Liiklusseadus ütleb, et halva nähtavuse korral, pimedal ajal teel liikudes peab jalakäija kasutama helkurit või valgusallikat. Tasub meelde tuletada, et tee all mõistetakse kõikvõimalikke teid, kaasaarvatud kõnniteed ja teede osasid. Juba on saabunud pime aeg, mis tähendab, et helkur või valgusallikas on eriti vajalik, et olla märgatav.

Linna tehisvalguses võib jääda ekslikult mulje, et helkurit pole vaja, sest valgust on piisavalt. Tegelikkuses ei asenda tehisvalgus päevavalgust. Seal, kus lõppeb tänavavalgusti võim, pesitseb pimedus, milles ilma helkuri või omapoolse valgusallikata inimest on keeruline märgata. Leidub ju linnaski neid piirkondi, mis valgustamata, selgitas piirkonnapolitseinik Tago Trei.

Helkur on väga odav ja tõhus abimees, mis aitab olla märgatav. Tänapäeval on saadaval väga erinevaid helkureid ja kõik peaksid leidma nende hulgast omale sobiva, samuti on lisatud valgust peegeldavaid detaile riideesemetele.

Kuid selleks, et olla märgatav ei piisa ainult helkurist või valgusallikast, neid tuleb kasutada õigesti. Helkur peab paiknema autotulede kõrgusel. See tähendab, et olenevalt inimese pikkusest võib helkur asetseda põlvede- ja puusadevahelisel kõrgusel. Tuleb jälgida, et helkur asub paremal pool, sest kõndides maantee või tee ääres vasakpoolsel teepeenral, on valguspeegeldit kõige paremini näha. Mitme helkuri olemasolul oleks parim lahendus kasutada neid riietuse mõlemal poolel. Sel viisil on jalakäija kõige paremini märgatav.

Pimedas on helkurita jalakäija märgatav sõidukijuhile umbes 30-40 meetri kauguselt, valguspeegeldit kasutades näeb juht inimest juba 130-150 meetri kauguselt. Esimene ei pruugi aga olla piisav distants seisma jäämiseks kiirusel 50 km/h, küll piisab 130-150 meetrist peatumiseks isegi kiirusel 90 km/h.

Nii nagu märgatakse sõidukite tulesid juba kaugelt, on ka valgusallikaga jalakäijad kaugemalt märgatavad. Kaasas kantav valgusallikas aitab pimedas paremini näha, kuid tuleb arvestada võimalusega, et selle aku saab tühjaks. Seetõttu on alati mõistlik kasutada ka helkurit. Lisaks on vajalik teadmine, et taskulambi valgusvihk peab olema suunatud allapoole, et sellega ei pimestataks teisi liiklejaid.

Uuringute järgi kasutab ligi 90% Eesti lastest helkurit, kuid täiskasvanutest vaid 70%. Samas liiguvad päikese loojudes enamasti väljas täiskasvanud. Suur osa õnnetusse sattunud kergliiklejatest on vanemad kui 18 aastat. Helkur on mõeldud kõigi turvalisuse tagamiseks hoolimata vanusest.

Statistika järgi on pimedal ajal jalakäijal ja jalgratturil mitmeid korda tõenäolisem sattuda liiklusõnnetusse kui päevasel ajal. Kahjuks näeme igal aastal kergliiklejaid, kes ei suhtu oma turvalisusesse tõsiselt ja saavad seetõttu viga või hukkuvad. Enamasti ei ole need kergliiklejad teinud ennast märgatavaks.

Väldi statistika osaks saamist ja ole märgatav!