Tüdrukule lubatakse abiellumise eest 5000 eurot, oma tõmmut peigu näeb ta vaid jah-sõna ütlemisel. Pärast seda tuleb mõni kuu oodata ning abielu lahutatakse. Kas pole ahvatlev teenistus? Tuhandeid see neiu tavaliselt ei näe, ning paar aastat hiljem avastab ta end olukorras, kus tahaks luua peret, kuid paraku ei saa – üks abikaasa on juba olemas. Jutt lahutusestki oli vale.

Samasuguseid juhtumeid võib ka ainuüksi Iirimaalt tuua kõvasti üle saja. “Viimase kolme aasta jooksul on Eesti kodanikud Iirimaal sõlminud 40-50 fiktiivabielu aastas,” sõnas Eesti konsul Dublinis Tiina Jokst. “Suursaatkond on koostöös Iiri immigratsiooniteenistusega pidanud vaata et iga nädal tegelema fiktiivabielu juhtumite lahendamisega.”

Kui sellises abielus on pruudiks eestlanna (või lätlanna või mõni muu Ida-Euroopa naine), siis peigmees on pärit kusagilt kolmanda maailma riigist, näiteks Pakistanist, Bangladeshist. Abiellutakse teadagi mitte armastusest, vaid selleks, et peigmees saaks Euroopa Liidu elamisloa.

Ka MTÜ Living for Tomorrow juhi Sirle Blumbergi sõnul on fiktiivabielude sõlmimine viimaste aastate suur trend ja, vähe sellest, kõva äri, sest üldiselt käib taoliste abielude sõlmimine vahendajate kaudu. Tüdrukud leitakse enamasti suhtlusvõrgustikest ning peamised piirkonnad, kus värbamine toimub, on Blumbergi sõnul Tallinn ja Ida-Virumaa. Iirimaa on abielluastumise sihtpunktiks valitud tõenäoliselt ka seetõttu, et seal ei küsita abieluvõimetõendit, mida teevad paljud teised riigid.

Vahendaja tahab suurt summat
Pruunikad peigmehed peavad väidetavalt abiellumiseks välja käima 10-15 000 eurot, osa sellest läheb asjaajamisele, osa tüdrukutele “vastutuleku” eest ning ülejäänu rändab vahendaja taskusse.

“Summad, mida tüdrukutele lubatakse, ulatuvad paarist tuhandest eurost kuni 5000 euroni välja,” sõnas Blumberg. “Sinna kõrvale käib muinasjutt kiirest lahutusest.” Tavaliselt aga tüdrukud lubatud tuhandeid ei näe. Kahjuks ei näe nad enamasti ka lubatud lahutust, ning siis hakkavad juhtumid laekuma sotsiaaltöötajate lauale. Näiteks ainuüksi Kohtla-Järvel tuli mullu tegelda 19 fiktiivabielujuhtumiga (võrdluseks: 2013. aastal oli seal üks ning 2014. aastal kaks taolist juhtumit).

“Meie lugude puhul on naine saanud kõige rohkem 900 eurot. Üks ei saanud midagi ning keskmine jääb kusagil 400 euro kanti,” ütles Kohtla-Järve sotsiaalametnik Maarika Tarum.

Kui peig maksab 10 000 või 15 000 ja pruut saab 400 eurot, siis võib arvata, et vahendajad elavad üsna mõnusat elu.

Lahutust tuleb aastaid oodata

Pruudi jaoks ei ole kõige hullem mitte see, et ta ei saa lubatud raha. Palju suurem probleem on, et võltsabielu lahutamine võib osutuda ülimalt keerukaks, aeganõudvaks ning kulukaks. Blumberg rõhutab, et fiktiivabielu on ainult fraas. “Naisele ei anta fiktiivset-, mängu- või fantoomabielu – ta abiellub päriselt!” selgitas ta. “Abielutunnistuse saab ta ehtsa. Kui tahab lahutust, siis ka sel puhul käib kõik protseduurireeglite järgi. Isegi sel juhul, kui inimesed abielluvad suurest armastusest, võib lahutamine olla tohutult keeruline, mis siis rääkida lahutusest tundmatu inimesega, kes võib-olla on veel kuhugi Euroopa avarustesse haihtunud.”

“Iirimaal fiktiivabiellu astuja ei teadvusta endale, et tegemist on tegeliku abieluga koos kõigi õiguste ja kohustustega, mis on kehtiv kõikjal sealhulgas ka Eestis,” lausus Jokst. “Pahatihti usutakse vahendajate müüti, et abielu lahutatakse 1-6 kuu jooksul. Paraku saab Iirimaal sõlmitud abielu lahutada üksnes kohtus, selle riigi seaduste kohaselt võtab see aega neli-viis aastat ning lahutada ei saa ilma mõlema osapoole teadmata.”

