"Hea nali on siis, kui sa ei pea selle järel ütlema, et ma tegin nalja. Kui sa seda juba pead ütlema, siis järelikult polnudki tegu naljaga."

Tõnis Niinemets, näitleja ja koomik
Muistse Tallinna sadam võis asuda hoopis merest eemal Härjapea jõe ääres (1)
11. aprill 2016
Arhiiv. Sellised viikingilaevad sõitsid Tallinna lahe kõige lõunapoolsemast sopist Härjapea jõkke, meretuulte ja tormide eest kaitstud Mädajärve sadamasse. Sealsamas asus tõenäoliselt ka kaubaplats ja asula. Eemal paistis vägev Tõnismäe linnus, kust

Juba enne taanlaste vallutust võis olla Tallinnas sadam, kust läks läbi rootslaste ja soomlaste ohutuim kaubatee.

Kui jätta kõrvale araablase Idrise märkmed, siis pärinevad esimesed kirjalikud teated Tallinna kohta 1219. aastast, mil taanlased väidetavalt siinse eestlaste asulakoha vallutasid. Sellest kirjutab Läti Henrik, kuid tema jutu tõepärasuses on viimasel ajal kahtlema hakatud. Arheoloog ja ajaloolane Marika Mägi seevastu on kindel, et viikingiaegne ja hilisemgi kaubatee kulges just läbi Tallinna.

Mägi sõnul tekkisid sadamakohad juba enne viikingiaega 7. ja 8. sajandil. Need rajati alati sügavale maa sisse, mitte avamere äärde, nagu tänapäeva sadamad. Koos sadamatega on ajaloo jooksul ka linnad nihkunud varjulistest jõesängidest mererannikule. Viikingiaegsed sadamakohad olid alati nii kaitstud kui vähegi võimalik. Püüti sõita laevadega kaugele mööda lahesuuet, jõge või fjordi, ja sinna siis tekkiski sadam.

Ajaloolane tõi näite Läänemere suurimast, Hereby viikingiaegsest sadamast, mis nihkus laevade kasvades merele lähemale koos linnaasustusega. 11. ja 12. sajandi kaubalaevad olid juba palju suuremad kui viikingilaevad. Kuna selline nihe on toimunud kõikide viikingiaegsete kaubitsemiskohtadega, millest kasvasid suured linnad, siis oletab Mägi, et sama asi juhtus ka Tallinnas. Keskaegne linn asus siis sadamast veidike eemal, aga vana viikingiaegne kaubakeskus on jäänud uuest asustusest veelgi rohkem eemale.

Sobiv paik seilamiseks

Sellega on ka seletatav, miks pole keskaegse Tallinna alt leitud muinasaegset kultuurkihti, vaid ainult üksikuid esemeid. Koht, kuhu kerkis keskaegne Tallinn, asus liiga mere lähedal ega sobinud muinaseestlaste viikingiaegseks sadamaks ja asustuseks. Tallinna muistse sadama asukohta Härjapea jõe sopis kinnitavad mündileiud. See võis olla vägagi tähtis sadam muistsel kaubateel. Ka Soome ajaloolased möönavad, et kaubatee kulges kuni praeguse Helsingini mööda Soome rannikut, liikus siis sealt edasi Eesti poole ja jätkus Tallinnast mööda rannikut.

Miks see nii oli? Soome rannik oma lugematute väikeste saarekeste ja karidega oli väga raskesti laevatatav. Kogu aeg pidi laeval loots kaasas olema. Eesti rannik on selles suhtes lihtsam. Teine põhjus oli see, et Soome rannikul esines vähe inimasutust. Samas oli Põhja-Eesti oma korralike põllumaadega väga tihedalt asustatud ala, kust ei puudunud ka sadamad. Kaubalaevade puhul oli väga oluline, et saaks randuda just sadamakohas, sest väljaspool seda randudes või seisma jäädes oli kõigil moraalne õigus sind paljaks röövida, mehed ära tappa ja laev endale võtta. Seepärast tuli liikuda mööda Eesti rannikut, peatuda sadamakohtades ning maksta sadamamaksu.

