“Mind häirib, et enamik lugusid “Eesti laulul” on inglise keeles. Elementaarne lugupidamine oma emakeele vastu võiks ikka olla!”

Voldemar Kuslap, laulja
Peeter Mardna: valitsuse tervishoiureform võib jätta iga neljanda maainimese arstiabita (4)
15. märts 2016
Scanpix

Doktor Peeter Mardna sõnul juhivad Eesti tervishoidu ahnus ja isekus. "Põhiline viga on, et seatakse esile isiklikud huvid, seda nii üksikisiku kui ka haigla tasandil," tõdes Mardna. Ka praegune tervishoiupoliitika ei hooli patsiendist ega rahva tervisest üldisemalt. "Me räägime vaid kallist tippmeditsiinist, kuid üksikud kopsusiirdamised rahva tervist ei paranda. Riik peaks suunama rahvast tervislikumat elu elama."

Arsti ja kauaaegse tervishoiujuhi Peeter Mardna sõnul käsitletakse tervishoiudebattides pseudoteemasid nagu võrgustamine, digiteenuste arendamine jne, mille kõrval jäävad tähelepanuta tervishoiu tegelikud probleemid. Mardna sõnul ei tohi tervishoiuvõrgu korrastamisel «üle sõita» neist inimestest, kes haiglate kokkutõmbamise järel keskustesse kolida ei saa.

Eestis on valitsus võtnud suuna, et tuua n-ö ühemehe perearstipraksised keskustesse kokku, kuid on ju ilmne, et maainimese perearstile pääs muutub keerulisemaks.

Soomes on nii, et kui arstiabipunkt on kaugemal kui viis kilomeetrit, siis makstakse taksosõit kinni. Takso on ikka odavam, kui selle ühe või kahe visiidi jaoks arst kohale konverteerida. Sest kui palju meil sügavas perifeerias üldse inimesi elab? Eestis on kokku 1,3 miljonit elanikku. Suuremates linnades – Tallinnas, Tartus, Pärnus, Narvas – elab kokku üle miljoni. Väiksemates linnades kokku umbes 200 000. N-ö ääremaadele jääb heal juhul 100 000 ehk 7%. Seega räägime küllaltki väikesest hulgast inimestest, keda see perearstide ümberkolimine ja ka eriarstiteenuste suurtesse keskustesse koondumine puudutab. Samas peab tervishoiuteenus olema kättesaadav ka selle väikese osa inimeste jaoks.

Meil ei räägita, kuidas pääseb maainimene sinna, kus abi pakutakse. Sest nii ei saa olla, et see mure jääb ainuüksi tema enda õlgadele. Kuid meedia keeldub sellest rääkimast, sest see ei käi peavooluliiniga kokku. Kui teema tõstetaks üles ja inimesed saaksid arutleda, siis ehk tekiks ka riiklik tahe asjaga tegelda.

Praegu kaotatakse ka paljudest väikehaiglatest  eriarstivastuvõtte, viies need suuremate keskuste haiglatesse. Mis see patsientidele tähendab? 

Seda arvutust ei ole ju tehtud, kui kitsaks läheb pudelikael, kui me  kõik asjad keskustesse toome. Keegi ei ole arvutanud, et kui inimene Türilt enam näiteks kardioloogi abi ei saa ja peab tulema Tallinna, palju see siis talle maksma läheb. Kui ta enne sai teenuse Türilt, siis kulutus sellele oli viis eurot visiidimaksu. Kui inimene peab tulema Türilt Tallinna, läheb tal selleks terve päev. Ja mitte viis eurot, vaid kogukulud koos sõidu ja kõigega (tal võib jääda ka palk saamata) võivad olla 50 eurot. Kui tegemist on vanainimesega, siis peavad lapsed või sugulased ta Tallinna sõidutama. Neid kulusid ei ole mitte keegi vaadanud! Mul on kange kahtlus, et nn haiglavõrgu korrastamisega jääb ääremaal elaval inimesel, kui tema jaoks transpordiküsimust ei lahendata, vähemalt 25% ulatuses vajalik arstiteenus saamata.

Näiteks Narva haiglast – kes teenindab 70 000 elanikuga piirkonda – võeti ära psühhiaatria ning patsiendid peavad käima 70 kilomeetri kaugusel Jõhvis Ida-Viru keskhaiglas. Nüüd tahetakse Narva haigla 18 erialast veel kaheksa või kümne spetsialisti leping ära võtta. Aga kas inimesed ikka hakkavad Jõhvi sõitma? Psühhiaatrilistest haigetest ei lähe nii pika maa taha vastuvõtule vähemalt pooled. 