Jokst lisas, et tihtilugu ei ole jäänud naisel pärast abielu sõlmimist ühtegi abikaasa kontakti, samuti on vahendajad vahepeal kadunud või väldivad suhtlemist. Sellisel juhul pole võimalik lahutamisprotsessi üldse algatadagi. “Pealegi ei ole kolmanda riigi kodanikul, kes on abielu eest maksnud, huvi kiireks lahutuseks, kuna tema eesmärgiks on abielu kaudu saada Iiri elamisluba,” mainis konsul.

Laps kuulub abikaasale, mitte isale

Võib ju öelda, et milleks lahutus – kui inimesed niikuinii koos ei ela, siis ega lahutusepabergi midagi ei muuda. “Kujutame ette, et fiktiivses abielus tüdruk leiab päriselt toreda mehe, armub ja tahab hakata kodu looma. Noored soetavad kahe peale näiteks korteri, aga siis tuleb see kolmas, kes tahab ka osa saada. Ja tal on selleks täielik õigus,” tõi Blumberg näite. “Kui naine saab uue mehega lapse, kellele kuulub siis laps? Sellele X-kodanikule, kellega ta on abielus, mitte pärisisale, kuni see oma isadust ei tõenda.”

Ka siis, kui naine on saanud lapse ning soovib taotleda sotsiaalabiraha, võib tekkida probleeme, sest sotsiaaltöötaja näeb – naine on abielus ja seega äraelamiseks sissetulekut piisavalt. Tüdruk väidab, et ta on üksikema, sotsiaalametnik vastab, et register näitab midagi muud. Niisamuti võib naine mingil hetkel enda kanda saada võltsabikaasa võlad.

Blumbergi sõnul on probleemidering, mis neid naisi tabab, lai ja keerukas. “Kusjuures kõige (tragi)koomilisem on see, et tüdrukud tihti unustavad ära, et nad on abielus. Mõni arvab, et kui lubati aasta pärast lahutada, siis järelikult ta ongi lahutatud. Aga nii see ju ei käi!”
Fiktiivabielu lahutamine ei toimu iseenesest, nagu vahendaja mesijutust võis loota – see nõuab päris korralikke väljaminekuid, eriti kui abikaasal lahkuminekuhuvi pole ja asja tuleb ajama hakata kohtu kaudu. Neid kulusid ei hakka naisele keegi kinni maksma.

“Abielu lahutamiseks kohtus on vaja kindlasti pädeva advokaadi abi, mille tulemusena võib lahutus minna kordades rohkem maksma, kui abielu eest saadud tasu,” kinnitas Jokst. Kui naine on aga endale vahepeal jõudnud vara soetada – näiteks auto või korteri – siis võib “eksabikaasa” nõuda pärast lahutust poole endale.

Abielust inimkaubandusse

Fiktiivabielusid on otsapidi seotud ka inimkaubandusega. “Need abielud sõlmitakse vahendajate kaudu,” nentis MTÜ Eluliini nõustaja Roman Krõlov. “Kui tüdrukut ei ole võimalik värvata prostitutsiooni, siis värvatakse ta fiktiivabiellu. Või fiktiivabielu kaudu seksikaubandusse, või tööorjusse. Värbajad valivad abiellumiskohaks just nimelt selliseid riike, kus lahutamine on aeganõudev ja keeruline – jutuks olnud Iirimaale lisaks näiteks ka Hispaania. Hispaanias ei saa lahutada enne kui viie aasta pärast, Iirimaal kestab see protsess enam-vähem sama kaua. Kuid meie naised ei tea sellest.”

Et fiktiivabielud on inimkaubandusega seotud, kinnitas ka sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonna nõunik Kristiina Luht. “Kuigi fiktiivabielu võib olla kahe isiku vaheline rahaline tehing, kus kumbki pool otseselt ei kannata, ainsaks n-ö kannatajaks on riik, keda petetakse, siis on vägagi võimalik, et üks abielu sõlmijatest leiab end vägivaldses suhtes, kus temasse suhtutakse kui esemesse, kes on ostetud ja keda võib ära kasutada ükskõik millisel moel,” rääkis ta. “Osa juhtumite korral mees ja naine kohtuvad vaid abielu sõlmimise ajaks ja rohkem mitte, kuid aset leiavad ka kooselud, näiteks abielu ehtsuse tõestamise eesmärgil, ja see kooselu võib naisele väga ebameeldivaks üllatuseks osutuda.”

