"Kõige kuulsam inimene, kellega olen vestelnud, on laulja Bono," ütleb Anu Saagim, kes hakkab juhtima TTVs sellel laupäeval kell 19.00 saadet "Kuulus ja kummaline". Saagim mainib ka, et kuigi Savisaar on temast kindlasti kuulsam, seob neid see, et mõlemat rahvas vihkab ja armastab.

Kuigi tänu oma tööle ja kuulsatele eksabikaasadele on Anu näinud palju kuulsaid inimesi, on talle eriti südantsoojendav meenutada ühte lugu, kui lihtsalt naine nimega Anu kohtas juhuslikult popstaari, kel nimeks Bono. (Iiri rockansambli U2 laulja – toim).

“Kohtusin temaga täiesti juhuslikult Stockholmi kesklinnas Cafe Operas, see on koht, kus käiakse drinkimas. Ma läksin ise ta juurde ja rääkisin temaga kaks sõna juttu. Samal ajal tõi ettekandja mulle arve ning Bono kirjutas sinna peale oma initsiaalid ja joonistas mulle ühe lille. Raamisin selle arve ära ja see on nüüd minu Saaremaa kodu vannitoas seina peal,” meenutab Anu vahvat juhtumit, mis talle veel praegugi naeratuse näole toob.

Kadedus on kadetsejate probleem

Saagim on kindlasti õige inimene juhtima uut saadet “Kuulus ja kummaline”, sest paljud meist leiavad, et temas on need mõlemad pooled elegantselt ühendatud. Anu ise leiab, et kuulsust tuleb võtta mänguna, nii nagu ka kõike sellega kaasnevat. Ja kuulsus pole mitte ainult glamuur ja lillepidu, vaid selle juurde käib ka vihkamine.

“See on alati üks kuulsusega kaasas käiv kriteerium. Ma usun päriselt, et mõned inimesed vihkavad mind, kuigi keegi pole tulnud tänaval otseselt ründama või midagi ütlema, sest need vihkajad on argpüksid,” ütleb Anu.

Kuulus olemisest on Anu aga teadlikult teinud toote, mille arendamisse ja mille pildil hoidmisse ta panustab, kuigi nii mõnigi asi, millega Anu nii Soome kui ka Eesti meediamaailmas tähelepanu köitnud, on tulnud täitsa iseenesest, nn loomulikust intelligentsist.

“Minu tegevused sünnivad spontaanselt ja ma ei plaani neid ette – kõik asjad tulevad jooksvalt. Suhteliselt võimatu on ju selliseid asju ette planeerida. Neil juhtudel ma astun ilmselt mingisse teatud rolli ja tegutsen. Näiteks šampanjavannide võtmine on osa minu bravuurist, ja seda šampanjat on vanni valatud ikka väga suurtes kogustes,” räägib Anu, kuidas on sündinud temaga seotud skandaalid alates šampanja pähe kallamistest ja tordi näkku viskamistest ning lõpetades Soome meediale koha kätte näitamisega.

Saagimi puhul on palju neid, kes arvavad, et ta on saanud oma positsiooni ühiskonnas ainult tänu kaunile välimusele. Need, kes teda paremini tunnevad, teavad aga, et “hullemat töölooma” heas mõttes pole olemaski. Anu on õige asja nimel valmis andma endast kõik. “Loomulikult on inimesed minu peale kadedad, ja mitte ainult naised. Aga keegi ei keela neil ju teha sama mis mina. Asi on aga selles, et kui sa ise ei oska, ei taha või ei saa, jääb sulle arusaamatuks, kuidas siis teine inimene saab ja oskab.”

Ohvri rollist välja

Anu ei häbene tunnistada, et alati pole ta olnud nii enesekindel ja eneseteadlik nagu praegu ja et nooremana tuli temalgi end ohvrina tunda. Aga ta suutis end siiski sellest rollist välja murda, kuigi kerge see polnud.

