Eatonian Airi tegevust õigustav Andrus Ansip meenutab kultusseriaal "Star Trek" mister Spocki - kõige kindlameelsem tulnukast ohvitser Maa tähelaeva Enterprise pardal. Ei mingit liigset emotsiooni, ainult kivine nägu, külm kaalutlev meel ja kõigutamatu usk oma asja õigsusesse.
Estonian Airi tagasiostmine võis olla riigi üks vähestest õigetest otsustest kogu meie rahvusliku lennufirma sellesse sajandisse jäävas ajaloos. Teame ju, et nii mõnigi välismaalastele müüdud suur firma, näiteks Eesti Merelaevanadus, kadus pärast erastamist kiirelt olematusse. Aga kohe, kui ametisse nimetati lennuettevõtte uus nõukogu, mille esimeheks sai meie parimate traditsioonide kohaselt majandusministri erakonna suursponsor – toona siis Soome ärimees Joakim Helenius –, hakkas kõik kiiva kiskuma.
Helenius leidis tegevjuhiks oma kaasmaalase, lätlaste airBalticu endise finantsjuhi Tero Taskila, kelle 30 000-eurone kuupalk oli suurem kui presidendil, peaministril, riigikogu esimehel, riigikogu aseesimehel, kahel ministril ja politsei- ja piirivalveameti juhil kokku. “Turuhind,” kommenteeris minister Parts seda numbrit lakooniliselt.
Heleniuse ja Taskila ajal tehti lennufirmas igasuguseid vigureid, mida ükski erafirma endale lubada ei saaks, võlad kasvasid kohutava kiirusega, sissetulekud aga kuivasid kokku. Ei aidanud trikitamised off-shore firmadega ega katsed muuta Soome pensionärid oma klientideks. Soomlased usaldavad ainult kodumaist Finnairi. Pealegi oli kaasmaalane Taskila nende jaoks peaaegu samasugune kahtlane võõrasse riiki tööle suundunu nagu Nokia uus juht inglane Step-hen Elop, kes Soome rahvusliku uhkuse ja tööstuse lipulaeva tuksi keeras.
Üks Eesti ettevõtja kutsus hiljaaegu üles oma kolleege: “Ärgem olgem popsid, mõelgem suurelt!” Õige küll. Aga mis asi on suurelt? Kui mõelda Estonian Airile, siis oli laienemisplaan ilmselt liiga vähe ambitsioonikas. Lõpuks tuli ju firma koomale tõmmata ja veidi hiljem Euroopa Komisjoni nõudmisel likvideerida. Ärme murra pead, kas see oli ühe väikese ääremaal asuva riigi kallal ülbitsemine. Ilmselt peame mõtlema tõesti suuremalt. Miks piirduda ainult lennukitega meie planeedil? Võiks luua planeetidevahelise ettevõtte, mis kasutaks valguskiirusest kiiremini lendavaid kosmoselaevu, mille kodu oleks küll Eestis, aga need külastaksid planeete, millel on mõistuslik elu. Kui palju võiksime neilt õppida ja nii oma seisma jäänud majanduselegi tiivad anda! Andrus Ansipi viimati ajakirjanduses avaldatud õigustus Estonian Airi tegevusele ainult toetab sellist mõtteviisi. Vaadates fotot, mis oli Ansipi õigustuse juures, meenus kultusseriaal “Star Trek”.
Sain aru, et tegelikult on pildi peal hoopis mister Spock kaugelt planeedilt nimega Vulkanus. Kõige kindlameelsem tulnukast ohvitser Maa tähelaeva Enterprise pardal. Ei mingit liigset emotsiooni, ainult kivine nägu, külm kaalutlev meel ja kõigutamatu usk oma asja õigsusesse.
Kas on üldse enam mingit tähtsust häältel, mis ütlevad, et meie rahvuslik lennufirma oleks võinud ka ellu jääda, kui poleks langetud suurushullustusse?