Luht tõi välja ka tõiga, et enamjaolt on naised, kes raha eest abiellu astuvad, nii sotsiaalselt kui ka majanduslikult väga haavatavas olukorras. “See tähendab, et neid ongi lihtne ära kasutada, pettuste ja valelubadustega võltsabiellu meelitada ja siis ekspluateerida. Seetõttu, kuigi fiktiivabielu ei ole sama mis inimkaubandus, on võimalus, et inimkaubanduse tunnused on osa juhtumite puhul, ning neid saaks käsitleda inimkaubanduse juhtumitena.”

“Kingitus” kõige nõrgematele

Blumberg rõhutas, et reeglina satuvad abiellu keelitajate võrku tüdrukud, kelle käsi ei käi parasjagu kõige paremini, kelle vanemad ei ole olnud piisavalt toetavad või kes on majanduslikult kehvemal järjel – tüdrukud, kellele need paar tuhat eurot, mida pakutakse, on vägagi ahvatlev sööt. Võltsabiellu on meelitatud ka verinoori neidusid, puudega ja rasedaid naisi.

“Vahendajad on väga osavad manipuleerijad, kes väga hästi oskavad tüdrukuid ära rääkida,” nentis Blumberg. “Kui turvalises keskkonnas kasvanud tüdruku ümber on lähedaste võrgustik, kes annab talle nõu ja paneb n-ö aru pähe, siis nende tüdrukute sotsiaalne võrgustik on tihti teadmiste poolest piiratud.

On mõistetav, miks meie tüdrukud sellisesse lõksu astuvad. Meil ei ole veel väga palju neid, kes tunnevad ennast materiaalselt kindlustatuna ja turvaliselt. Mida raskem on ühiskonnal, seda paremini läheb manipuleerijatel.”

Konsul Tiina Jokst avaldas lootust, et võltsabielude buum peagi vaibub, vähemalt Iirimaal. “Mullu augustis jõustus Iirimaal abielude registreerimist puudutav seadusemuudatus, mille tulemusena loodame fiktiivabielude arvu vähenemist,” mainis ta.
Väljatõste: Fiktiivabielu kaudu värvatakse tüdrukuid ka seksikaubandusse või tööorjusse.

Kaunis prints võib konnaks muutuda

Kui pea on pilvedes, tasuks jalad ikka maas hoida – suur armastus võib olla ühepoolne ning teine pool soovib abielluda vaid kasu, näiteks Euroopa Liidu elamisloa pärast, ütleb nõustaja Roman Krõlov.

MTÜ Eluliini nõustaja Roman Krõlov soovitab tüdrukutel välismaalasega abiellumisel ettevaatlik olla ka siis, kui nad arvavad, et tegemist on armastusega.

“Hiljuti helistas meile naine, kes oli mures oma 21-aastase tütre pärast,” rääkis Krõlov. “Tütar tutvus Facebooki kaudu noormehega Marokost. Maroko noormehed on teadagi ilusad ja tüdruk armus. Noored suhtlesid poolteist-kaks kuud ja siis kutsus noormees tüdruku Marokosse abielluma. Tüdruk otsustas, et see on tema saatus – ostab piletid, lendab Marokosse ja abiellub, ilma et oleks oma peigmeest enne päriselt kohanud. Ema oli täiesti šokeeritud. Aga tüdruku jaoks on see esimene  armastus, ja ema jutt ei loe midagi. Ütleb, et on oma printsi leidnud.”

Kaunis ja romantiline teineteiseleidmine, kuid Krõlovi sõnul tekitab see siiski kahtlusi. “Tüdruku poolt vaadatuna ei ole muidugi tegemist fiktiivabieluga – tema läheb abielluma armastusest, õigemini armumisest,” tõdes nõustaja. “Ent noormehe puhul, ma kaldun arvama, on see pigemini fiktiivabielu – tema tahab saada Euroopa Liitu.”

Krõlov tõdeb, et tüdruku jaoks on tegemist ohtliku abieluga, ent keegi ei saa teda ka keelata.”„Tüdruk on täisealine ja ka emal pole õigust midagi ette võtta. Ainus, mis ta teha saab, on üritada tütrele mõistus pähe panna – rääkida riskidest, ning kui tütar ikka soovib oma romantilise lõunamaalasega abielluda, siis soovitada tal sõlmida see abielu Eestis, sest kui siis hiljem peaks probleeme tulema, on siin lihtsam neid lahendada. Maroko on ju islamistlik riik, kus naistel väga õigusi ei ole.”