"Kiirabi tegeleb elutähtsate probleemidega, ta päästab elusid. Me ei tegele sisse kasvanud varbaküüntega, ei tegele nohuga, mis on kellelgi kolm päeva olnud."

Kiirabiõde Jaanus Tramberg
AJALUGU: Tallinna rikkaim mees maksis vaeste eesti poiste kooliraha (0)
20. juuni 2016
SCANPIX/ Nii võis välja näha kunagine Tallinna rikkaim mees Urban Dene. Suurgildi majas jootudel pidutsemas käies võeti ikka ka abikaasa ühes

Varajasel uusajal pidas linn rahapada ja saatis müntijale suures koguses hõbedat linna oma raha tegemiseks.

Suurgildi hoones on avatud näitus “Keskaja rõõmud. Suurgildi pidustused 15.-16. sajandil”, kus on väljas palju väga haruldasi esemeid, mida muidu näha ei saa. “Keskaja inimesed tahtsid ja oskasid pidu pidada. Elu oli üsna karm, aga seda püüti leevendada suurte rõõmupidudega, mis varasemal ajal võisid kujuneda nädalate pikkuseks,” ütles ajaloomuuseumis avatud keskaja rõõmudest kõneleva näituse kuraator Ivar Leimus.

Müntmeister sai Suurgildi liikmeks

Suurgildi liikmete ehk rikaste kaupmeeste elul polnud muidugi viga midagi. Nad võisid lõbutseda ka siis, kui linnakodanikud pidid piskuga läbi ajama. Hoolega pandi tähele, kuidas linna jõukamad lõbutsevad, ning madalama seisuse kandjad püüdsid neid ka jõudumööda jäljendada. Rikaste kaupmeeste joodud sättisid pidudetrendi kogu linna jaoks. “Muidugi käis kõik põhimõtteliselt samuti ka kahel eelneval sajandil, aga varasemast ajast on lihtsalt märksa vähem tõendusmaterjali,” selgitas Leimus, miks keskenduti ajale, mil reformatsioon hakkas linnas võidukäiku tegema ja varakeskaegsete pidude lustakas hoog juba natuke raugemagi hakkas.

16. sajandil elasid Tallinna kaupmehed hästi. Samas, kui vaadata tõusvaid hindu ja külmutatud palku, siis tavainimesel jäi raha vähemaks. Rohkema või parema töö eest rohkem raha ei saanud. Tallinnas käis sellest hoolimata agar müntide vermimine. Müntmeister Urban Dene muutus väga tähtsaks isikuks, sest just tema vermis Tallinna oma raha. Tegelikult kuulus rahavermimise koda linnale, aga raad rentis selle müntmeistrile välja. Raad tellis Denelt münte ja varustas teda vajamineva hõbedaga. Õigus raha emiteerida oli vaid ordumeistril, kes tegi ettekirjutusi, mida siis kõik alamad maaisandad ja linnade esindajad kokku tulles arutasid. Lepiti kokku, kui palju ja mis vääringus raha välja lastakse. Selle ettekirjutuse järgi hakkas ka Liivimaa rahliitu kuuluv Tallinn oma volituste piires tegutsema. Tallinnas võeti vastu kogu Liivimaa münte. Siin oli kolm põhilist rahapada: Tallinn, Tartu ja Riia. Välismaa raha üldjuhul ei kasutatud.

Dene oli esimene müntmeister, kes Tallinna rikkurite klubisse Suurgildi astus. Enne seda olid see õigus ainult abielus kaupmeestel. Tõsi, nende sekka eksis harva ka mõni vaimse töö tegija ehk literaat, keda peeti tol ajal ka kõrgemasse kihti kuuluvaks.

Dene oli ise suur metseen, ta kinkis Oleviste raamatukogule Lutheri kogutud teosed. Hoolimata trükikunsti levikust olid raamatud tol ajal siiski veel röögatult kallid. Ta toetas studiosuseid ning isegi eesti soost vaeseid koolipoisse, kes elasid Tallinnas, andes neile raha. Kõige paremini annab Dene kui müntmeistri jõukusest ja mõjukusest tunnistust Niguliste kabeli kannatusaltari ümberkujundamine 1554. aastal. Altari kesktahvli vana pilt maaliti üle ja Maarja Magdalena ette paigutati Dene sõbra, Tallinna superintendendi Heinrich Bocki portree, teisele poole risti evangelist Johannese kõrvale aga müntmeister Urban Dene ise.

