"Arendajad ei lase arhitektidel lähtuda inimeste vajadustest, vaid sellest, kuidas äriplaan võimalikult tulu tooks."

Kunstiakadeemia rektor, arhitektuuriajaloolane Mart Kalm
PIMEDATE ETENDUSE LAVASTAJA: Just nägijad peaks õppima teisi märkama (0)
19. veebruar 2016
Albert Truuväärt

Just nägijaid tuleks õpetada nägema kaasinimest meie kõrval," ütles lavastaja Jaanika Juhanson, kelle käe all jõudis lavale pimedate näitlejatega teatritükk "Kes kardab pimedat?".

Eesti pimedate ja vaegnägijate teater Terateater tõi Vaba Lava kultuurikeskusesse tempoka pimedate-teemalise lavastuse “Kes kardab pimedat?”. “See näidend võiks olla iga tavalise teatri laval,” ütles lavastaja Jaanika Juhanson Martin Alguse kirjutatud optimistliku ja poeetilise loo kohta, mille peategelased on pimedad noored inimesed, keda mängivad samuti pimedad. “Tihtipeale räägitakse, et pimedat inimest peab ühiskonda integreerima. Minu jaoks on vastupidi – pimedad on enamasti väga integreeritud, aga just nägijaid tuleks õpetada nägema kaasinimest meie kõrval.”

Lisaks huvitava loo jutustamisele on lavastaja sõnul selle teatritüki eesmärk tõestada neile vaatajaile, kes pole enne pimedatega kokku puutunud, et pimedate ja nägijate maailm pole tegelikult üldse nii erinev kui arvatakse.

See teatritükk koosneb kahest omavahel põimunud kihist. Üks on Martin Alguse kirjutatud lugu ja teine jutustab pimedate igapäevastest kogemustest nägijate maailmas.

“Kogusime igasuguseid kilde ja seiku elust enesest, vaatasime blogijate loomingut ja tegime intervjuusid pimedate inimestega,” vastas Jaanika Juhanson küsimusele, kuidas üldse selle teatritüki aines sündis. “Mõtlesime trupiga välja inimesed, kes said tegelaskujudeks, ja andsime kogu selle eelmaterjali üle näitekirjanik Martin Algusele,” rääkis Juhanson. “Ja selle kõige põhjal kirjutaski Martin oma loo, mis jutustab noorte inimeste sõpruskonnast. Neil noortel inimestel, kes on kõik pimedad, tekib mõte hakata bändi tegema, et minna ühele võistlusele.”

Tõuke andis üritus

Juhanson hakkas pimedate näitlejatega tegelema tänu tõukele, mille talle andis paari aasta tagune lauluväljakul toimunud festival “Puude taga on inimene”. “Külastasin seda puhtalt enda huvist, sest mõned sõbrad tegelesid selle asjaga,” lausus Juhanson. “Hakkasin seal suhtlema eri inimestega, käisin ka pimedate ühingu laua juures. Seal turgataski pähe mõte – mis oleks, kui hakkaks nende inimestega teatrit tegema?”

Juhanson kirjutab praegu Tallinna Ülikooli juures kuuldemängudest doktoritööd. See seletab ka, miks on tema lavastuses kuuldepiltidel nii suur roll ja miks samuti pime helirežissöör Jakob Rosin on kuuldepiltide kokkumonteerimisega tundide viis vaeva näinud. “Kogu teatri idee hakkas ka peale kuuldemängudest,” meenutas Juhanson. “Hakkasin Põhja-Eesti pimedate ühingu juures inimestega suhtlema ja paari aastaga oleme arenenud niikaugele, et esimest korda on harrastusteatri rühm asetunud proffidega ühele tasemele. Pimedad näitlejad on muidugi asjaarmastajad, kuid kogu tugimeeskond on siiski professionaalne. See on tähelepanuväärne juba põhjusel, et pimedatel polnud aastakümneid olnud teatritegemise võimalusi.”

Hakkajad näitlejad

“Inimesed, kes on seotud meie teatriringiga, on loomult aktiivsed ja hakkajad, täpselt nagu nägijad,” rääkis lavastaja ja tõi oma sõnade kinnituseks väite, et nägijate hulgas kohtame küllalt neid, kes ei tule üldse oma eluga toime.

Laval kõlavate laulude autor ja helirežissöör Jakob Rosin, kes õpib Tallinna ülikoolis teisel kursusel ajakirjandust, on samuti pime. Lavastus “Kes kardab pimedat?” on talle teatridebüüt.

