Sveviov on psühhopaat, nagu on kõik praeguse poliitika spekulatsiooni(arvamus)liidrid.

„ See mis on surnud, ujub allavoolu, vastuvoolu ujub ainult see mis on elus“kirjutas G. Chesterton. Kui vaatame seda mis toimub ja aastatega aina süveneb meie peavoolumeedias , suure osa meie äraarvamatult kust ilmunud ja keda esindavate nn arvamusliidritega , elu-edasiviiva debati kahanemist , võib täheldada seisvat vett või ühesuunalist allavoolu ujumist. Poliitikast kirjutas tabavalt Maarja Vaino ,“Mis me aga poliitikas aina enam näeme on lapsemeelsus ilma igasuguse vastutusvalmiduseta. Veelgi enam selles lapsemeelsete maailmas elatakse ilma mineviku ja tulevikuta hetkes, kus toimuv eksisteerib justkui iseenesest ilma eelduste ja tagajärgedeta.“ Meie „hetke“ pikkuseks võib olla n. nädal kõik meie 4 nädalalõpu arutlussaadet mahutavad end rangelt nädalaraami , nii et üks alustab samade punktide jahumist teine lõpetab. Ei julgeta enam analüüsida protsesside dünaamikat pikemal ajateljel ega esitada mingit tuleviku nägemust. Sellises seisva vee olukorras on iga vastuvooluujuja teretulnud, sest see nõuab julgust ja selgroogu. Neid on kahetsusväärselt vähe. Nagu on ajalugu on näidanud viivad elu edasi just vastuvooluujujad. Kui nad ei muuda asjade seisu siis nad võivad muuta mõtlemist . Paraku on nii et vastuvooluujujad sattusid tuleriidale, või nagu meil tänapäeval meedia verejanuliste lõugade vahele ja karistusorganite lõputu kimbutamise osaliseks. Seda just sellepärast, et nemad on kõige rohkem maailma või OMA rahva heaks teinud. Eesti kontekstis tähendab see ajaloo ümberkirjutamist , ajaloo võltsimist, teenete ja faktide moonutamist, pildilt kustutamist. Nemad lähevad ajalukku kõige selle kiuste. Riigi olekut- arengut mõjutavad mõttepidurid, mille tööriistaks on lömitav ajakirjandus ja põhimõttelage kriitikavaba parteijoont palavalt takkakiitev sub-tropindus . Üks harukordne fenomen on meie meediaruumi tabanud mida võiks kutsuda „Indulgentsiks hauatagusesse ellu“. Pea iga ajakirjanik , paljud asjapulgad –ametiredelil , s.h. kultuuritöötajate hulgas peavad oma pühaks kohuseks visata labidaga pori, või kamaluga lehmakooke eesti suurima vastuvooluujuja Edgar Savisaare pihta. Ilmselt käib „indulgentside „ üle kuskil range arvestus, mis kindlustab „õigetele“ vajaminevaid hüvesid, võimaluse pildile pääseda ja pääsu otse „paradiisi.“ PS Miks mu kommentaar kõrvaldati?

„ See mis on surnud, ujub allavoolu, vastuvoolu ujub ainult see mis on elus“kirjutas G. Chesterton. Kui vaatame seda mis toimub ja aastatega aina süveneb meie peavoolumeedias , suure osa meie äraarvamatult kust ilmunud ja keda esindavate nn arvamusliidritega , elu-edasiviiva debati kahanemist , võib täheldada seisvat vett või ühesuunalist allavoolu ujumist. Poliitikast kirjutas tabavalt Maarja Vaino ,“Mis me aga poliitikas aina enam näeme on lapsemeelsus ilma igasuguse vastutusvalmiduseta. Veelgi enam selles lapsemeelsete maailmas elatakse ilma mineviku ja tulevikuta hetkes, kus toimuv eksisteerib justkui iseenesest ilma eelduste ja tagajärgedeta.“ Meie „hetke“ pikkuseks võib olla n. nädal kõik meie 4 nädalalõpu arutlussaadet mahutavad end rangelt nädalaraami , nii et üks alustab samade punktide jahumist teine lõpetab. Ei julgeta enam analüüsida protsesside dünaamikat pikemal ajateljel ega esitada mingit tuleviku nägemust. Sellises seisva vee olukorras on iga vastuvooluujuja teretulnud, sest see nõuab julgust ja selgroogu. Neid on kahetsusväärselt vähe. Nagu on ajalugu on näidanud viivad elu edasi just vastuvooluujujad. Kui nad ei muuda asjade seisu siis nad võivad muuta mõtlemist . Paraku on nii et vastuvooluujujad sattusid tuleriidale, või nagu meil tänapäeval meedia verejanuliste lõugade vahele ja karistusorganite lõputu kimbutamise osaliseks. Seda just sellepärast, et nemad on kõige rohkem maailma või OMA rahva heaks teinud. Eesti kontekstis tähendab see ajaloo ümberkirjutamist , ajaloo võltsimist, teenete ja faktide moonutamist, pildilt kustutamist. Nemad lähevad ajalukku kõige selle kiuste. Riigi olekut- arengut mõjutavad mõttepidurid, mille tööriistaks on lömitav ajakirjandus ja põhimõttelage kriitikavaba parteijoont palavalt takkakiitev sub-tropindus . Üks harukordne fenomen on meie meediaruumi tabanud mida võiks kutsuda „Indulgentsiks hauatagusesse ellu“. Pea iga ajakirjanik , paljud asjapulgad –ametiredelil , s.h. kultuuritöötajate hulgas peavad oma pühaks kohuseks visata labidaga pori, või kamaluga lehmakooke eesti suurima vastuvooluujuja Edgar Savisaare pihta. Ilmselt käib „indulgentside „ üle kuskil range arvestus, mis kindlustab „õigetele“ vajaminevaid hüvesid, võimaluse pildile pääseda ja pääsu otse „paradiisi.“