"Tuukrite ettevalmistus tööks on väga karm ja läbima peab mitmed erikoolitused. Spetsiaalsed tuukrikursused kestavad üks kuni neli kuud," selgitas sukeldumisinstruktor Priit, kes tutvustas 100 aasta vanust sukeldumisvarustust.
Tallinna Merepäevadel saab sukelduda 100-aastase sukeldumissüsteemiga. Kogu varustusega on võimalik sukelduda kuni nelja meetri sügavusele. Selles stiilis sukeldumise omapära on selles, et seal ei kasutata balloone, vaid nagu sellele ajale kohaselt on tuuker ühendatud õhksurve pumbaga, mille abil maa peal olev meeskond talle hapnikku pumpab.
“Kogu sukeldumisvarustus kaalub kokku 80 kilo. Kuskil kaheksakümnendatel aastatel saabusid käsipumpade asemele elektripumbad, aga meie hetkel kasutame näidisena käsipumpa,” selgitas Siim. “Inimesed saavad kohe proovida, kui piinarikas on see enda riidesse panek ja vette minek koos selle raske varustusega, vees on iseenesest juba täiesti mõnus olla,” jätkas Siim.
Taolise varustusega sai vee all tööd teha kuni neli tundi. “See kõik oli väga keeruline, sest sinna juurde tuleb arvestada ka faktorit, et vee all on nähtavus halb ja kohati ka külm, see on tõeline katsumus,” selgitas Priit
Sukeldumisvarustusega võib tegelikult aga minna kuni 70 meetri sügavusele. Sellises sügavuses ei ole aga võimalik enam tööd teha, pigem on normaalne töötegemise sügavus on 30–40 meetrit. Kui tuuker sooviks minna sügavamale, siis peaks hapniku segud olema mitmekesisemad. “Kui tuuker soovib minna sügavamale kui 30 meetrit, siis peab juba kasutama erinevaid lämmastikusegusid, sest vastasel juhul pole võimalik tööd sellistes tingimustes teha, samuti on ka oht, et tekib kessoontõbi,” lisas Priit.
Sukeldujatel on üks rusikareegel, et alla võib sukelduda nii kiiresti, kui soovitakse, aga välja tulles ei tohi tõusta kiiremini kui väljahingamise mull. Olemas on ka vastav tabel sügavuste jaoks, kus tuuker saab arvestada välja, kui kaua ta mingil sügavusel saab töötada. Samuti on oluline jälgida ülestõusmisel jällegi seda, et millistel meetritel tuleb kauem puhata ja oodata, et ei tekiks tuukritele ohtlikku kessoontõbe.
Instruktor Priidu hinnangul võiks aga selle sama 100 aasta vanuse sukeldumissüsteemiga olla vee all kuni kolm päeva, eeldades, et see ei olda sügavamal kui kümme meetrit.
Tuukriamet on aga ka tänapäeval väga vajalik, sest ainult süvavee masinatest ei piisa, ka sadamate ehitusel on tuukrid hädavajalikud.
Tuukreid koolitatakse oma tööks väga põhjalikult. Militaarkoolituses on väga suured nõudmised, tsiviilnõudmised on väiksemad. Kõige esimese asjana peab sukelduja suutma kanda ära oma varustuse. Kindlasti ei tohi esineda ka selliseid haigusi nagu klaustrofoobia ja sisekõrva tasakaalu probleemid.
“Sukeldumisega ei ole nii nagu lendamisega, et peaaegu kõik saavad hakkama. Kui sukeldujal on sisekõrva probleemid, siis ei ole midagi teha,” selgitas Priit.
Läänemerd ei peeta sukeldujate poolt väga eksklusiivseks kohaks. Eestis võiks aga üheks parimaks kohaks lugeda Hiiumaad ja eriti Ristna kandis, kus on väga selged veed.
“Mina ise olen sukeldunud kuni 50 meetri sügavusele. Tegelikult saab aga tavaõhuga sukelduda ka kuni 150 meetri sügavusele ja ilmselt veel sügavamalegi, aga seda siis juba koos erivarustusega,” lisas Priit.
Tuukri amet on aga vägagi ohtlik ja tavaliselt kehtib reegel: peatu, mõtle, tegutse. Lisaks sellele peab tuuker hästi hakkama saama kriisiolukordades ja olema ka meeskonnamängija.
“Tuuker peab hästi läbi saama ka nendega, kes on vee peal. Ehk tegelikult on 50% vastutust tuukril ja 50% vastutust nendel, kes on kaldal. Side peab olema alati toimiv,” lisas Priit.
