"Valitseb rusikavõim ja omakasu," ütles Jaan Poska, kes oli iseseisvusvõitluse käigus kohati lääneriikides sügavalt pettunud. Eesti riigi sünnile töötasid vastu Prantsusmaa, Soome, Rootsi, Taani – viimased kartsid, et näiteks Eesti sadamad võtavad neilt sissetulekud.

Nii nagu Eesti taasiseseisvumiseks pidi valitsus kokku leppima Jeltsiniga, oli Poska ainus võimalus läbi rääkida Venemaad juhtinud Leniniga.
Noor Eesti riik võitles mitmel rindel. Käis kibe sõda Nõukogude Venemaa vastu ja samal ajal püüdsid meie diplomaadid hankida lääneriikide tunnustust, mis aga osutus arvatust raskemaks. Eesti välisdelegatsioon saavutas küll seda, et 1918. aastal tunnistas Suurbritannia, Prantsuse ja Itaalia valitsus Maanõukogu kõrgemaks Eesti võimuks de facto, kuid päris riigi staatust andma polnud nad nõus.

Poska oli sügavalt pettunud 1919. aasta Pariisi rahukonverentsis ja naasis lööduna sama aasta suvel Eestisse. Venemaa küsimust ei suudetud Pariisis lahendada, nii et lääneriigid olid valmis toetama Koltšaki võimupüüdlusi või isegi valmis laskma Ida-Euroopa sündmustel minna isevoolu teed. Poska oli juhatanud Eesti rahusaatkonna tegevust detsembrist 1918 12. aprillini 1919.

Kolme nädalaga sündinud deklaratsioon

Olukord oli Eesti jaoks raske. Et Prantsusmaa oli Balti riikide iseseisvumise vastu, see ei üllatanud mitte kedagi. Poska arvas isegi, et “Prantsusmaa näeks hea meelega, et enamlased meid ära võtaksid”. Tema arvates polnud ka Taani ja Rootsi hoolimata Eestisse saadetud vabatahtlikest just heasoovlikult meelestatud. Poska arvates peljati neis riikides, et Eesti ja Läti arendavad iseseisvumise järel välja oma sadamad, mis võtaks Kopenhaageni ja Göteborgi sadamalt sissetulekud, mida seni saadi kaubavahetusest Venemaaga.

Asutava Kogu ees esinedes ütles Poska, et Eesti tunnustamisele töötasid Pariisis vastu ka Venemaa sakslased ehk Tsaari-Venemaa välisministeeriumi sakslastest töötajad. Lääne ajakirjanduses aga ilmus laimavaid artikleid, mis teatasid, et Eestis on punane vool võimule saanud või et Eesti Asutava Kogu vasakpoolsed on riigi iseseisvuse vastu. Poska kutsus Asutavat Kogu üles ületama kõik need lõhed, et võiks moodustada teovõimelise valitsuse, mis väljaspool Eestit astuks välja ikka nagu üks mees.

Välisminister Poska ülesastumine kandis konkreetset vilja, sest selle järel sai alguse iseseisvusdeklaratsiooni koostamine. Kümneliikmeline komisjon Konstantin Koniku juhtimisel viis selle töö kolme nädalaga lõpule. 19. mail võttis rahvaesindus vastu oma esimese tähtsa dokumendi “Eesti Asutava Kogu seletus Eesti riiklisest iseseisvusest ja rippumatusest”. 12. mail kinnitati ametisse esimene selgele parlamendienamusele toetuv Eesti Vabariigi valitsus. Selle juhiks sai tööerakondlane Otto Strandman ja Jaan Poska jätkas välisministrina, olles samas Asutava Kogu liige ja töötades ajutises põhiseaduse komisjonis.

Presidenti pole vaja

Kui arutati tulevase valitsuse liikmete ülesandeid ja peaministri rolli, ütles Poska, et kui peaminister ainult valitsuse koosolekuid juhatab, siis ei tule meie valitsusest midagi välja. “Esimehele peab volitusi andma, harilikult räägitakse “esimees juhib”,” lausus ta.

Poska selgitas ka, et parlamentarismil pole vaja presidenti, sest tema ülesanded saab jagada peaministrile ja valitsusele. Rahvaerakondlast Poskat toetasid selles osas sotsid. Peale jäigi vaieldamatu autoriteediga Poska arvamus. Eesti ei saanud esialgu presidenti.

