Stereotüüpse arvamuse kohaselt on prostituudiks hakkamine naise vaba valik. Hiljutine uuring näitab siiski, et enamik naisi, kes selle tee valivad, on sunnitud seisus – prostituudiks hakkamine näib olevat ainus väljapääs, et pääseda peksust, vaesusest ning võlgadest.

Inimkaubandusohvrite ja prostitutsiooni kaasatute nõustamiskeskuse Atoll psühholoogi Roman Krõlovi sõnul on seksiärisse sattunud naine vägivallaga kokku puutunud tavaliselt juba lapseeas – kas on (kasu)isa peksnud teda või tema ema. Muster kipub korduma ning lapsepõlves vägivalda kogenud tüdruk leiab endale vägivaldse elukaaslase. “Kui naise peres on vägivallaprobleem, siis on ta väga haavatav ning aldis inimkaubandusse värbamisele,” tõdes psühholoog.

“Prostitutsioon näib olevat ainus väljapääs, et pääseda peksust ja võlgadest. Proovides lahendada üht probleemi, ei adu naine, et tegelikult saab ta lihtsalt teise probleemi lisaks.”

Krõlov on ka hiljuti Eestis ja Lätis läbi viidud uuringu “Inimkaubandusse värbamine ja naise kujutamine meedias” üks autoritest. Uuringus tõdetakse, et lõviosa kehamüügiga tegelevatest naistest on pärit peredest, kus on olnud pidev rahamure või vägivald, sealhulgas tüdruku seksuaalne ärakasutamine lapseeas.

Vaesus, nälg ja häbi

Uuringu raames viidi läbi süvaintervjuud 29 prostituudiga Eestist ja Lätist. Suurem osa intervjueeritud naistest nii siin kui ka Lätis tunnistas, et prostituuditöö ei ole nende vaba valik, vaid tingitud pere raskest majanduslikust olukorrast, vägivallast nii lapsepõlves kui ka enda pereelus ning lähedaste ja iseenda sõltuvusprobleemidest. Vaid paar küsitletud tüdrukut olid pärit nii materiaalselt kui ka sotsiaalselt hästi toime tulevast perekonnast.

Üks küsitletud prostituutidest kirjeldab oma lapsepõlve: “Meil ei lubatud külmutuskapist toitu võtta. Kogu toit oli igaks päevaks jagatud portsjoniteks. Me ei tohtinud võtta veel ühte leiva-, vorsti- või juustuviilu, sest isa pidi selle tööle lõunasöögiks kaasa võtma. Olime loomulikult näljased.”

Teine naine räägib: “8.-12. eluaastani käisin balletikoolis. Õpetaja leidis, et olen hea, kuid õpingute eest oli vaja maksta. Minu ema ei maksnud, sest ta ei olnud sellest huvitatud. Õpetaja lubas mul õppida tasuta. Ta ostis mulle balletikingad, andis raha kostüümi jaoks. Käisin balletikoolis kuni 12. eluaastani, kuid siis… Tõenäoliselt oli mul lihtsalt häbi. Kõik tüdrukud peale minu olid normaalsed. Minu vanemad ei käinud kunagi ka minu etendusi vaatamas. Kõik teised vanemad käisid.” [Nutab]

Kolmas tüdruk kirjeldab pidevat koduvägivalda: “Vanemad tülitsesid sageli. Isa oli purjus ja need ei olnud kuigi head ajad. Püüdsin ema kaitsta, kuid mõnikord kestis tüli terve öö.”

Neljas: “Isa hakkas mind peksma, kui olin 12-aastane. Tol ajal olid mul pikad juuksed. Ta tiris mind juustest ja lõi…”
Ühe teise Eestis läbi viidud uuringu järgi on 20% prostitutsiooniga tegelevatest naistest olnud lapsena seksuaalselt väärkoheldud – enamasti kas kasuisa või peretuttava poolt. Veel 40% on kannatanud lapsepõlves peksmist.

Intervjueeritud naise tüüpiline kogemus on üleskasvamine suures või lahutatud perekonnas, kirjutatakse uuringus. Sageli on lapsed üles kasvatanud kas nende ema või vanaema või on neil olnud kasuisa. Probleem ei olegi niivõrd peremudelis, pigem selles, et tegemist on vaeste või sotsiaalselt toimetulematute peredega. Keeruline kasvukeskkond aga annab valulise ja traumeeriva kogemuse ning suurendab seega prostituudiks hakkamise või muu väärkäitumise tõenäosust.

