Kas vanemat, kes keeldub oma lapse ravist, vigastades või kogudes surmates selle tulemusena oma lapse, tuleks karmilt karistada? Eksperdid on eri meelt, kuigi mõnes välisriigis on lapsevanematele ette nähtud väga karmid karistused, kui nad kas või teadmatusest jätavad lapse õigel ajal arstiabita või sunnivad last järgima eluviisi, mis ta tervist kahjustab.

Aprilli viimasel nädalal langetati Kanadas Albertas kohtuotsus, millega meningiiti surnud väikelapse vanemad mõisteti lapse surmas süüdi, sest nad ei pöördunud õigel ajal arstide poole. Vanemad ei jätnud last hoolitsuseta, nad toitsid ja armastasid teda, aga nagu nentis prokurör Lisa Weich, siis “kahjuks ainult armastusest ei piisa”. 19-kuuselt bakteriaalsesse meningiiti surnud Ezekieli vanemad David (32) ja Collet (36) Stephan arvasid, et lapsel on lihtsalt külmetus, mistõttu nad ravisid teda kaks ja pool nädalat looduslike ravimitega, nagu küüslauk, tšillipiprad ja sibulad, ning ka looduslikest vahenditest immuunsüsteemi toetava ravimiga. Kui laps hingamast lakkas, kutsusid ehmunud vanemad kiirabi, kuid haiglas tunnistati poisike ajusurnuks.

Kuigi Kanada juhtumi puhul oli tegu äärmiselt traagilise lõpuga eksitusega, otsustas kohus siiski, et vanemad ei suutnud tagada lapsele “eluks vajalikke tingimusi”. “Vanemad peavad järgima seaduse poolt sätestatud standardeid,” märkis prokurör. Vanemad ei olnud süüdi selles, et laps meningiiti haigestus, vaid selles, et nad ei võimaldanud talle piisavalt adekvaatset abi.

2011. aastal mõisteti Prantsusmaal ranged vegan-vanemad Sergine ja Joel Le Moaligou süüdi oma 11 kuu vanuse tütre surmas “hooletussejätmise ja toidupuuduses hoidmise” tõttu. Vanemad toitsid pisitütart vaid vegan-ema rinnapiimaga, mis meditsiiniekspertide kinnitusel põhjustas lapse surmaga lõppenud tõsise vitamiinipuuduse.

Vanemad last haiglasse ei viinud

Ehmunud vanemad kutsusid beebile kiirabi, kui laps muutus jõuetuks ja reaktsioonivõimetuks. Parameedikud kaasasid juhtumisse ka politsei, kuna laps oli väga kahvatu ja kõhn ning arst keeldus ilma põhjaliku lahkamiseta surmatunnistusele alla kirjutamast. Lahkamisel selgus, et laps, keda toideti vaid tema 37-aastase veganist ema rinnapiimaga, kaalus vaid 5,7 kilogrammi, kuigi oleks pidanud selles vanuses kaaluma vähemalt 8 kilogrammi.

Peale sügava alakaalulisuse kannatas laps ka A ja B12 vitamiini puuduse all, mistõttu oli ta põletikele eriti vastuvõtlik. Lapse ametlik surmapõhjus oligi kopsupõletik. “Vanemad ei järginud arsti nõuannet viia laps haiglaravile, kui neile see ettepanek lapse üheksandal elukuul toimunud arstivisiidil tehti. Juba siis nägi arst, et lapsel on bronhiit ja ta on kaalu kaotanud,” ütles vanemate kaitsja Stephane Daquo. Vanemad otsustasid arstiabist keelduda ja ravisid oma sülelast kapsaleotistega, sinepiga ja kampriga ning pesid mulla ja saviga, selle asemel et teda vannitada. Kaitsjate sõnul olid mõlemad vanemad oma tegudest ja nende tagajärgedest teadlikud.

Vanem vastutab vaid kuni lapse surmani?