“Kui asjad muutuvad koormavaks, siis tuleb teha oma elus radikaalseid otsuseid. Iseennast ei saa kindlasti ohvriks tuua, sest see on kõige koledam asi. Seda on lihtne rääkida, aga teha … ma olen ise ka ju oma elus ohver olnud,” nendib Anu. “Minu ohvriks olemise ajad on enamasti olnud seotud ikka suhetega. Alati, kui ma olen abielus olnud, olen pidanud tooma midagi ohvriks, sest abielus peab ju teisega arvestama. Mina olen jaganud oma elu erinevatesse etappidesse: olen elanud nagu linnuke oksal, pidamata mitte midagi tegema, kõik on tõesti kuldkandikul ette toodud ja kuldlusikaga suhu pandud, ette ja taha ära tehtud,” meenutab Anu üht eluperioodi, mille järgi rahvas kipubki teda teadma. Samas on Anu elus ka olnud palju aegu, kus vaid sihikindel töötamine ja kindlalt oma jalul seismine on teda edasi aidanud. “On olnud aegu, kus olen pidanud kõvasti tööd rühkima ja vaatama, kuidas omadega hakkama saan ja kuidas mu lähedased hakkama saavad.”

Anul on kogemus ka suhtest, kus mees ja naine lasevad teineteisel olla lisaks paarile ka tema ise. “See oli väga solidaarne suhe, kus mõlemal osapoolel on olnud vabadus teha, mida hing ihkab, ning aega oma karjääri ehitada.”

Praegu, mil Anu poeg on suurem ja ei vaja enam nii palju emahoolt, saab naine pühendada end just sellele, mida parajasti tunneb, et on vaja. Anu ei saa aru neist, kes hädaldavad, et küll elu on ikka raske ja enam kohe ei jõua, tegemata samas ise ühtegi sammu, et oma olukorda parandada.
“Inimene peab oma elu puudutavad otsused ikka ise tegema. Tegelikult on see imelihtne, aga me oleme laisad, oleme ükskõiksed ja rumalad. Ostetakse küll igasuguseid eneseabiõpikuid, vaadatakse igasuguseid tarku saateid ja loetakse imetarku raamatuid ja käiakse viimases hädas posijate ja ilmatarkade juures, aga tegelikult on kõik vastused meis endas peidus. Tuleb lihtsalt hetkeks maha istuda ja mõelda rahulikult kõik asjad läbi,” annab Anu nõu, mida ta on enda nahal läbi proovinud.

Veel lisab Anu, et olgu elus juhtunud ükskõik mida, mineviku heietamine ja enda süüdistamine ei aita kedagi edasi, vaid võtab hoopis elamise jõu ära.

“Kahetsemine on ajaraiskamine. Jah, mõnikord olen ma mõnede asjade kohta mõelnud, et võinuks ehk teisiti teha, aga ma ei viitsi sellele liialt aega kulutada.”

Mida võiksid järeltulevad põlved Anust mäletada?

“Mulle meeldib, kui öeldaks minu nimi ja siis kangastub inimestele mu naeratus,” vastab ta.
————————-

Kuulsus on privileeg!

Anu Saagim, kui sa poleks kuulus, kas oleksid nõus olema kummaline?
Kuulsus ongi kummaline ja kummaline on tavaliselt ka kuulus. Eristuda hallist massist on privileeg. Mõni koorib sellelt koore, mõni ei oska sellega miskit mõistlikku peale hakata ja mängib lihtsalt lolli. Tänapäeval panevad mind väga vähesed asjad kulmu kergitama. On elatud ja nähtud nii mõndagi. Kummaline on kitsarinnaline inimene.

Miks on saanud kuulsusest omaette eesmärk, mille poole noored püüdlevad?
Kuulsuse radadele on ihaldatud alati. Miks sinna trügitakse? Ma ei usu, et ainult maise mammona pärast. Noored lihtsalt ei kujuta ette oma elu rutiinis. Kuulsuste elu on kirev, üllatusterohke, lõbus, vahel ka karm ja ülekohtune, kuid mitte kunagi igav.

Kõige kummalisemad ametid, mida sa tead?
Järjepidevuse jälgija, keda kasutatakse filmide juures, aurapildi spetsialist, juuksejuure uurija, feromoonide uurija ehk kaenlaaluste nuusutaja. Mõnes Inglismaa vanas hotellis on tänaseni palgal voodi eelsoojendaja, kes enne külalise magama heitmist rullib end tema voodis ja kütab oma oma kehaga aseme magamiskõlblikuks. Ka elevantide riietaja, keda kasutatakse kõige rohkem Indias, kus elevante ehitakse igaks rituaaliks nii kangaste kui ka ehetega.

Mis on sinu kummalised hobid?
Kuna minu tööd ja tegemised on suhteliselt kummalised, siis hobid on suhteliselt tavapärased – iluuisutamine, kunst, kassid ja sidrunikeeks.

Kui sa poleks kuulus Anu Saagim, siis mis ametit sa võiksid veel pidada?
Ma arvan, et oleksin primadonna teatrilaval.