Linnulaskmine juhatas suve sisse

Keskajal ei olnud niisugust kommet, et kui tuli uus aasta, siis hakati uuelt tühjalt lehelt peale. Uut aastat ei tähistatud. 31. detsembril käis raad koos, olid nõupidamised, istungid, tavaline igapäevane töö. Sama ka 1. jaanuaril. Elu käis tollal kiriku kalendri järgi. Keskajal ei mõeldud nii, et me läheme kogu aeg aina edasi, vaid ajaarvamine kulges nagu ringi mööda, vahepeal mindi tagasi ka. Kõik mis oli vana, see oli hea. Öeldi: nii nagu vanasti. Kõik traditsiooniline oli au sees ja uuendustesse suhtuti väga suure skepsisega.

Näitusel veabki seda aastaringi müntmeister Dene, kelle riideid, mis on tehtud Niguliste maali järgi, võib igaüks imetleda. Tal on seljas karusnahaga vooderdatud topeltvarrukatega mantel, mida soojemal ajal võis ka keebina kasutada. Tal on käsitöö tikandiga pluusikäised ja nahast sussid. Palju elevust tekitav suur püksipaun ees, mis oli tol ajal siivutuvõitu moeröögatus ja tekitas alati daamide seas kahinat. Sukad ja vest käivad nööridega kinni, püksirihma ei kasutatud. riietust ehtisid krookkrae ja kroogitud varrukad. Kõik oli veel sama värvikirev kui keskaja alguses. Reformatsioon oli selleks ajaks Tallinnas küll täielikult võitnud, aga linnakodanike riietus üleöö mustvalgeks ei muutunud.

Kevadine esimene pidu oli kuulus papagoiküttimine, mis toimus lihavõttepühade ja suvistepühade vahel. Suure varda otsa pandi märklaud – linnu kuju, mis värviti hästi kirevaks nagu papagoi, et seda oleks hästi näha. Miks üldse oli moes selline meelelahutus?

Teatavasti oli linnakodanikul kohustus oma linna kaitsta, sest oma sõjaväge ei olnud. Igal kodanikust mehel pidi olema kodus amb, turvis ja sada noolt ja nad pidid ju ka harjutama. Kevadine laskevõistlus oli kui suurõppus ja oskuste kontroll. Igal gildil oli oma papagoi, aga varras, mille otsa lind pandi, oli linna oma ja see vedeles tavaliselt Jaani seegis. Kevadel pandi see siis kuskile linnamüüri taha üles ja hakati seal toimetama. Linnast välja mindi ohutuse mõttes, et inimesed pihta ei saaks. Puust linnu pihta lasti tömbi otsaga nooli – jälle ohutuse mõttes ja ka sellepärast, et sihtmärki ei lastaks kohe sodiks. Kui linnukuju tömbi noolega pihta sai, kukkus see lihtsalt alla.

Maikrahviks valiti soliidne gildihärra

See, kes selle võistluse võitis, kuulutati laskurite kuningaks ja talle anti rändauhind – hõbepapagoi. Suurgildil oli oma, Mustpeadel oma, Kanuti ning Olevi gildil oma auhind. Näitusel on väljas ainuke meie päevini säilinud rändauhind – Mustpeade hõbepapagoi, mis on muidu hoiul Niguliste hõbedakambris. See on rubiinsilmade ja kullatud jalgade ning nokaga.

Kui võistlus oli läbi, tuldi rõõmsalt gildi majja. Lauad olid juba kaetud ja pidu läks lahti. Söödi ja joodi. Lauldi ja tantsiti. See trall kestis nädal aega, mida luterlik pastor Balthasar Russov väga pahaks pani. Temale see üldse ei meeldinud. Pidu toimus suures gilditoas. Härrad ja daamid olid uhkelt riides.

Järgmised pidustused ei lasknud end kaua oodata. Maikrahvi valimine oli iidne Euroopa kevadpüha, mis võis olla kas kohe 1. mail või natuke hiljem enne suvistepühi. Siis mindi suures ratsarongkäigus metsa, rohelusse. See oli ikka vägev vaatepilt kuni ajani, mil hakati igasugust toretsemist piirama ja võeti vastu otsus, et üle 70 mehe ei tohi korraga ratsutada.

Tavaliselt oli maikrahviks tuntud ja lugupeetud gildihärra, noor mees see olla ei saanud, sest noor kaupmees ei olnud veel väga rikas ega lugupeetud. Maikrahv pidi oma renomee aastatega välja teenima. Ometi oli maikrahvi valimine üks üritus, mille Suurgildi härrasmehed korraldasid koos poissmeestest mustpeadega. Loomulikult valiti maikrahviks alati kümme või isegi 15 aastat Suurgildis olnud mees, kes oli juba pidanud oldermanni või kaasistuja ametit. Tal oli väike kõhuke ees ja nägi igatepidi soliidne välja. Aga ta pidi ikka ise suutma hobuse selga ronida.