Märtsis jõudis ka Eesti avalikkuse tähelepanu alla juhtum ajukasvajasse haigestunud viieaastasest tüdrukust, kelle ema keeldus meditsiinilisest abist, kuna uskus end “ravitseja-terapeudiks” nimetavat meest rohkem kui arste. Kui hinge vaakuv laps viimaks lastehaiglasse jõudis, oli arstide sõnul aga juba liiga hilja ning tüdrukuke lahkus 21. märtsil elavate hulgast. Lapse isa rääkis Eesti Ekspressis avaldatud artiklis, et tema oleks pooldanud küll tavameditsiini abi, kuid ema ja isehakanud tervendaja soovid jäid peale. Eelnev juhtum tõstatab taas küsimuse, kes õigupoolest peaks lapse tervise ja mõnel juhul lausa elu üle otsustama.

Eestis on vanemad aga sarnaste juhtumite puhul puutumatuks jäänud. 2000. aastal, kui jehoovatunnistajatest vanemad loobusid usuliste veendumuste tõttu arstide sõnul lapse elu päästmiseks hädavajalikust vereülekandest, mõisteti vanemad õigeks. Kuigi süüdistuskõnes märkis prokurör Margus Kurm, et ekspertide hinnangul oli laps veremahu asendamisega ravitav, otsustas kohus, et vanemate vastu puudub kuriteo koosseis. Võitis seisukoht, et laps ei surnud mitte vanemate ettevaatamatuse või otsuste tõttu, vaid seetõttu, et ta oli “väga raskes seisundis”. See, et arstiabi oleks mainitud “väga rasket seisundit” leevendanud, otsust ei muutnud.

Samuti on Eestis nn ökoemmede seas levinud nn kodusünnitused, mille käigus mitmed emad on seadnud oma lapse elu ohtu ning mõni laps on sünnitusel ka surnud. Samuti on küllalt laialt levinud vaktsieerimisvastane hoiak, mistõttu osa vanemaid seab samuti oma lapse otseselt ohtu.

Lastekaitse liidu presidendi Loone Otsa sõnul peavad kõik riigid tunnustama iga lapse sünnipärast õigust elule ja tagama lapse ellujäämise. “See tähendab, et igal juhul igal lapsel, kes sünnib, ka väga raske puudega lapsel ja lapsel, kellel on vähe elulootust, on ikkagi sünnipärane õigus elule ja tema ellujäämiseks tuleb teha maksimaalselt kõik, mis arstidest sõltub,” selgitas Ots. “Lapsel on õigus võimalikult heale tervisele ning tervise taastamisele, talle tuleb kindlustada arstiabi ja tervishoid ning sünnituseelne ja -järgne arstlik hooldus,” tsiteerib Ots laste õiguste konventsiooni 24. artiklit.

Lapse elu olgu esmatähtis

Eesti oli üks esimesi riike, kes liitus 1989. aastal loodud ÜRO laste õiguste konventsiooniga. “Eesti liitus sellega aastal 1991. See oli üks esimesi õigusakte pärast Eesti taasiseseisvumist,” mainis Ots.

Ka lastekaitse liidu vanematekogu liikme Ene Tombergi hinnangul rikuvad lapse ravist keelduvad vanemad ilmselgelt lapse õigusi. “Lapse ravist keelduvad vanemad rikuvad lapse õiguste ja heaolu tagamise põhimõtteid, mis on sätestatud lastekaitseseaduses – igal lapsel on sünnipärane õigus elule, ellujäämisele ja arengule (§ 5 p 2) ja kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes tuleb esikohale seada lapse huvid (§ 5 p 2),” lausus ta.

Lastekaitseseaduse § 4 alusel on lapse heaolu lapse arengut toetav seisund, milles lapse füüsilised, tervislikud, psühholoogilised, emotsionaalsed, sotsiaalsed, kognitiivsed, hariduslikud ja majanduslikud vajadused on rahuldatud.

Sotsiaalministeeriumi meediasuhete nõunik Karel Hanni tõi välja, et antud juhtumid kuuluvad nii lastekaitseseaduse kui ka võlaõigusseaduse mõjualasse. “Lastekaitseseadus ütleb, et esmane vastutus lapse õiguste ja heaolu tagamise eest on lapsevanemal või last kasvataval isikul,” lausus Hanni. “Võlaõigusseadus aga sätestab, et piiratud teovõimega patsiendi puhul kuuluvad õigused patsiendi seaduslikule esindajale niivõrd, kuivõrd patsient ei ole võimeline poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma.”
Kui seadusliku esindaja (näiteks vanema – toim) otsus kahjustab ilmselt patsiendi huve, ei või tervishoiuteenuse osutaja (ehk arst – toim) Hanni sõnul seda sätet järgida. Teisisõnu öeldes, kui vanem teeb lapse ravi osas kahjuliku otsuse, peaks arst last ikka edasi ravima, sõltumata vanema tahtest.