Paljud sellised rasketes tingimustes kasvanud tüdrukud räägivad, et on “ametisse” sattunud pooljuhuslikult, “heade” tuttavate mahitusel, kes otsapidi äris sees. Nad meelitavad asjadega ning pakuvad Tallinnas mõnusat elamist. Ja nõnda ei saa tüdruk arugi, kui on juba enesemüügirattas sees. Otsest sundi ja vägivallaga ähvardamist esineb Krõlovi sõnul värbamisel väga harva.

Mitte alati ei jõuta seksiärisse otse koolipingist. Sageli on vaheetapiks abielu ning sellisel juhul hakatakse keha müüma seetõttu, et mehel on suured võlad, või pärast lahutust, kui avastatakse, et õiget ametit ei ole, aga peret toitma peab.

Naine räägib: “Alguses hakkas mees mängima mänguautomaatidega, seejärel kasiinos… Abikaasa jäi suurtesse võlgadesse. Kui need inimesed võtsid meie korteri ja meil ei olnud piisavalt raha mehe võlgade maksmiseks, puutusin esimest korda kokku seksitööstusega. Tegin seda mehe võlgade tagasimaksmiseks.”

Teine naine jutustab koduvägivallast: “Tol ajal peksis mu mees mind väga kõvasti. Ta oli teinud seda varemgi, kuid seekord eriti kõvasti. Ta murdis mu ninaluu ja tegi seda laste ja oma õe nähes. Siis otsustasin ta maha jätta ja vastasin prostituute otsivale kuulutusele.”
Kolmas naine kirjeldab olukorda pärast lahkuminekut: “Abiellusin 18-aastaselt ja jäin rasedaks. Elasime koos viis aastat, kuid mu mees oli pärit lastekodust ja temaga oli väga raske elada. Lahutasime. Pärast lahutust ei leidnud ma tööd. Mul oli väike laps, kes oli tihti haige. Mul ei olnud raha ja võlakoorem suurenes.”

Krõlov lisas, et üks suur riskirühm ongi väikelinnade piiratud sõpruskonnaga üksikemad. “Nad istuvad lastega päevad otsa kodus, surfavad internetis ning otsivad valge hobusega printsi (ehk sponsorit), ise seejuures mõistmata, et satuvad prostitutsiooniriski.”

Seega hakatakse intiimteenust osutama mitte suurest kutsumusest, vaid seetõttu, et muid valikuid ei näi olevat või ei osata neid leida. Uuringus tõdetakse, et vastutustunne oma lähedaste ees sunnib naisi rahateenimise eesmärgil prostituudiks hakkama.

Räige sõltuvus ja psüühikahäired

Üks kurvemaid lugusid selle uuringu raames oli teismelisest tüdrukust, kes võttis endale vastutuse laste eest, kes ei olnud küll tema omad, kuid jäänud hoolitsuseta. Sel ajal töötas tüdruk turul müüjana ja üritas niiviisi nende laste ülalpidamiseks raha teenida, kuid turumüüja palgast ei piisanud, et kõiki suid toita, ja siis hakkaski ta prostituudiks.

Nii mõnedki küsitletud naised tunnistasid, et alustasid seksiga rahateenimist, soovides saada asju, mida nad varem ei saanud endale lubada.
“Miks peaks ma töötama Maximas? Siin teenin sellise raha ühe nädalaga ja võin töötada, millal soovin.”

Selline valik aga ei tähenda, et prostitutsioon on naiste unistuste elukutse, see on võrreldes kassapidaja- või koristajatööga lihtsalt tulusam rahateenimisvõimalus. Palk paljudel nn naistetöökohtadel lihtsalt ei võimalda rahuldada enda (ja oma pere) kõige elementaarsemaidki põhivajadusi. Nii Eesti kui ka Läti naiste intervjuudest oli näha, et nende vajadused ei olnud ülepaisutatud. Nad soovisid endale elukohta ning rahalist stabiilsust, mitte elu luksuses.

“See on müüt, et prostitutsiooni kaasatud naine on rikas,” nentis Krõlov. “Meie keskus jagab ka toiduabi, ning see on väga populaarne teenus. Tavaliselt on prostitutsiooni kaasatud naistel üsna keskmine sissetulek – näiteks Tervise Arengu Instituudi uuringu järgi sai enesemüügiga tegelev naine 2011. aastal keskmiselt 800-1100 eurot kuus. See ei ole summa, mille pärast ennast sandistada.”

