"Suures plaanis me sellist Eestit, nagu meil täna on, tahtsimegi. Sest kui vaatame oma lähemaid ja kaugemaid naabreid, on tänane Eesti parem kui 90ndatel, parem kui kommunismi ja Pätsi ajal. Ent kui tulla pilvelt päris elu juurde, on Eestis umbes 120 muret, mis tahavad lahendamist," sõnas sotsiaalpsühholoog Mati Heidmets.

Heidmets tõdes Tallinna TV saates “Räägivad”, et inimeste rahulolematus tuleb sellest, et mõned asjas said Eesti iseseisvumisel hästi kiiresti tehtud, ent on teemasid, mis vinduvad ja vinduvad ega saa tehtud. “See sunnib ütlema, et praegune Eesti on tore, aga veel poolik.”

Heidmets selgitas, et läänemaailma, kuhu ka Eesti kuuluda tahab, tuum on üksikindiviidi õigused, valikuvabadus, tema otsustusõiguse kõrgemale seadmine rühmahuvidest. “Üksik, terve mõistusega inimene otsustab ise, kuidas ta elab, mismoodi teiste inimestega suhestub, mida õigeks peab, mida mitte. Sellele vastandjõuna on rühmahuvid – rahvus, perekond, usukogukond. Tajume ka Eestis, et on palju inimesi, kelle jaoks mõte, et ta võib ise otsustada, kuidas ja kellega elab, peaks alluma ühtsetele tradistioonidele. See pinge on Eestis olemas ja selgelt tuntav.”

Heidmets ei arva, et euroopalike väärtuste hulka kuulub arusaam, et igaüks võib tulla ja minna sinna, kuhu ta ise tahab. “See on mingi poliitiline virvendus. Kujutus, et ükskõik kes, tuleb siia ja hakkab oma elu korraldama, on mingi teine dimensioon ja vaade. Ma ei tea massilist immigratsiooni kilbile tõstva väärtusena.”

Ettevõtja Raivo Vare sõnul ei peaks me Eestis selle üle, kuhu ja millisena jõudnud oleme, väga nurisema. “Üldise heaolu kasvu tingimustes oleme Kesk- ja Ida-Euroopa grupis olles peaaegu kõige paremini toime tulnud. Ent ikka ei ole me rahul. Rahul pole me selle pärast, et vaatame heaoluriikide topi suunas.”

Vare sõnul valitseb USAs, Austraalias ja mitmetes euroopaliku kultuuriruumiga riikides üldhumanistlik inimõigusi ja indiviidi õigusi lähenemine. “Tõenäoliselt on see väga spetsiifiliselt renessansi läbinud Lääne-Euroopaliku kultuuriruumi eripära ja meie oleme püüdnud end sellesse kultuuriruumi tsivilisatsiooniliselt alati positsioneerida. Nüüd avastame, et oleme sattunud mõneti isegi isolatsiooni. Piltlikult surutakse ida poolt meile peale ühtesid, lõuna poolt teisi mängureegleid ja need ei ole klassikalises mõttes humanistlikud, vaid kollektivistlikud, enamust eelistavad, väga tihti halvas mõttes isegi glaustrofoobilised ja see on ajalooliselt põhjendatud. Tulemuseks on see, et me ei oska selle olukorraga toime tulla. Enne olid meie väärtused “universaalsed”, nüüd selgub, et seda need ei ole.”

Heidmets lisas, et inimõigustel ja inimese valikuvabadustel põhinev Euroopa kultuuriruum on suur saavutus ning kui kutsume inimesi Euroopasse oleks aus neile öelda, et meil kehtivad mängureeglid ja need tuleb omaks võtta. “Näen siin konflikti kohta ja tekib küsimus, kas Euroopa poliitiline eliit pole oma mõtteid lõpuni mõelnud või kardab natukene. Olen seda meelt, et hädas inimesi tuleb aidata, aga aitamine on paratamatult seotud aitaja mängureeglitega, mida tuleb järgida. Kui inimene ei taha neid järgida, pole midagi teha.”

Heidemets lisas, et Euroopa eeldab, et tema mängureeglid on universaalsed, aga teame, et maailmast enamikus need ei kehti. “See ei tähenda, et peame oma põhimõtetes järeleandmisi tegema. See küsimus ongi lahendamata, et me ei paku ainult eeliseid, vaid seame ka tingimused.”

