Lastehaiglasse sattus toitmisprobleemidega kriitilises seisus pooleteiseaastane laps, kes kaalus vaid kuus kilo. "Emal oli juba kuus last, kõik kõhnakesed – ta ei osanud arvatagi, et väikseim laps on kidurake hoopis haiguse tõttu," ütles sotsiaaltöötaja Karin Agrov, kelle sõnul annaks selliseid juhtumeid ennetada, kui perearst beebit pärast sündi kodus külastaks. Laste arv, kes satuvad esimesel elukuul haiglasse, on lubamatult suur. Kahjuks sõdivad nii perearstid kui ka haigekassa kodukülastuse vastu.

Sotsiaalministeerium soovib välja töötada seaduseelnõu, mis muudaks perearsti või -õe koduvisiidi vastsündinu koju kohustuslikuks – et kontrollida lapse tervist, vanemlikke oskusi ja avastada ka riskipered. Ometi on perearstid ja haigekassa juba algatusele sõja kuulutanud, sest nende meelest on laste kodude külastamine tühi töö. “Miks tulla välja sellise suure rahvateavituskampaaniaga, et see on nüüd kindlasti meede, mis võiks Eestimaal laste elusid päästa,” lausus Eesti perearstide seltsi juht Diana Ingerainen meedias ilmunud arvamusartiklis. Haigekassa ja perearstide seltsi meelest piisab vaid IT lahendusest, mis registreeriks automaatselt vastsündinu ema perearsti nimistusse. Kuidas pelgalt IT lahendus automaatselt lapsi päästaks, jääb aga enamikule mõistatuseks.

Massiliselt alatoitunud lapsi haiglas

“Ega laste elusid ei päästa ju see, kui perearst tema sündi üksnes oma arvutis näeb,” nentis lastearst ja Tallinna abilinnapea Merike Martinson. “Perearst peab ikka lapsele endale otsa vaatama. Kui perearstid koduvisiitidest keelduvad, siis ei ole ka mingist moodsast IT lahendusest grammigi abi.”

Lastearstid leiavadki seetõttu, et tegemist on äärmiselt hea ja vajaliku algatusega.

“Minu meelest on see, et perearst käib oma nimistu vastsündinuid kodus vaatamas, niivõrd elementaarne, et ei vajaks isegi diskussiooni,” lausus Martinson, kelle sõnul kogeb praegu vaid iga neljas vastsündinu seda õnne, et perearst või -õde teda sünnitusmajast koju tulles külastab, ning koduvisiitide arv aasta-aastalt aina langeb. “Olen juba rohkem kui kümme aastat rääkinud, et kuna osa perearste koduvisiite teha ei taha, tuleks see muuta kohustuslikuks. Laste hulk, kes esimesel elukuul haiglasse satub, on lubamatult suur,” tõdes Martinson.

Ka lastehaigla sotsiaaltöötaja Karin Agrovi sõnul uutub ta oma töös kokku küllalt suure hulga kurbade juhtumitega, mida perearstivisiidiga oleks võinud ennetada. “Kõige suuremad probleemid esimestel elunädalatel on see, et laps ei saa rinnast piima kätte või pole ema selgeks saanud, kuidas täpselt last toita. Kui nad haiglasse jõuavad, on nad sünnikaalust palju kaotanud,” rääkis ta. “Sellisel juhul oleks perearsti nõuannetest palju abi. Sageli on toitumisprobleemi kõrval ka muu haigus. Mõni laps on haige pikka aega, enne kui ema aru saab, et midagi on viltu. Tema oli hoopis väga rahul, et laps on nii vaikne ja rahulik.”

Agrov märkis, et see ei tähenda, et tegemist on halva vanemaga – ema lihtsalt ei pruugi tita terviseprobleemi märgata.

Sotsiaaltöötaja tõi näite, kus haiglasse sattus toitmisprobleemidega kriitilises seisus pooleteiseaastane poiss, kes kaalus vaid kuus kilo, keda tuli suisa mitu kuud turgutada, et ta eakohasesse vormi saaks. “Ema ei osanud arvatagi, et selle taga, et laps ei söö korralikult on tegelikult raske haigus. Need selgusid alles siis, kui ta arsti juurde sattus,” rääkis sotsiaaltöötaja. “Emal oli juba enne kuus last, kõik sellised väikesed ja kõhnad, ta ei osanud kahtlustadagi, et kõige väiksem laps on nii kidurake haiguse tõttu. Pealegi oli tal teiste lastega palju tegemist, mistõttu beebile ei jagunud tähelepanu nii palju kui mõnes teises peres.”

See pere oli ka sotsiaaltöötaja vaateväljas, kuid ka tema ei osanud kahtlustada, et titaga midagi korrast ära on. “Pealegi ei ole sotsiaaltöötaja arst – tema ei oska ja ei saagi haigust diagnoosida,” nentis Agrov.

Haigused ei avaldu esimesel elupäeval

Agrov lisas, et perearst oleks koduvisiidil lapse alakaalulisust tõenäoliselt märganud ning laps oleks kiiremini spetsialisti abi saanud. “Minu meelest on perearstide-õdede vastsündinute koduvisiidid väga vajalikud,” mainis ta. “Oma praktikas näen väga raskeid juhtumeid, mille puhul võiks eeldada, et varasema sekkumise korral ei oleks nad haiglasse sattunud.”

