"Hädatarvilikke suuremaid väljaminekuid ei saa endale lubada 57% puudega inimestest," mainis uuringufirma Saar Poll sotsioloog Kai Maasoo. "Iga viies on sageli tundnud seda, et tal ei ole raha kommunaalmaksete tasumiseks ning pea sama palju ei saa kulutada piisavalt toidule." 

Täna toimuval seminaril “Üle lävepaku” tutvustati uut uuringut puuetega tallinlaste toimetuleku kohta. Uuringu tarbeks küsitles uuringufirma Saar Poll 1009 erineva puudega inimest. Uuringus käsitleti väga laia teemaderingi alates teenustekasutamisest kuni majandusliku toimetulekuni ning tööga hõivatuseni. 

“Oli soov saada teada, kuidas tulevad Tallinnas toime puuetega inimesed, kuivõrd vastavad teenused puuetega inimeste vajadustele ning milline on vajadus uute teenuste järele,” ütles uuringufirma Saar Poll sotsioloog Kai Maasoo.

Uuringust ilmnes, et puudega inimesed on ühiskonnaelust üsnagi võõrdunud ning ei tunneta ennast tavainimestega võrdväärse ühiskonnaliikmena.

Raha on vähe

Selgus, et väga suurel osal puuetega inimestest on materiaalselt raske toime tulla. “Hädavajalikeks suuremateks väljaminekuteks ei ole raha 57% tööealistest puudega inimestest ning 45%-l puudega laste peredest,” sõnas Maasoo. “Iga viies (21%) on sageli tundnud seda, et ei ole olnud raha kommunaalmaksete tasumiseks. 17%-l ei ole sageli raha isegi toidu ostmiseks.”

Tööl käib umbes iga kolmas tööealine puudega inimene. Kuid tegelikult sooviks tööd teha märksa rohkem küsitletutes – pooled neist, kes tööl ei käi. “Rohkem on töötavaid inimesi 20-49aastaste, keskmise puudeastmega, kõrghariduse ja kuulmis- ja nägemispuudega tallinlaste hulgas,” märkis Maasoo. “Iga kolmas 33% töötav puudega inimene vajaks praegusel töökohal mingit laadi abi. Toodi välja vajadust jaotada oma töökoormust ning teha puhkepause.”

Neist, kes tööl ei käinud, kuid soovisid töötada, leidis 76%, et vajaksid abi ja teenuseid, et tööle minna. “Vajati nõustamist töökohtade osas, tunti puudust informatsioonist töökohtadega kohta. Töötada sooviti osakoormusega, mitte täisajaga,” rääkis sotsioloog.

Kõik tööd ei sobi

“Küsisime ka mittetöötavatelt puudega lapse põhihooldajatelt, miks nad ei tööta – iga kolmas tõi välja, et ei ole leidnud sobiva töökoormuse või graafikuga tööd, kuid suur osa neist sooviks töötada,” sõnas Maasoo.

Mis puutus teenuste kasutamisse, siis tööealised puudega inimesed kasutavaid erinevaid teenuseid üsna vähe, kõige rohkem kasutati rehabilitatsiooniteenust ning esmase nõustamise teenust. Puudega lapsed kasutavad teenuseid märksa rohkem. “Kui uurisime, milliseid teenuseid oleks juurde vaja, siis üllatavalt ei mainitud ühtki uut teenust, küll aga sooviti teenuste mahu tõstmist ning teenuse saamise paindlikumaks,” sõnas Maasoo. “Kiideti Tallinna transporditeenust ja intervallhoiuteenust, mis eriti just laste puhul toimib hästi.”

Seminari avas abilinnapea Merike Martinson, kes õnnitles kohalviibijaid täna peetava Rahvusvahelise sotsiaaltöö päeva puhul ning rõhutas, et seminar toimub väga õigel ajal ja on teemakohane, pidades silmas viimastel aastatel puuetega inimeste hoolekandes toimunud reforme. Samuti on abilinnapea arvates meedias toimunud diskussioonid hakanud süvenenumalt käsitlema puuetega inimeste probleeme, mis kaasnevad ettevõetud ulatuslike reformidega hoolekande valdkonnas.

Tahavad väärikat elu

“Seminari pealkiri “Üle lävepaku” on väga tabav iseloomustamaks seda arengut ja suunda, mida Tallinna linn puuetega inimeste hoolekandes ellu viib. Kohalik omavalitsus peab suutma koostöös puuetega inimeste organisatsioonidega luua sellise elukeskkonna , et erivajadustega inimene suudab astuda ise selle sümboolse lävepakuni,“ ütles Martinson oma avakõnes. “Teisel pool lävepakku peame ulatama sümboolse käe teenuste või vajalike tegevuste näol puuetega inimestele, et edaspidi saaksid nad julgelt ja väärikalt juba ise oma igapäevaelu elada.“

Täna esitletud uuring viidi läbi 3-15-aastaste Tallinnas elavate puuetega laste 202 põhihooldaja ja 16-65-aastaste 807 puudega inimese seas ajavahemikul oktoober 2015 – jaanuar 2016. Uuriti hinnanguid ja arvamusi viies teemaplokis: igapäevaeluga toimetulek, sotsiaalteenuste kasutamine, töötamine, majanduslik toimetulek ja hoolduskoormus. Eelmine sarnane uuring viidi läbi 2010. aastal. Tookord uuriti igapäevast toimetulekut ja eluasemeküsimusi. Uuringu läbiviimise idee tuli Tallinna Puuetega Inimeste Kojalt ja Tallinna Invakomisjonilt. Tellijaks oli Tallinna Linnakantselei ning läbiviijaks uuringufirma Saar Poll OÜ.