1919. aasta kevadel haaras Vabadussõjas sõdivaid Eesti sõjamehi tõeline sõjatüdimus. Parempoolsed ringkonnad lootsid, et lääne suurriigid astuvad peagi aktiivsemalt Nõukogude Venemaa vastu välja ja seni peab Eesti sõda jätkama. Pahempoolsed aga tahtsid rahu. 1919. aasta aprilli pidas vägede ülemjuhataja Johan Laidoner kõige raskemaks ajaks Vabadussõjas. Enamlased pressisid peale, kodus oli meeleolu langenud. Oodati rahu tegemist.

Briti ja teiste maade parempoolsete poliitikute meelest oleks tulnud korraldada sõjakäik Peterburi peale ning bolševikud hävitada. See idee meeldis ka Konstantin Pätsile, kes püüdis võimalikule sõjakäigule ka Soomet appi kutsuda. Kuid rahvusvaheline olukord oli vägagi paradoksaalne – Euroopa suurriigid ja Vene valged olid huvitatud enamlaste kukutamisest, kuid sellele vaatamata hoiatasid suurriigid Soomet ja Eestit enamlastele tõsiste hoopide andmise eest. Sama olukord tekkis ka Eesti taasiseseisvumise ajal, mil USA president George Bush vanem nägi Mihhail Gorbatšovis Venemaa demokratiseeriat ning hoiatas Balti riike Gorbatšovi tooli kõigutamise eest.

Kahtlevad lääneriigid

Vene valged tahtsid 1919. aastal ise Peterburi vallutada. Selles vajasid nad Eesti abi, kuid ei olnud nõus Eesti riiki tunnustama. Soome keeldus Eestiga koos Petrogradi eest sõdimast, vabandades end nii sõjalise kui ka poliitilise nõrkusega.

Asutava Kogu valimistel said võidu sotsid ja tööerakondlased, ning just need erakonnad olid seadnud eesmärgiks sõda võimalikult kiiresti lõpetada. Inglased teatasid, et liitlastel pole õigust sundida eestlasi koos Judenitšiga sõdima ja sõja küsimus tuleb otsustada eestlastel endil.

Parem olevat rahu sõlmida kui edasi sõdides enamlaste ohvriks

Poska mõistis, et Koltšak, keda lääneriigid tahtsid tunnustada Venemaa valitsejana, ei tahtnud Eestile anda isegi autonoomiat, iseseisvusest rääkimata. Poska rõhutas, et keerulises olukorras peab Eestil olema sõjalise varustuse tagavara ja välisdelegatsioon peab hankima sõjamoona nii palju kui võimalik. Poska masendus läks koguni nii suureks, et ta palus end välisministri kohalt vabastada.

Ants Piip pani aga talle ette uute teede otsimist ja aktiivsemat suhtlemist Venemaaga. Poskal tuli oma varasemaid tõekspidamisi palju muuta. Tsaarivõimu päevil oli Poska ühe vähese eestlasena Tallinna venekeelses kõrgemas seltskonnas oma inimene. Tal oli sidemeid Peterburi kõrgema bürokraatiaga. Ta oskas rääkida ka enamlastega, kelle juhid olid ju saanud koolihariduse tsaariajal. Poliitiliselt oleks Poska eelistanud Vene valgete võitu, aga kuuldes, et enamlased on võimu haaranud, ei kahelnud ta hetkegi, et Eesti tuleb Venemaast eraldada ja iseseisvaks kuulutada.

Poska mõistis üha selgemalt, et maailmapoliitikas lähtuvad kõik riigid iseenda huvidest, eesmärkidest ja taotlustest. Nii püüdiski ta lääneriikidele selgeks teha, et Balti riikide teke vastab kogu Euroopa huvidele. Ja teine asi, mis Poskale täiesti selgeks sai: ka Eestil tuli tegusteda omaenda huvidest lähtuvalt ja vajadusel läänest saabuvaid nõuandeid ignoreerida. Kuid hoolimata kõigist pettumustest kinnitas Poska korduvalt, et lääneriikidega tuleb ikka hoida häid suhteid.