Tervishoiu  kokkutõmbamine vähendab ka arstide ja õdede turvatunnet?

Sellised ümberkorraldused haiglate turvatunnet kindlasti ei suurenda. Praegu on nõnda, et väikehaiglates täidavad teatud erialadel tühimikke Tallinna või Tartu suurhaiglate tohtrid, kes töötavad pooleteise kohaga – täiskohaga keskuses ja poole kohaga väikehaiglas. Kui need gastroleerivate arstidega erialad nüüd väikehaiglatest ära kaotatakse, peavad linnakeste inimesed tulema Tallinna või Tartusse. Kuid töö- ja puhkeaja seadus ütleb, et arst tohib ühes asutuses töötada 40 tundi nädalas + kuni 200 ületundi aastas. 

Kui nüüd Rakvere haiglalt võetakse ära need kümme eriala, mis on täidetud Tallinna ja Tartu kolleegidega, kes jäävad tegema vastuvõtte ainult oma suurhaiglates ning tohivad töötada kaheksa tundi päevas, siis selle seadusega lubatud tööaja jooksul ei ole nad võimelised vastu võtma neid haigeid, keda nad praegu täiendava poole koha eest vastu võtavad. Ka seda arvutust ei ole mitte keegi teinud – meil jääb päevapealt umbes 80 arsti puudu.

Teine küsimus on, et kui vanemale, 60+ kolleegile öeldakse, et tema eriala võetakse haiglalt ära, aga ta võib minna tööle teise haiglasse, mis asub 50 kilomeetri kaugusel, siis kas ta ikka läheb. Ei lähe, ta lõpetab oma töö. 

Kuidas saaks väikehaiglate ja nende personali turvatunnet suurendada?

Tuleks muuta rahastamismudelit selliselt, et haiglaid ei rahastataks enam ravijuhtude arvestuse põhjal, vaid tehakse vähemalt viieaastane leping. Me saame vaadata iga haiglat eraldi – missugune on ta koosseis, personali pädevus, piirkondlik vajadus jne. Kuni haiglatele makstakse tüki eest, on tupik meie tervishoiusüsteemi sisse kirjutatud. Tegime haigekassa hinnakomisjonis  juba 1996. aastal ettepaneku, et ei rahasta haiglaravi juhtumeid tükikaupa, vaid ravipäeva hinnaga. Regionaalhaiglalt ostetakse näiteks 100 000 ravipäeva, mille sees peab olema teatud hulk kardioloogilisi, teatud hulk neuroloogilisi juhtumeid jne. See mudel hoiab ära mõttetu raiskamise, selle, et tehakse ebavajalikke keerulisi uuringuid, mis annavad haiglale kasumit. Haigla ei peaks pakkuma põhjendamatut teenust, et raha teenida. 

Eesti tervishoiusüsteem on üks kuluefektiivsemaid, ometi teevad haiglad kalleid ebavajalikke uuringuid – miks? 

Küsimus on rahas. Kui Paides on kompuuteruuring tehtud ja patsient tuleb regionaalhaiglasse, siis tehakse talle see kompuuteruuring uuesti. Miks, kui uuring on ju juba olemas? Üks põhjendus on, et pildipangast andmete kättesaamine võtab nii palju aega. Ent on ka teine põhjus – nimelt on uuringu omahind oluliselt väiksem kui see, mida maksab selle eest haigekassa. Ehk mida rohkem konkreetse aparaadiga uuringuid tehakse, seda suurem on kasum. Radioloogilistest uuringutest tehakse ümber 30%. Mis see kõik maksab? Olen haigekassale öelnud, et jätke teistkordne uuring kinni maksmata, sest see on dubleerimine ja raharaiskamine, aga asjatult. 

Üldiselt peetakse Eesti arstiabi taset heaks, meil tehakse väikese riigi kohta vägagi erilisi operatsioone. Kuidas teie olukorda hindate?