Krõlov lisas, et mida kauem on naine seksiäris tegutsenud, seda enam tema sissetulekud kokku kuivavad. “Periood, kus naine teenib korralikult, on väga lühike, maksimaalselt kaks aastat. Veel mõne aasta pärast on ta ennast sedavõrd kahjustanud, et tal on väga keeruline muud tööd leida ning ka oma valdkonnas on tal raske enda äraelatamisega,” kirjeldas psühholoog. 15 aasta pärast on see naine invaliid, kes jääb riigi toita-katta. “See tähendab, et naudingu maksab kinni maksumaksja.”

Uuringus märgiti, et seksiäri naised jäävad oma probleemidega üksi – nad liiguvad üsna suletud seltskonnas, on sõltuvuses alkoholist, uimastitest või rahustitest, sageli kõigist kolmest korraga.

“Uimastid, lisaks joon veel kokteile… lisaks võtan clonazepami… See on närviravim… Nendeta on võimatu töötada. Selge peaga… Niigi on mul iga kahe kuu tagant närvivapustus.”

Krõlov märkis, et ühe uuringu järgi satuvad mõned prostitutsiooniga tegelevad naised sõltuvusse ka seksist. “Seks on seotud hormoonide ja füsioloogiaga ning seda bioloogilist mehhanismi on väga kerge rikkuda,” rääkis ta. “Sagedamini aga ütlesid need naised, et enda keha müümine tekitab läbipõlemist ning päriselus ei talu nad tihti sedagi, et keegi neid puudutab.”

Sotsiaalset haavatavust raskendab suuresti ühiskonna suhtumine, kirjutatakse uuringus. Ühiskondlik arvamus prostituutide kohta on reeglina tõrjuv ja ükskõikne. See põhineb arvamusel, et prostituudid on ise sellise elu valinud ning kedagi muud selles süüdistada ei saa.

“Ametit” muuta pole lihtne

Mitte ükski küsitletud naistest ei öelnud, et sooviks kindlalt ja alatiseks prostituudiks jääda. Samas tõdesid nad, et pärast pikka töötamist seksiäris on sealt välja astuda raske, et mitte öelda võimatu.

“Olen sellega juba harjunud,” ütles üks naine. “Ma ei oleks võimeline mingiks normaalseks tööks.”
Teine: “Praegu on juba liiga hilja midagi muuta. Seda oleks pidanud tegema juba 12 aastat tagasi! Nüüd olen juba selgrootu.”

Mitu intervjueeritud naist püüdsid n-ö tänavalt ära tulla ja muud tööd leida. Kõige sihikindlam pidas vastu kaks aastat. Kuid kuna neil ei olnud ei haridust ega oskusi, pidid nad leppima kõige madalapalgalisemate töödega. Suhteliselt kerge rahaga harjunud naised sellistes ametites pikalt vastu ei pea ning on taas tänavale tagasi.

Prostitutsioonist loobumist raskendab ka keskkond, kus need naised elavad – tuttavate-sõprade ja huvide ring on suhteliselt kitsas. Nad on igapäevasest ühiskonnaelust isoleeritud ning ei oskagi tavalist elu elada.
“Naised, kes on olnud pikki aastaid prostitutsiooni kaasatud, räägivad, et see on tupiktee,” kinnitas Krõlov. Selles “karjääris” arengut ei ole. “Kui inimene on olnud viisteist aastat prostitutsiooni kaasatud ning soovib siis elus kannapöörde teha, tuleb ära muuta kõik senised käitumismehhanismid.”

Sageli kujutavad aga prostitutsiooni kaasatud naised, et nende ainuke väljapääs sellest ärist on leida endale edukas elukaaslane. “Need naised on pähe võtnud, et ilma tugeva, eduka meheta ei saa ka nemad olla edukad ja õnnelikud,” rääkis Krõlov. “Nad on kindlad, et kusagil on “ideaalne” meesterahvas olemas ja nad kujutavad ette et see (prostitutsiooni) sfäär annab võimaluse selline mees leida. Neil on ridamisi lühiajalisi suhteid seksiostjatega, kes tegelikult mingit püsisuhet ei otsi. Kahjuks on selline valgel hobusel printsi ootamine ebaedukas strateegia.”

Sama uuringu raames küsitleti ka inimkaubandusprobleemiga tegelevaid eksperte, kelle väited toetasid naiste räägitut – tüdruk valib enesemüügi tee seetõttu, et tal ei ole muid mõistlikke äraelamisvõimalusi. “Naiste elulood ja ekspertide tunnistused ei anna tõendeid prostitutsiooni kui teadliku karjäärivaliku ja omaette eesmärgi kohta,” sedastatakse uuringus.