“Seadusega sätestatud juhtudel ja ulatuses ei ole patsiendi ega tema seadusliku esindaja nõusolek tervishoiuteenuse osutamiseks vajalik,” rõhutas Hanni.

Seadused tahtevastast ravi ei luba?

Eesti patsientide esindusühingu juhataja Pille Ilves on loomulikult vastupidisel seisukohal. Tema meelest peab lapsevanemal endal olema õigus otsustada oma laste ravi ja ravimata jätmise üle.

“Sellist tagaajamist ja patsientide vägistamist ma mitte mingil juhul ei poolda,” ütles ta. “Igapäevameditsiinis peame me rääkima patsiendi vaba tahte õigusest ja unustama need äärmuslikud juhtumid ära.”

Ilvese seisukoht on sotsiaalministeeriumi omale vastupidine – Eesti seadusandlus vastu vanema tahtmist lapse ravimist ei luba. “Meil on tahtevastane ravi võimalik ainult psühhiaatrias ja nakkushaiguste valdkonnas,” märkis ta.

Vanemlikud õigused ära

Erinevalt näiteks Kanadast, Eestis vanemaid lapse haigussurma puhul Ilvese sõnul ka ei karistata. “Eestis see asi nii absurdne ei ole, tahtevastast ravi ka laste suhtes meil sellisel kujul ei ole,” selgitas Ilves. “Meie lastekaitse pole veel nii hull, kuigi ta läheb hullemaks.”
Samas tunnistas ka Ilves, et vanemate vaba tahe ei saa ikkagi olla absoluutne. “Ainult niisugustel juhtumitel, kui surm on sisuliselt kindel, isegi mitte küsimärgiga, sellisel juhul võib seda (vanemata soovile vastu minnes last ravida – toim) teha.”

Lastekaitse liidu projektijuhi Kiira Gornischeffi sõnul on oluline, et arst selgitaks ravi ka noorele patsiendile endale. “Tervishoiuteenuse osutajal on kohustus uurida lapselt, mil määral ta mõistab kavandatud ravi, teha kindlaks lapse seisukoht ravi suhtes ja tema pädevus otsustada, kas raviga nõustuda või mitte. Ühtlasi on tervishoiutöötajatel kohustus teha lapse lähedastega koostööd,” selgitas ta. Huvide konflikti olemasolul peavad Gornischeffi sõnul tervishoiutöötajad lähtuma eelkõige lapse tervisest ja lapse parimatest huvidest.

Kui vanem siiski lapsele hädavajalikust ravist loobub, on Eestis paljude teiste riikide eeskujul võimalus vanematelt kohtulikult ajutiselt ka vanemlikud õigused ära võtta. “Kui vanem segab lapse ravi ja ta ei luba ravida, siis Eesti riigis on selline süsteem, et me teatame halduskohtunikule ja selleks ajaks, kuni laps vajab abi, võetakse vanemlikud õigused ära,” lausus teenekas lastearst Adik Levin. “See on nüüd viimase 15 aasta suure töö tulemus.”

Loone Otsa sõnul on välisriikides mõnel juhul näiteks jehovistidest vanemad pärast neilt ajutiselt vanemlike õiguste äravõtmist lapsest alatiseks loobunud, mistõttu lapsele on leitud kasuvanemad. “See pole küll verepere, aga lapsendada soovijaid on Eestis praegugi järjekorras minu mälu järgi üle tuhande, seega on võimalik leida lapsele hea kodu, kus teda väga oodatakse,” lisas ta.

Ots ütles, et tema teada pole Eestis haiglas vanemlike õiguste ajutise äravõtmise juhtumeid siiski olnud. “Maailmapraktika on selle kohta aga olemas, et lapse elu päästa. Lapse elu on ikkagi kõrgem tema vanemate õigustest ja arvamustest.”

Lisaks väga äärmuslikule lahendusele vanemlike õiguste ajutise piiramise või peatamise näol lasub lastekaitse liidu esindajate sõnul tervishoiutöötajatel kohustus võtta ühendust vastavate ametnikega, pöörduda haigla sotsiaaltöötaja, kohaliku omavalitsuse lastekaitse- või sotsiaaltöötaja või isegi politsei poole.