Vare hinnangul on Euroopa üleminekuetapis ja tervikuna pole selle olukorraga kohanenud. “Euroopa ei saa aru, et sellist olukorda nagu oli, ei ole. Korratakse Rooma impeeriumi viga. Antud juhul on Euroopa eliidi probleem kõige suurem, nemad peavad olema esirinnas ja manageerima kõikide ühistes huvides, aga seda kindlasti ei ole ja tükk aega ei näe ka veel. Vahepealne periood on kasvatanud eliidi peades sellise mõttemalli, mis ei võimaldagi probleemidega toime tulla, kuna on vaja radikaalselt muuta mängureeglistikku. Tuleb kehtestada mängureeglid. Praegu on lastud see osa täiesti lõdvaks ning nii ei ole võimalik lõpmatuseni edasi minna.”

Vare meelest on Euroopal kaks lahendust. “Jäädes vana mängureeglistiku juurde satume väga suurde, sisemiselt üha kasvavasse konflikti ja seda eelkõige selle arvelt, et uus väärtusruum ja uued mängureeglid suruvad end peale ja vallutavad, olles agresiivsemad ja aktiivsemad. Teine variant – toimub eliidi vahetus või vähemalt osaline vahetus ja tekivad uutele mängureeglitele palju rohkem kohandatud eliidi segmendid, kes hakkavad toimetama.”

Heidmets tõdes, et kui immigratsiooni teema ei muutu vastutustundlikuks ehk ei võeta riiki väljast vastu nii palju inimesi, kui on võimekust, tulevad võimule kõvahäälsed, lihtsate lahenduste pakkuja ning mäng pöördub selgelt teise äärmusesse. “Meil on paras aeg teadvustada, et Euroopa kultuuriruum on omaette väärtus ja euroopalikud väärtused ei saa ilma kultuuriruumita eksiteerida. See mõte pole Euroopas, sealhulgas Eestis, lõpuni mõeldud.”

Heidmets lisas, et inimesed tajuvad seda, et Euroopa näol ülesehitatu ja siinne väärtus on ohus. “Eesti suurim julgeolekuoht on välistava mõtteviisi ja oma rahvuslikele huvidele vastutöötamise domineerimine.”

Vare sõnul on immigratsiooni teemal Eesti probleempuntra üks põhjus see, et me ise ka väga täpselt ei tea, mida tahame. “Meil on abstraktne kirjeldus oma tahtmisest, aga mida selle all tegelikult mõtleme, kuivõrd seostame väärtusruumiga ja oleme valmis aktsepteerima muutusi ka enda jaoks, on mõneti läbikäimata tee. Ka integratsioonis on meil üksjagu tegemata. Meil on hästi läinud, et üldine eluolu on iseenda eest kõnelenud Eesti omariiklus kasuks ja naabri jõueksponeerimise kahjuks. Aga sellele ei saa pikas perspektiivis loota.”

Rääkides sellest, mis Eestist paarikümne aasta pärast saab, märkis Vare, et Eesti ääremaastumisel on mentaalsed ja demograafilised, aga ka majanduslikud elemendid. “Kui jääme demograafilisse ja mentaalsesse poolde kinni ning unustame majandusliku ja oleme keskmise sissetuleku lõksus, ääremaastumine süveneb. See omakorda võimendab kõiki teisi protsesse ja vaatamata kõikidele arutlustele, me ikkagi kaotame.”

Vare lisas, et Eesti võib vabalt liikuda reservaadi, eduka rahvusriigi või ebaõnnestunud ääremaalise territooriumi stsenaariumi poole. “Kõik need on tõenäolised. Kui kaotame veel tempos ja jääme rahvusvahelises konkurentsis tahaplaanile, väheneb positiivsete stsenaariumide tõenäosus ja negatiivsete stsenaarium suureneb. Viimaste puhul inimesed küll jäävad, aga need ei ole enam tänased inimesed ja tänased mängureeglid.”

Heidmets oli aga veendunud, et Eesti ei kao kuskile. “Eesti on üleelanud igasuguseid õudusi ja ikka hakkama saanud. Küsimus on hakkama saamises paremini ja kehvemini. Siin on suur roll meie endi valikutel, mida oleme viimasel ajal nagu vältinud. Lükanud ka otsustamist Brüsseli või kellegi teise poole selle asemel, et iseenda positsiooni selgemalt lahti mõelda ja pidada plaani B, kus Euroopa hakkab liikuma näiteks rahvusriikide kesksema mudeli suunas. Mismoodi me siis käitume. Ei peaks kogu aeg vaatama väljapoole, mis sealt tuleb, vaid lahtirääkima enda mõtted ja positsiooni. Sel juhul saame päris hästi hakkama.”