Kui ta ratsutas linna sisse, pidi ta valima ka krahvinna, naised juba ootasid. Krahvinna oli daam, kellega maikrahv tantsis, pidutses ja miilustas terve maikrahvi jootude nädalakese. Tehti muusikat ja tantsiti tublisti. Näitusel on näha keskaegsete muusikariistade kollektsioon, Hortus Musicuse tehtud koopiad. On poognaga mängitav fiidel, viiuli eelkäija; on šalmei, flöödi ja oboe moodi puhkpill; on ka trumm.

Kõik need instrumendid on tulnud algselt idamaadest. Tavaliselt tegi muusikat rae kapell, kuhu kuulus kolm-neli muusikut, mõnikord oli lisaks neile veel lauto ja eritasu eest trompetimängijad. Muusikamehed teenisid üldiselt hästi, kuigi nad kuulusid madalasse komejandi seisusse. Ilma nendeta ei saadud hakkama ühelgi pidustusel.

 

Isegi haigena kodus lebajaid ei jäetud pidudest ilma

Kui keegi peo ajal peekri lõhkus või õlut maha ajas, pidi ta maksma trahvi, kakleja aga saadeti jalamaid kartserisse.

Etiketti peeti tähtsaks ka Suurgildi jootudel. Üldiselt söödi lusikaga, nuga tarvitati vajaduse korral ka. Kahvlit söömiseks ei tarvitatud, suure kahvliga tõsteti lihtsalt liualt liha, väiksematega muud söögipoolist endale ette. Kahvlid läksid söögiriistadena moodi alles 17.-18. sajandil.  Õlut joodi savist peekritest, mis olid odavad ja mida toodi korvide ja tünnidega Saksamaalt. Kohapeal neid ei valmistatud. Peenematel peekritel olid ka mustrid. 

Kõik pidid gildi jootudel kohal olema. Kui keegi haigeks jäi, viidi õlu koju ja ta pidi ilmtingimata seda jooma.  Keskajal ei tehtud väga kanget õlut, aga kui ikka mitu päeva järjest juua, siis mõjus seegi. Seda tõestab tõsiasi, et  peekreid peksti mõnikord puruks. Muidugi pidi iga lõhutud nõu eest trahvi maksma. Kord oli jootudel tugev ja valitud korrapidaja ei jätnud ühtegi üleastumist tähele panemata. Siivutult ei tohtinud käituda, tantsimise ajal pidi end eriti hoolega jälgima, et mitte ülearuseid liigutusi teha, ka mitte ülemäära hüpata ega karata. Ei tohtinud nurka pissida, ei tohtinud isegi õlut maha ajada.  Kui suutsid jalaga loigu kinni katta, siis oli asi korras, aga kui maha loksunud õlle loik oli suurem, siis pidi süüdlane trahvi maksma. Kord oli majas.

Kui keegi läks kaklema, siis pandi kindlasti kirja ka tekitatud kahjustused – sinine muhk jne. Kakleja viidi  kartserisse. Järgmisel hommikul pärast pidu Suurgildis pidi korrapidaja minema raekotta või raekantseleisse foogti juurde. Foogt saatis raesõdurid nende patuste juurde. Iga patu eest kasseeriti kindel rahasumma. Kui keegi teatas, et tal pole raha, siis ütles raesõdur, et ma võin su viia kartserisse vee ja leiva peale ja istud seal nii kaua, kuni võlg on makstud.

Peenemaid jooke joodi metallnõudest. Tinapeekreid on meie päevini säilinud eri kujudega, nendest võis ka veini juua. Klaasnõud aga olid raudselt ainult veini jaoks. Näsade ja nupukestega klaaspeekrite veidi mõranenud näidist võib samuti näitusel näha. Ka väikesed klaaskausikesed olid veini manustamiseks, mitte kommide jaoks. Vein toodi lauale suurtes veinikannudes, mis võisid olla ka messingist. Peenemad mehed, nagu nähtavasti ka müntmeister Dene, tõid välja Suurgildi hõbeda, kui oli ikka tähtis pidu. Neid hõbenõusid pole kahjuks üldse säilinud. On vaid üks Kanuti gildi ülekullatud hõbedast peeker. 

Valgust andsid küünlad, mis olid asetatud laelühtritesse. Naised kutsuti jootude ajal samuti seltskonda. Suurgildi liikmed olid ju kõik abielus kaupmehed. Ka vanemaid tütreid kutsuti tantsima. Nad said siin oma esimesi viisakuskoolitusi tantsude alal. Eestantsijad näitasid sammud ette ja teised tegid järgi.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.