Mõnikord viibiti neis sadamakohtades väga pikalt, sest tuult ju alati ei olnud. Kui see juhtus hilissügisel, siis ei pruukinud sobivat tuult tullagi, enne hakkas meri jäätuma ja pidi ootama järgmist kevadet. Kui laev pidi jääma pikaks ajaks sadamasse, vajas meeskond, mis võis koosneda kuni kolmekümnest mehest, ka tublisti süüa. Üheski väikeses Soome rannikukülas poleks nii palju sööki nähtavasti jätkunud. Aga Eesti ranniku suuremad sadamad, kuhu püüti jõuda, olidki sellepärast tekkinud kohtadesse, kus olid suuremad külad ja korralikud põllumaad. Sinna võisid laevad ka pikemaks jääda ja sealt sai toitu osta. See oligi üks põhjusi, miks kaubatee kulges Põhja-Eesti ranniku lähedal.

Muistne linnake vanalinnast eemal

Mõned viikingiaegsed sadamakohad kadusid hiljem, kuid enamus arenes siiski edasi linnadeks. Läänemere põhikaubatee läks Mälari järvest välja, läbi Ahvenamaa saarestiku, tuli Soome edelarannikule, pööras Tallinna lahe kohal lõunasse ning jätkus mööda Eesti põhjarannikut. Maa ei kao seal Soome lahte ületades hetkekski silmist. Kõige turvalisem oli seilata ikka seal, kus maa kusagilt otsast paistis. Siin langes kokku kaks asja – lahe kõige kitsama koha lõunakaldal asus ka lahe kõige soodsam sadamakoht, mida kaitsesid Aegna ja Naissaar ning praegusest palju kaugemale ulatuv Tallinna lahe sopp. Läheduses asusid põllumaad. Viikingiaegsed laevad said sõita Härjapea jõkke sisse ja randuda tormide ja tuulte eest kaitsvas jõekäärus. Sadamakohti leidus ka Tallinnast ida pool, neid kasutati, aga nad ei olnud ükski nii hea, kui oli Tallinna lahesopp. 

“See oleks uskumatu, kui Tallinna juurde poleks juba väga varajasel ajal tekkinud sadamakohta,” lausus Mägi. 9. 10. sajandil jõudis Tallinna idast massiliselt Araabia rahasid. Ja siis see rahavool katkes. Seda nimetatakse ka Läänemere kaubanduskriisiks. Kui idapoolsetest impeeriumitest ei toodud enam massiliselt hõbedat, algas suurem Euroopa-sisene ja Venemaa kaubandus. Eesti on Mägi kinnitusel suhteliselt täis tolleaegseid hõbemünte. Neid on leitud ka Soomes, palju just Ahvenamaal, Lätis seevastu vähevõitu ja Leedus ainult kaks. Aardeleiud ei ole päris sadamakohas, vaid asulates, mis jäävad sadama lähedale, seal, kus on põllumaad. Maa sisse said neid matta jõukamad inimesed, kes elavad alati seal, kus on paremad põllumaad. Kaubitsemiskohas käidi ikka ainult kauplemas. Mõnel võis olla seal ka väike maja, aga ise ta kohapeal ei elanud, võib-olla hoopis mõni n-ö volitatud isik.

“See, et me pole Tallinna sees neid aardeid leidnud, ei tähenda sugugi, et Tallinna poleks olnud või kaubitsemiskohta poleks olnud,” selgitas Mägi. “Viikingiaegset sadamakohta ja kaubitsemiskohta ei maksa otsida sealt, kus praegu on vanalinn. See on olnud soine ala isegi uusajal, rääkimata keskajast.”

Niisiis ootab arheolooge Tallinna saladuste avastamisel ees suur ja väga põnev tööpõld. Kui vaid leiduks keegi selgeltnägija, kes ütleks, kuskohal tasuks kaevata.