“Kui muidugi kooli näiteringi lavastused välja arvata,” mainis Rosin. “Erinevus kooliringi ja praeguse teatritegemise vahel ongi see, et siin tuli isegi kümme tundi järjest tööd teha. Aga see heli kokkumiksimine mulle meeldib, see on väga loominguline töö, mille juures saan ma hästi palju ise mõelda ja oma ideid rakendada. Teatritegemine on tegelikult eelkõige üks suur koostöö. Igaüks hoiab seda püsti, keegi ei tohi kõrvalt ära kaduda.”

Juhanson selgitas, miks mõned Rosina tööpäevad nii pikaks venisid: “Jakob pole mitte ainult helikujundaja, lavastuses kõlab ka tema ja ta sõbra originaalmuusika. Ja me kasutame siin väga palju kuuldepilte. Nende lõikude monteerimine võtab lihsalt kaua aega, oleme Jakobiga ka tundide kaupa Skype`i kaudu ühendust pidanud.”

Teksti korralikult tuupimiseks

Näitleja Indrek Kaljumäe kehastab jõuka pere võsu, keda vanemad on püüdnud kasvatada nagu nägijat. Euroakadeemias tõlkija eriala omandanud Kaljumäe sõnul pole näitlejatel õnneks olnud vaja kümnetunniseid proove teha. Teksti päheõppimiseks on küll kulunud mitmeid tunde, abiks arvuti kõneprogrammid. “Nende abil saab igatpidi liikuda ja korrata kas lause haaval või lõigu haaval,” selgitas ta. “Saab panna tekstifaile ka kuulamiseks abivahendisse. Kuulan neid näiteks ühistranspordis sõites, suur osa teksti jääb nii meelde. Ka enne magamaminekut voodis kuulan, või siis hommikul, kui ei viitsi kohe üles tõusta.”

Kaljumäele on “Kes kardab pimedat?” kolmas etendus, milles ta kaasa teeb. “Selles näidendis on mul senine kõige suurem roll ja oli vaja kõige rohkem teksti pähe õppida. See etendus on eelmistega võrreldes muidugi suur samm edasi,” rääkis noormees. “Minu tegelaskuju on üsna lahe sell. Mis sest et rikkast perekonnast pärit noormees, kellele on lapsest peale kõike võimaldatud. Ta on selle poolest isegi natuke minuga sarnane, et ta püüab jätta muljet, et polegi pime ja näeb kõike. Kui seal tükis tuleb mingi naabritädi, siis teeb ta näo, et too mingil juhul aru ei saaks, et on pime. Ma püüan ka inimesi ära petta ega küsi bussipeatuses, mis number buss see tuleb. Alles siis, kui hakkavad valed peatused kostuma, korrigeerin marsruuti.”

Mõlemad noormehed leiavad, et Tallinna bussid võiksid peatusesse jõudes öelda pimedatele oma numbri. Selles, et tehnika pimedaid järjest enam abistama hakkab, ei kahtle kumbki. Ja kunagi võib saabuda aeg, mil pimedate elu ei erinegi enam väga nägijate omast.
——————————-

Lavastus päris elust

Tereteatri etendust “Kes kardab pimedat?” saab vaadata veel 25., 26. ja 27. veebruaril.

Martin Alguse (pildil) näidend on nelja noore pimeda inimese kibepöörane ja seikluslik suhtedraama, mis on kirjutatud just etenduses mängivaid näitlejaid ja lavastust silmas pidades. Teksti kirjutamisel on pakkunud inspiratsiooniks pimedate inimeste blogid, intervjuud ja vestlusringid.
Laval on Hedy Haavalaid, Indrek Kaljumäe, Ahti Tomp, Julia Kabanova, Helen Künnap, Tom Rüütel, Katrin Margus, Aire Bornschein, Sven Andresen, Taavi Piller ning häältena Steve Vanoni, Jakob Rosin ja Raili Ilves. Lavastuse liikumist aitasid seada koreograafid Helen Solovjev ja Kardo Ojassalu.

26. veebruari päeval saavad huvilised ülevaate pimeda inimese elu-olust koolituspäeval “Pime päev” ja seminaril “Pime kultuur”. Enne etendusi on võimalik kohapeal osta pimedate käsitööd. Pärast viimast etendust 27. veebruaril on võimalik pääsmega osaleda elamusõhtul “Pime pidu”.
Info https://www.facebook.com/events/524471661061008/ või Vaba Lava koduleht: http://vabalava.ee/

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.