Täna pärastlõunal saadeti Lillepaviljonist viimsele teekonnale Eesti esimene taliolümpiamängude võitja, kiiruisutaja Ants Antson (11.11.1938–31.10.2015). Ta sängitati mulda otse metsakalmistu kabeli vastas asuvale platsile, olümpiavõitja Kristjan Palusalu kõrvale.
Lahkunut mälestasid teised olümpiavõitjad, Eesti Olümpiakomitee ja Tallinna linna esindajad, samuti ammused sõbrad, kellega koos sportlane poisipõlves treenima hakkas. Elulooraamatu “Jäämurdja Ants Antson” autor Gunnar Press pani hauda kaasa vastvalminud teose, mille esitlus toimub 11. novembril, lahkunu 77. sünniaastapäeval.
Ants Antson andis oma panuse kehakultuuri ja spordi arendamisse ka kodulinnas Tallinnas, töötades linna mitme rajooni spordijuhina ning aastaid kesklinna valitsuse spordiosakonna juhataja ja nõunikuna. Põlise tallinlasega jätsid hüvasti abilinnapead Taavi Aas ja Mihhail Kõlvart. “Oma legendaarsete saavutuste alusmüüri rajas ta Kopli lahe mitte just kõige siledamal jääl visalt ja järjekindlalt harjutades,” rääkis Taavi Aas. “Mõelgem hetkeks – Kopli lahe krobeline jää, spordiala, mida meil on harrastanud vaid üksikud, ja siis olümpiakuld, maailmarekord ja Oscar Mathiseni auhind. Unikaalne Eesti sportlane tõestas, et kõik on võimalik tänu tööle, talendile ja tahtekindlusele ka siis, kui eeldused maailmaklassi tulemuse saavutamiseks praktiliselt puuduvad.”
Olümpiavõitja Jaan Talts meenutas kunagist sõpra kui väga mitmekülgset sportlast, kes oli looduse poolt võimekas mitmel alal. “Kõik teadsid, et ta on väga jõuline uisutaja, aga alles treenerivahetusega sai ta oma tehnika paika. Ta leidis jää peal üles selle punkti, mille pinnalt ennast edasi tõugata.” Taltsi sõnul tegid nad mõlemad kõvasti sporti, aga elasid selle kõrval tormilist elu – midagi ei jäänud sellepärast tegemata.
“Innsbruckis toimusid võistlused välitingimustes ja kui Ants oli juba lõpetanud, katkestati võistlus vahepeal ilmastiku pärast, sest lund hakkas sadama. Kuigi tema aeg ei olnud väga kiire, ei suutnud sel päeval keegi temast kiiremini sõita,” rääkis Jaan Talts. Tema sõnul näitas Ants Antson samal aastal maailmameistriks tulekuga, et olümpiavõit ei olnud lihtsalt vedamine, vaid sel aastal oli ta kiiruisutamises maailma parim.
Olümpiavõitja Jaak Uudmäe kirjeldas, kuidas teda 9-aastase poisina – samuti nagu paljusid teisi poisse – vaimustas Ants Antsoni olümpiavõit. “See tekitas noorte seas uisutamise vastu üleüldise huvi. Tol ajal olid koolide juures uisuväljakud ja me poistega harjutasime seal usinasti. Koolides aitas Antsu olümpiavõit õpilastel isegi füüsika valemit paremini meelde jätta, kuna see meenutas tema võistlust rivaali Fred Anton Maieriga: F=ma (F – jõud, a – kiirendus, m – mass).”
Ants Antsonit meenutas Jaak Uudmäe ka kui väga head suhtlejat, kelle saabumine Nõmme turule ajas isegi müüjad kihevile, sest kõik tahtsid temaga rääkida.
Ants Antson tähendas Eesti spordimaastikul tervet epohhi. Eesti kõigi aegade parima kiiruisutaja karjääri tipphetk oli 1500-meetrise distantsi kuldmedalivõit 1964. aasta Innsbrucki taliolümpiamängudel. Samal aastal võitis ta maailmameistrivõistluste pronksmedali 1500 ja 5000 meetris ja sai Euroopa meistriks kiiruisutamise mitmevõistluses.
Antson kandis 1992. aasta Albertville’i taliolümpiamängude avatseremoonial Eesti lippu. Alates 1997. aastast oli ta EOK-i auliige. 2001. aastal pälvis ta Eesti Punase Risti II klassi teenetemärgi. 2003. aastal sai ta riikliku spordi elutööpreemia ja 2006. aastal EOK-i teenetemärgi.