Niisiis oli Poska taktika rahvusvahelises avalikkuses protestikampaania korraldamine eesmärgiga juhtida tähelepanu Eesti raskele olukorrale ja lääne juhtivate riigitegelaste soovimatusele Eesti iseseisvust tunnistada. Poska enda sõnul oli tema eesmärk “lääne demokraatia kaudu lärmi teha”. Kasutati ka raha, et Lääne-Euroopa ajakirjanduses Eestit tutvustada ja Eesti eesmärke selgitada. See teema ärataski mitmel pool tähelepanu ja võib öelda, et sõnum jõudis kohale.

Soome laua taha ei tulnud

Lenin hakkas aru saama, et uute rajariikide tekkimine on paratamatu. Esialgu tabas rahutegemise jutt Eesti üldsust pommiplahvatusena, kuid Poska autoriteet selle taga mõjus otsustavalt jaatava otsuse langetamisel. Kui valitsus oli rahuläbirääkimiste pidamise heaks kiitnud, arutasid ministrid kõige rohkem seda, kuidas Laidonerile “ebameeldivast uudisest” teada anda.

Poska taotles läbirääkimisi koos Läti, Leedu ja Soomega. Ta oli ka tugeva sõjalis-poliitilise liidu sõlmimise poolt nende riikidega. Eestile Poska juhtimisel kuulus võimaliku ühise rahu tegemisel juhtiv roll. Kahjuks ei olnud soomlased sama meelt. Nad ei tahtnud sõlmida rahu Lenini valitsusega. Soomlased Tallinna nelja riigi välisministrite konverentsi otsusele alla ei kirjutanud. Tallinna oli tuldud ainult rahuplaane nurja ajama. Soome ladviku peas valitses kinnismõte, et Eesti tulevik on tume, mitte kunagi ei saa Eestist täisväärtuslikku riiki ning seepärast tuleb hoiduda koostööst. Sama suhtumine kordus ka taasiseseisvumise ajal, mil soome rahva poolehoiust hoolimata rääkis toonane Soome president Mauno Koivisto, et ükski riik ei tohi liialt loota välisabile. Koivisto oli ka vastu Taani plaanile anda Eestile majandusabi.

1920. aastal Tartu rahu siiski tuli, ehkki ka Läti ja Leedu ei olnud seekord Eestiga ühes paadis. Ja jällegi oli Jaan Poska see, kes kauples välja Eestile väga soodsad tingimused. Isegi kulda sai Eesti palju rohkem kui hilisemad rahuläbirääkijad Läti ja Leedu, kuid see oli ka Eesti sõjalist edu arvestades mõistetav. Alles Tartu rahu ja Nõukogude Venemaa tunnustus said aluseks ka hilisemate lääneriikide de jure tunnustustele. Seega pole vale väita, et Jaan Poska oli Eesti Vabariigi täieliku iseseisvumise peamine arhitekt ja täideviija.
——————————

JÄRVELAID: Poska meel võis mässata, aga pea püsis alati külm

“Kõik Eesti Vabariigi ehitamise teened on omistatud peamiselt Konstantin Pätsile, aga kui Eesti ajutist valitsust loodi, siis Pätsi ju selle asja juures üldse ei olnudki,” märkis ajaloolane ja Poska-uurija Peeter Järvelaid.

Järvelaiu sõnul on Jaan Poska roll Eesti iseseisvumisel jäänud märkamata. “Tegeliku töö tegi ära Poska, kasutades oma kogemusi, haridust ja head suhtlemisoskust.”

Poska oli osav advokaat. Kuid see, miks isegi suured enamlased temasse lugupidavalt suhtusid, algas Poska kodusest kasvatusest. “Tema isa oli vaimulik, kes pidi kuulama ära kõik inimesed, hoolimata sellest, kas nad meeldisid või mitte,” selgitas Järvelaid. “Ja mitte ainult kuulama, vaid olema ka viisakas, isegi avaldama kogu oma olekuga lugupidamist kaasvestleja suhtes. Niisugune kodune kasvatus ja isa eeskuju aitas Poskat palju ka poliitikuna ja diplomaadina. Poskat toetas tema karjääris muidugi ka väga hea haridus.”

Poska ei näidanud kunagi välja, kuidas ta meel tegelikult mässas, ja eks see põletas ta ka varakult ära. “Sellega võib seletada ka tema varajast surma,” lausus Järvelaid. “Tõnisson ja Päts olid üsna konfliktsed inimesed. Poskal aga võis süda küll sees põleda, aga tema pea oli ikka külm ja ta jättis alati halvasti ütlemata.”