Vale on see, et räägime vaid tippmeditsiini arengust, tipphaiglate ehitamisest, tippspetsialistidest. Üksikud üliharuldased, ülikallid ravijuhud, mida tõstetakse esile, ei ole rahva tervise seisukohast kuigi olulised. Kas me siirdame ühe kopsu või ei siirda, Eesti rahva tervis sellest paremaks ei muutu. Aga kui me suudame panna inimesed terviseteadlikke otsuseid tegema – piisavalt liikuma, tervislikult toituma, vaktsineerima, korrapäraselt perearsti juures käima –, siis parandab see meie rahvuse tervist. Siin peaks olema riigipoolne rõhuasetus.

Kuidas saab riik inimese tervisekäitumist reguleerida?

Riik on kohustatud looma võimalused terveks eluks ja arstiabiks. Inimesel on võimalus seda kasutada või mitte kasutada. Uus-Meremaa ja Austraalia on teatanud, et kui vanemad ei alluta oma lapsi riiklikule kohustuslikule vaktsineerimisprogrammile, siis jäävad nad lastetoetusest ilma. Minu arvates on see absoluutselt õige. Sest vaktsineerimisest loobumisega seatakse ohtu ka teised, mitte ainult lapsed. 

Meil on padurohelised tekitanud olukorra, kus aina rohkem keeldutakse lapsi vaktsineerimast. Näiteks 2014. aastal olid pooled Eesti vastsündinutest lastehalvatuse vastu vaktsineerimata. Kuid lastehalvatus hakkab mujal maailmas tagasi tulema. Mida see lapsevanem siis mõtleb, kui laps on lastehalvatuse saanud, sest ta jäi vaktsineerimata? 

Või võtame teise näite: meil on ju pikka aega toimunud rinnavähi ja emakakaelavähi sõeluuringuprogramm. Inimene saab kutse koju. Kui palju kohale tuleb? Rinnavähikontrolli tuleb 50%, emakakaelavähi kontrolli 30%. Samas õigeaegse vähi avastamise ja hilise avastamise korral on ravikulude vahed kümnekordsed. Sama asi on hammastega. Kui hambad õigel ajal ära ravida, on hilisemad kulutused väiksemad. Miks meil ei nõuta, et vanemad käiksid lastega korralikult hambaarsti juures? Laste hambaravi on ju tasuta. Sõjaväe arstlik komisjon teatas, et 30% kutsealustest on hambad hukas, see näitab vanemate tegemata tööd ja vastutustunde puudumist.  

Aga kas riik ei võiks ka täiskasvanute hambaravi kas või osaliselt kinni maksta?

Ma olen rääkinud kümme aastat sellest, et lähme normaal-sete Euroopa tavade juurde. Näiteks Taanis on nii, et kui laps käib kuni 19. eluaastani igal aastal hambaarsti juures, mis on riigi poolt tasuta, siis edasises elus suure osa hambaravist maksab kinni riik. Kui ei käi, siis maksab ise. Olen seda rääkinud kõigile poliitikutele, aga keegi isegi ei võta kuulda. Kõik kurdavad, et hambaarst on kallis.

Probleem on selles, et meie inimeste hambad on lapsepõlves lastud nii hulluks minna, sellepärast ongi hiljem kulud tohutud. Sotsiaalministri määrus nr 2 6. jaanuarist 2010 ütleb, et laps peab 0-19 eluaastani käima hambaarsti juures seitse korda. Määrus on olemas. Aga pole öeldud, kes vastutab. See peaks olema kolme – lapsevanema, perearsti ja hambaarsti – koostöö. Ja kui seda liini mööda asi ei liigu, peab appi tulema sotsiaaltöötaja. Mitte nii, et meil on õigus käia või mitte käia.

Meil räägitakse, et inimesed kipuvad tühiste hädadega arsti juurde. Mis on siis mõistlik?

Peaks olema ka hea tava, et inimene vähemalt korra kahe aasta tagant kontakteerub füüsiliselt oma perearstiga. Küsimus on selles, et aeglaselt tekkiva haigestumisega kohaneb inimene nõnda, et ta ise ei märka midagi. Aga kui mina kohtun teiega korrapäraselt pikema aja vältel, siis näen muutusi. Ja kui olen pädev arst, siis oskan neid muutusi ka hinnata, ning kui tekib mingi haiguse kahtlus, saan selle asja õigel ajal kontrolli alla võtta. Kunagi helistasin ühele telediktorile, et ta peaks kilpnääret kontrollima – märkasin seda vajadust pelgalt televiisoripildi järgi.
Näiteks vähki haigestumise puhul hakkab inimene sümptomeid märkama alles siis, kui on juba hilja. Küsimus on esimene liin – ja korrektne FÜÜSILINE kontakt arstiga. See ei tähenda mingisuguseid eriuuringuid, vaid kõnelust-vaatlust. Arstitöö on kunst omaette. 