Ennetamine keeruline

Erinevalt paljudest teistest riikidest, kus vanemaid on karistatud ka lapse ravist loobumise või ebapiisava ravi võimaldamise eest, Eestis säärased juhtumid tavaliselt kohtusaalidesse ei jõua. Ning 2000ndate alguses toimunud jehoovatunnistajate juhtumis mõistis kohus lapse vereülekandest keeldunud vanemad õigeks.

Põhjusi selliseks vastuoluks võib Loone Otsa sõnul olla mitmeid, kas või näiteks see, et Eesti elanikkond ja seega ka selliste juhtumite esinemise arv on kordades väiksem kui näiteks Kanadas.
Karistamisest olulisemaks peavad lastekaitsjad lapsevanemate paremat teavitamist. “Lastehaigla statistika kohaselt toimub näiteks 60% õnnetustest lastega kodus,” nentis Ene Tomberg.

Kiira Gornischeffi sõnul on tihti õnnetustes süüdi vanemate oskamatus. “Seetõttu on äärmiselt oluline vanemahariduse levitamine üle Eesti, pereõdede ja perearstide kontrollkäigud kodudesse, kus nad saavad perekonda abistada ning õpetada.”

Loone Otsa sõnul muudab lapse õiguste iga hinna eest kaitsmise keeruliseks perekonna puutumatuse teema. “Põhiseaduse järgi on eraelu ja perekond väga privaatne ja sekkumine on keeruline. Põhiline probleem seisneb pigem selles, et ei ole võimalik rakendada ennetavat järelevalvet. See tähendab, et me saame niisugustest lastest teada alles siis, kui nad on juba väga haiged ja jõudnud kuhugi arsti juurde või tervishoiuasutusse.”

Hädas lapsest teatamine on igaühe kohustus

Otsa sõnul peaksid ka kaasinimesed märkama hädas last – see annaks lastekaitsele võimaluse sekkuda ja lapsi ning vanemaid aidata. “Oluline on naabri- või sõbrajärelvalve,” nentis ta. “Kui inimene teab, et keegi tema tuttavatest oma lastele näiteks joodab või söödab kahjulikke aineid või ütleb, et “laps on haige, aga ma ei vii teda ravile, sest mul on põhimõtted, mis seda keelavad”, siis tuleks sellest vanemast teada anda.
Abivajavast lapsest teatamine on lastekaitseseaduse järgi kodanikule kohustus ning teatamata jätmise eest võib ka karistada.”
—————-

LEVIN: Vaktsineerimisest keelduvad vanemad on Eestis tõsine probleem

Ka vaktsineerimisest loobumist võib võtta kui arstiabist keeldumist. Hinnatud lastearst Adik Levini sõnul on vaktsineerimisest keeldumisest saanud Eestis väga tõsine probleem.

“Meil on terve suur seltskond inimesi, kes ei taha oma lapsi vaktsineerida, arvates, et lapsel tekib autism ja ma ei tea mis kõik veel,” kirjeldas Levin vaktsineerimisest loobunud vanemate toodud põhjendusi. “Mina ütlen selle peale alati nii: elada on üldse päris suur probleem. Ma võin välja minna ja mulle võib ka kivi pähe kukkuda. Loomulikult võivad mõnel lapsel olla reaktsioonid, väga väikesel hulgal võivad esineda ka tüsistused. Aga vaktsineerimisele ei ole alternatiivi. Mina olen nii vana arst, töötanud oma elus seitse aastat Aafrikas, samuti Kasahstanis, ja olen näinud, kuidas lapsed surevad difteeriasse või leetritesse. Ma ei taha, et kellele soovida, et laps sureks infektsioonidesse.”

Vanemad loobuvad vaktsineerimisest tihti ettekäändel, et sellega nad hoopis kaitsevad oma last, ent Levini sõnul on asi vastupidi. “Probleem on selles, et kui vaktsineerimiste protsent jääb alla 95, on puhangute võimalus olemas,” selgitas Levin. “Minu andmetel on Tallinnas ja Harju maakonnas vaktsineeritute protsent langenud juba alla 90.”