Kvantitatiivuuringu tulemustest selgus, et enamikul (84%) puudega tallinlastest on igapäeva elu abistajaks või toetajaks tema pereliige. Pea iga kümnendat (9,3%) puudega inimest, kes vajab kõrvalabi vähemalt mõned tunnid ööpäevas, ei abista regulaarselt keegi. Kõrvalabi vajadus on suurem 3-6-aastaste sügava puudega laste seas. Üle pooltele (58%) puudega laste põhihooldajatele ja pooltele (51%) puudega tööealistele on info erinevatest puuetega inimestele mõeldud sotsiaalteenustest, toetustest ja abisaamise võimalustest raskesti kättesaadav. Enam vajaminevateks osutusid rehabilitatsiooniteenused – 18% liitpuudega inimestest ei kasuta, aga kindlasti vajaksid neid. Abi saamiseks pöörduti kõige sagedamini kas pere- või eriarsti poole. 16% küsitletuist tööealistest ja 22% lastest arvas, et uutest teenustest aitaks nende elu senisest paremini korraldada tasuta füsioteraapia ja muud rehabilitatsiooniteenused.

Samuti selgus uuringust, et ligi iga kolmas puudega tööealine tallinlane töötab ning iga kolmas (33%) töötav puudega inimene vajaks praegusel töökohal paremini toimetulekuks mingit laadi abi. 76% vastajatest, kes ei tööta, aga sooviksid töötada, vajaksid töö leidmisel kõige enam nõustamist sobivate töökohtade osas (49%), informatsiooni pakutavatest töökohtadest (42%), ümberõpet uue elukutse omandamiseks (19%) ja tugiisikut, kes aitaks asjaajamistes (17%).

Puudega lapse vanem ei saa tihti tööl käia

Suurt osa uuringus osalenud põhihooldajatest abistab keegi puudega lapse eest hoolitsemisel, kuid ligi iga viies (18%) vastaja on puudega lapse ainus abistaja. Nendest 73% on viimase poole aasta jooksul pidanud end puudega lapse abistamise või hooldamise tõttu töölt või õppetöölt vabaks võtma. Kõige enam aga vajatakse Tallinnas isiklikku abistajat (saatjat) ning päevahoiu- või intervallhoiuteenuseid.

Kvalitatiivuuringu tulemusel on info edastamise osas kavas rakendada “kõik ühest kohast” põhimõtet, suurendada Tallinna kodulehel oleva teenuseid puudutava info arusaadavust, varustada perearstikeskused lihtsustatud infomaterjalidega, pakkuda puuetega inimestele infot lihtsamas keeles ja koos pildimaterjaliga ning koolitada paremini spetsialiste ja ametnikke.

Tõdeti ka, et haiglate ja suuremate perearstikeskuste juurde tuleb palgata sotsiaaltöötajad ning arendamist vajab tugiisikute süsteem ja kogemusnõustajate teenus. Kuna koduteenused jõuavad liiga väheste abivajajateni, siis peaks spetsialistide arvates puude määramisel hindama isikliku abistaja teenuse vajadust. Uuringus osalenud puuetega inimeste organisatsioonide esindajad, teenuse osutajad ja arstid pidasid vajalikuks ka uute tehnoloogiate kasutuselevõttu, vajadust vähendada pereliikmete hoolduskoormust, luua enam päevahoiuvõimalusi nii lastele kui täisealistele ning suunata eluruumide kohandamine eelkõige liikumis- ja liitpuudega inimestele.

Samuti arvasid küsitletud, et invatransporditeenus tuleb kombineerida abistaja teenusega ning ühistransporditeenuse osutajad võiksid vajadusel pakkuda ka saatmisteenust. Koolide ligipääsetavus aga peaks paranema nii füüsilises kui ka sotsiaalses kontekstis.

Arvestades puuetega inimeste arvu ja teenuste vajaduse suurenemisega on erivajadustega inimeste sotsiaalhoolekande eelarve suurenenud Tallinnas aastaga 207 377 euro võrra ehk 5%. Eelarve kasv väljendus oluliselt vajalike teenuste osutamiseks, sh transporditeenuse ja isikliku abistaja ning tugiisiku teenuse eelarve osas ning psüühikahäirega inimestele teenuste osutamiseks. Käesoleval aastal on linna eelarves puuetega inimeste hoolekande korraldamiseks eraldatud 4 455 703 eurot.