Ent perearstid on koduvisiitidest loobumist põhjendanud sellega, et nad ei saa kodus visuaalse vaatluse põhjal diagnoosi panna, et peab analüüse ja uuringuid tegema.

Tõepoolest, viibisin ka ühel konverentsil, kus järgemööda tegid ettekande perearst ja kardioloog. Perearst väitis, et diagnoosimiseks on vaja teha analüüse jne. Kardioloog ütles, et 80% diagnoosidest saab ta selle põhjal, mida näeb ja mida inimene ise räägib. Keda me peaksime uskuma? Normaalne meditsiin nõuab regulaarset füüsilist kontakti. Ja kontakt peab olema usalduslik.

Viimasel ajal on palju juttu e-tervisest ja sellest, et osa terviseprobleeme saab lahendatud arvuti vahendusel ning see omakorda aitab vähendada kohutavalt pikki järjekordi. Mida teie interneti teel ravimisest arvate?

Mina absoluutselt ei usu interneti teel ravimisse. Virtuaalne kodanik pöördub virtuaalse arsti poole, kes ravib teda virtuaalselt, aga tulemuseks on reaalne surm. Kas selleni tahame jõuda? Ükski minu põlve tohter ega paljud nooremadki ei saa aru, kuidas saab inimest ravida ja haigust diagnoosida ilma füüsilise kontaktita. Mina ei kujuta seda ette. Aga siin noored räägivad, silmad põlevad peas, kuidas patsient toksib kõik oma sümptomid sisse ja siis arst vaatab ja määrab ravi. Seda saavad rääkida ainult need, kes reaalset arstitööd pole teinud. Pärisarstid teavad, et kümnest patsiendist heal juhul kaks oskab oma seisundit ja kaebusi niiviisi kirjeldada, et nende kirjelduse põhjal võib mingi otsuse teha, ülejäänud kaheksa vajavad lisaküsimusi. E-tervishoid peab olema arstile abiks, mitte teda asendama.



Mida teha järjekordadega?

Kui inimesed hakkaksid arsti vastuvõtule mitteilmumise eest trahvi maksma, lüheneksid järjekorrad üsna märkimisväärselt, on doktor Peeter Mardna kindel.
“2014. aastal oli Eestis 3,2 miljonit registreeritud vastuvõttu. Nendele ilmumata jättis 10%, see teeb 320 000 tühja visiiti,” nentis Mardna. “Eriarsti järjekorras on inimesi 150-160 000. Poole rohkem jätab tulemata. Siin ongi lahendus!”
Soomes sellist trahvi kohaldatakse ning praegu käivad arutelud summa tõstmise osas – kavas on tõsta see 70 euro peale. Mardna sõnul piisaks Eestis 10-eurosest trahvist, juba see paneks inimesed vastutustundlikumalt käituma.


Kommentaarid (4)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Muidu mees
16. märts 2016 14:57
Räägib kohati päris möistlikku juttu, aga see vaktsineerimise jumaldamine...
hambahaldjas
16. märts 2016 10:23
alaealine ei ole oma tervise eest ise vastutav, s.t tekiks ilmne ebavõrdsus, kui see Taani hambaravisüsteem tõesti olemas on sellisel kujul. Kui vanemad ei vii oma last hambaarsti juurde, siis vabandust, aga see inimene küll süüdi ei ole selles täiskasvanuna. Miks peaks tekitama ebavõrdse olukorra ja karistama nende perede lapsi, kus lapsevanemate jaoks laste hambaravi ei ole olnud prioriteet? Siin peaks siis juba ka perearsti või kooliarsti vastutavaks tegema, et ta suunaks aktiivselt nimistu/kooli lapsi hambaravile.
Aivar
14. märts 2016 09:54
Olukord on juba praegu hull ja aina hullemaks läheb. Alles oli ju uudis, kuidas Kohtla-Järvel inimene poolteist tundi kiirabi ootas.
õudne
14. märts 2016 09:42
maainimestel on kogu aeg üks jama teise otsas, koli või linna ära