aastat pärast tema triumfi. Siis, Salt Lake Citys 2002 nägi noortele kaasmaalastele pöialt hoidnud Antson oma silmaga, kuidas murdmaasuusataja Andrus Veerpalu karmidel tõusudel eesti mehe sitkuse maksma pani. Vanameister püüdis heldimusest naljaga üle olla: “Seisin Soldier Hollow’ staadionil, kui Veerpalu finišisse laskus, ja mul oli tema kulla üle iseäranis hea meel. Olin tiitlist “meie ainus taliolümpiavõitja” ja sellega kaasnevatest kohustustest üsna tüdinud. Kohe kergem hakkas.”

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.