Martinson kinnitas, et perearstivisiit aitaks nii mõnegi probleemi lahendada. “Tänapäeval lastakse noor ema koos beebiga haiglast koju juba esimesel-teisel päeval. Kuid kui palju jõuab arst värskeid lapsevanemaid haiglas nõustada ja kui palju äsjasünnitanud ema suudab infot üldse vastu võtta? Noor ema tuleb teisel päeval sünnitusmajast koju, on väsinud, kurnatud, oma muredega üksi. Ja nüüd peab ta vastutama väikese ilmakodaniku eest. Tal on tuge vaja! Pealegi ei avaldu mitte kõik vastsündinute terviseprobleemid sünnitushaiglas esimeste elutundide jooksul, mõni tekib hiljem. Lõpuks, kui tervisehäda silmnähtavalt välja lööb, on vanemad paanikas ja sõidavad haiglasse erakorralisse vastuvõttu. Tihti tulebki siis haiglasse jääda. Kuid perearstivisiidiga oleks võinud tita raske haigestumise ära hoida. On igati mõistlik, kui perearst käib esimesel nädalal pärast haiglast tulekut vaatamas, kas ema ja beebi on rahul, terved ja õnnelikud.”

Koduvisiit hoiab ära õnnetusi

Üks sotsiaalministeeriumi argumente perearstide beebivisiitide kohustuslikuks muutmisel on ka see, et nii saab avastada võimalikke riskiperesid. “Perearst näeb oma visiidil ka kodukeskkonda,” tõdes Martinson. “Kui ta märkab probleemi – näiteks et ema on joobes või kodu väga räpakas –, teatab ta sellest lastekaitsesse.”

Lisaks on perearsti või -õe koduvisiit oluline ka traumaennetuseks. Juhtumid, kus laps on neelanud patarei või pesumasinakapsli, saanud põletushaava laua pealt mahatõmmatud kohvitassist jne, on lastehaiglas tavalised. Kuid pea kõiki neid annaks ära hoida, kui vanemad oleksid tähelepanelikumad ja teadlikumad. “Lõviosa väikelaste traumadest juhtub kodus,” ütles Martinson. “Kuid ma ei tahaks ainult emasid-isasid süüdistada, sest paljudel juhtudel ei oska nad ohte märgata. Ka kolmekuune lapse on end mähkimislaualt maha siputanud, kuigi nii tillukese puhul seda ju ei eeldaks. Perearst või -õde saab kodu ka selle pilguga üle vaadata, kas see on lapse kasvukeskkonnana piisavalt turvaline, ning vanematele nõu anda, kuidas võimalikke õnnetusi ära hoida.”

Abilinnapea lisas, et perearstitöö ei ole mitte ainult ravimine, vaid ka ennetus. “Viimastel aastatel rõhutatakse profülaktika osatähtust perearstitöös. Beebi koduvisiit peaks olema üks perearsti ennetustegevustest.”

Perearstid ei saa töökoormuse üle kurta

Perearstid ei taha ilmselt teha koduvisiite, sest ei viitsi sellele aega ja raha kulutada – ka haigekassa tahab ilmselt raha kokku hoida. Ometi saavad perearstid koduvisiitide tegemiseks haigekassalt raha, kuid osa arstidest ei tee visiite peaaegu üldse.

Beebide koduvisiidid ei tõsta Martinsoni sõnul perearstide töökoormust kuigi palju. “Tallinnas sünnib päevas 10-12 last, perearste on meil 260, igaühel on ka üks või kaks pereõde,” rääkis ta. “Ühe perearsti kohta tuleb keskeltläbi 15 uut ilmakodanikku aastas. Koormus, mis ühest-kahest beebivisiidist kuus keskmiselt tekib, ei ole küll märkimisväärne, seda enam, et arst saab visiite jagada pereõdedega.”

Perearstide koduvisiitide arv tervikuna on peaaegu olematuks kahanenud. Arstid ise põhjendavad seda suundumust väitega, et kodus ei saa haigust piisavalt hästi tuvastada. “Ma olen väsinud sellest jutust, et kodus ei saa haigust diagnoosida,” sõnas Martinson, “et on vaja teha analüüse ja mida kõike veel. Arstitöö on eeskätt siiski suhtlus inimesega.”

Martinson on seisukohal, et eriti just väikelaste haigestumise puhul on perearsti koduvisiit igal juhul vajalik. “Pole tarvis, et emad oma haigeid titasid mööda arstivastuvõttu väsitaksid. Vastuvõtul on suurem oht uueks nakkuseks isegi juhul, kui tegemist on nn beebipäevaga.”
Praeguse seaduse järgi peab perearst tegema koduvisiite (seal hulgas ka vastsündinute omi) juhul, kui ta leiab selle vajaliku olevat. Kuigi perearstide koduvisiidid beebide juurde on igati põhjendatud, pole perearstid ise ega ka haigekassa sotsiaalministeeriumi kavandatava seadusemuudatusega päri.