Seda väidet kinnitab osaliselt ka fakt, et prostitutsiooni legaliseerinud riikides – Hollandis ja Saksamaal – on suurem osa seksiäris töötavatest naistest pärit vaesematest riikidest. Saksamaa prostituutidest 2/3 ning Amsterdami prostituutidest üle ¾ on kas Kesk- või Ida-Euroopa või kolmanda maailma riikidest. See tähendab, et selle töö kasuks otsustatakse reeglina rahalistel, mitte eneseteostuslikel kaalutlustel.
Uuring prostitutsiooni kohta Lätis ja Eestis on osa tegevusest Euroopa Komisjoni projektis “Ohutuskompass: teeviidad inimkaubandusest pääsemiseks”.
——————–

Prostitutsiooni lubamine on toonud Saksamaale vägivalla ja isegi tapmised

“Kui Rootsis ei tapetud aasta jooksul ühtki prostitutsiooni kaasatud inimest, siis Saksamaal samal ajal 64 prostituuti,” tõi Roman Krõlov näite, et prostitutsiooni legaliseerimine toob kuriteod, samas kui seksiostu keelustamine aitab vägivalda vähendada.

Justiitsminister Urmas Reinsalu on käinud välja mõtte, et Eesti võiks muuta seksiostu inimkaubandusohvritelt kriminaalkorras karistatavaks. Tulist poolehoidu ei ole see idee aga leidnud, sest püsti jäi küsimus, kuidas peaks klient aru saama, kas tegemist on inimkaubandusohvri või omal käel tegutseva seksimüüjaga. “Sellisel juhul on ju seksiostja enda otsustada, kas ta võtab riski või mitte,” muigas Krõlov. “Kui ei soovi kriminaalkaristusega riskida, siis ära osta, mõtle midagi muud välja.”

Krõlov märkis, et eeskätt pakub seksiostu kriminaliseerimine turvatunnet naistele, ning oleks seega tervitatav samm. Ta tõi mõne aasta taguse näite Rootsist ja Saksamaalt – esimeses neist on seksiost keelatud, teises aga prostitutsioon seaduslik. “Kui Rootsis ei tapetud aasta jooksul ühtki prostitutsiooni kaasatud inimest, siis Saksamaal tapeti samal ajal 64 prostituuti.”

Samas leiab Eestis küllaltki suur seltskond inimesi, et prostitutsioon tuleks täiesti vabaks lasta, nii nagu seda on tehtud Hollandis ja nagu mitte väga kaua aega tagasi oli ka Saksamaal. Argumendiks tüdrukute regulaarne tervisekontroll, kuritegevuse vähenemine (sest vahendamine poleks siis enam kriminaaltegu) ning suur maksutulu. Krõlov kinnitab aga, et pigem toob legaliseerimine probleeme juurde.

Maksuraha on müüt

“Kui see valdkond kasvab, kasvab ka kuritegevus,” nentis ta. “See, et prostitutsioon toob ohtralt maksuraha, on pigem müüt, sest suured summad makstakse tagasi naiste raviks ja prostitutsiooniga seotud kuritegevusega võitlemiseks. Pealegi olen kuulnud, et näiteks Münchenis maksab ainult 5% bordellidest korralikult makse. Riik saab vähe maksutulu, aga ohtralt probleeme. Saksamaal juba kurdetaksegi, et ilmselt ei ole see “eksperiment” õnnestunud. Ka Amsterdam ei ole väga õnnelik oma seksiturismi sihtkoha maine üle ning nad püüavad seksimüügikohtade arvu piirata.”

Seksi ei pea ostma

Ent mõned mehed lihtsalt ei leia endale intiimelukaaslast – mida nad siis tegema peavad, kui seksiost ka ära keelatakse?
“Ega siis see, kui endale kaaslast ei leita, ei tähenda, et peab seksi ostma. Tuleks püüda luua romantilisi suhteid,” märkis Krõlov. “Aga tõesti, see on keeruline. Lihtsam on maksta.”

Kust saab abi?

Inimkaubandusohvrite ja prostitutsiooni kaasatute nõustamisega tegeleb Eestis kolm keskust. Keskused pakuvad psühholoogilist, juriidilist ja sotsiaalset nõustamist ja ning vajadusel ka riide- ja toiduabi.
Nõustamisteenused on nii naistele kui meestele, kes soovivad väljuda prostitutsioonist.
Keskus Atoll Tallinnas. Tel 655 6140, avatud E, K, R kl 15-19 ning T, N kl 12-16. E-post atoll.center@gmail.com
AVA keskus Jõhvis. Tel 775 1893, avatud E kl 11-16. E-post ava.keskus@gmail.com
Toome keskus Tartus. Tel 631 4600, avatud N kl 11-16. E-post toome.keskus@gmail.com