Toompea võis olla kultuspaik

Muistne kaubitsemiskoht ja asula ei saanud olla väga kaugel vanast sadamast. Just sealtkandist on ka leitud keskajast varasemat kultuurkihti. Toompealgi on leiud. Mis õieti seal asus, selle kohta pole samuti täit selgust. Mägi arvab, et muinaseestlaste linnus asus siiski Toompeaga kaksikmäe moodustanud Tõnismäel ning väga imposantne kõrge kaljuplatoo Toompea täitis kultuskoha rolli. Seal käidi jumalaid palumas ja toimusid usulised rituaalid.

Arheoloog Jaan Tamm on seisukohal, et linnast võime Tallinna ehk Revali puhul rääkida ikkagi pärast võõrvallutajate tulekut, kui siia rajati keskaegne linn. Enne seda olevat olnud ainult sadam, linnus ja üksikud ehitised.

Hoopis teisel seisukohal on arheoloog Toivo Aus, kes peab eestlaste muistset linnalist asustust praeguste uurimiste valguses üsna tõenäoliseks. Aus tugineb Tallinna vanalinna kaevamistel saadud raadiosüsiniku dateeringutele, mille analüüs näitas, et 29% linnast kuulub muinasaega.Sellest järelduvat, et saksapärasele linnale eelnes varase linnastumise ajajärk 11. sajandist kuni 13. sajandi teise veerandini. On teada, et Iru linnus jäeti maha 1100 aasta paiku ja siirduti Tallinnasse, kus ilmselt Tõnismäele või ka Toompeale rajati kaubanduskeskuse kaitseks uus linnus.

Loomad ja põld andsid lisatulu

Üldjoontes on kokku lepitud, et esimesel etapil oli varajasel linnal veel küllalt talupoeglik iseloom. See tähendab, et väga selget seina maa-asustuse ja linna vahel ei olnud. Sageli tegelesid linnaelanikud ka maamajandusega – see andis neile lisatulu. Kui lähtuda nüüd asustusloogikast ja käsitleda Tallinna arengut Skandinaavia kontekstis, siis võib-olla saaks ka eestlaste Tõnismäe linnuse kõrval paiknenud asumit koos suure sadama ja kõige muuga juba varaseks aolinnaks pidada. Kuid keskaegne linn ta muidugi ei olnud, sest seda iseloomustab linna tüüpi majanduselu, eeskätt linnakäsitööliste ja igat masti meistrite olemasolu. Samuti linna õigusnormide olemasolu, mis tähendab, et pidid olema kirjutatud õigused, mitte tavaõigusel põhinevad suusõnalised kokkulepped.

Samas on linnauurijad rõhutanud linna juhtivat rolli ümbritsevate alade suhtes. See tingimus võis muistsel Tallinnal isegi täidetud olla, aga pole selge, kas linn ikka juhtis muistet Rävala kihelkonda ja teisi ümberkaudseid alasid, pigem oli asi vastupidi.

Kui aga uskuda, et Idrise 1154. aastal kirjeldatud linn oli muistne Tallinn, siis oli see ju suur ja õitsev linn juba tol ajal…

Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

...
12. apr. 2016 08:25
Linnastu ulatus kuni Ladogani. Kõige vanemad jäljed megaliitilise müüri näol on vist Monrepo pargis, Viiburis. Rannajoon läks kuni Ladogani. Viimased uuringud näitavad, et Novgorodi, st uue linna, rajasid tšuudid. Ei tea küll, kes need niisugused olid.? Üks imelik rahvas, kellel omal riiki polnudki, aga muudkui käisid teistele riike rajamas, Kõivu sinna Kiievi kanti ka ja nii kuni Etruuriani välja. Mingid tulnukad kindlasti, kellest ei tohi "haritud" inimene rääkidagi. neid kaarte me ka ei vaatagi, mis hoopis teiste piiridega Euroopat näitavad, vist ei jõutud neid kõiki ära põletada, ikka ilmuvad välja.