Taasiseseisvuse tagasihoidlik kangelane, fotoaparaadiga tuletõrjuja Urmas Ojaste pildistas paljudes 25 aasta tagustes herilasepesades. Nüüd imestab ta tagantjärele vanu fotosid lapates isegi, kuidas tal õnnestus igalt poolt terve nahaga pääseda.
25 aastat tagasi sõitsid punased tuletõrjeautod ringi trellitatud akendega, veekahurid katusel, olles valmis rahvakogunemisi laiali ajama. Tasapisi toimus siiski murrang ja trellitatud akendega autod tulid rahva poolele üle, hakates vabariigi valitsust kaitsma. Kuid see murrang ei käinud laulva revolutsiooni aegadel üldsegi mitte lihtsalt ja valutult.
Eesti üks legendaarsemaid päästetöötajaid, harrastusfotograafist päästeautojuht Urmas Ojaste on tänaseni rivis ja keerab Lilleküla komandos päästeauto rooli. Ikka nii, et 30 sekundiga väljasõit, meeskond ohutult kohale, ja kui vaja, siis ise voolik pihku. Ta mäletab 25 aasta taguseid päevi hästi: “Tuletõrje oli tol ajal siseministeeriumi ja sõjaväe ripats. Kui ülemused käskisid nõukogude pagunid maha võtta, oli kohe näha, kes on kes.”
Üle elanud 20 ministrit
Enamik võttis pagunid maha, tunnistades sellega lojaalsust Eesti Vabariigile, kuid leidus neidki, kes ei võtnud. 1. augustiks 1991 oli kunagine nõukogude sõjaväestatud tuletõrje ametlikult demilitariseeritud. Kui 1991. a riigipöördekatse päevadel toodi tuletõrjekomandod Eesti valitsust kaitsma, püüti need “pagunimehed” kriitilisematest kohtadest eemal hoida. Nii mõnigi tuletõrjuja õmbles just neil päevadel oma mundrile pagunid kiiresti tagasi.
Urmas Ojaste on praegu ilmselt üks Eesti pikema staažiga päästetöötaja, kelle aumärkide kogu ehib mõnigi juba nõukogude ajal elupäästmise eest antud orden. Seda riiki ennast enam ei ole, kuid Ojaste on nende aumärkide üle tänaseni siiralt uhke. Ta tuli tuletõrjesse, toonasesse Lilleküla 2. sõjaväestatud üksusesse, tööle 1971. a jõulude paiku. Ajutiselt, aga siis leppis oma saatusega. Ministrid tulevad ja lähevad, Ojaste on neid üle elanud umbes paarkümmend tükki, aga päästeauto peab kutse peale ikka välja sõitma, olenemata Toompeal parasjagu valitsevast võimust.
Nõukogude ajal riietati ta kunagise NKVD ehk julgeolekutöötajate vormi. Kokkuhoidlikul nõukogudemaal anti tuletõrjujatele ärakandmiseks “organite” vanad sinise triibuga vormijäägid, mis ametlikust kasutusest juba ammu maha võetud. Tuletõrje oli tegelikult sõjaväeüksus.
Komandodes olid ka relvad ja relvakapid. Tukid viidi ära alles 1968. aastal, väidetavalt seoses Tšehhi sündmustega. Ilmselt kardeti, et tuletõrje ei pruugi keskvõimule piisavalt lojaalne olla. Seetõttu oli 1990ndate alguses üsna oluline, et kelle poolele tuleb tuletõrje oma veekahuritega. Kas täidab sõjaväe korraldusi, kui tuleb käsk veekahuriga mõni plats rahvast puhtaks lüüa? Või tullakse siiski rahva poole üle?
Nõukogude pagunid võeti maha
Kui juba enne 1991. a augustiputši tuli käsk nõukogude pagunid tuletõrje vormidelt maha kruvida, siis enamik selle käsu ka täitis. Ainult üks politruk pomises vaikselt, et varsti tuleb need võib-olla uuesti tagasi panna.
Teistest kolleegidest eristas Ojastet kirg fotograafia vastu. Toonaste ärkamisaja lehetoimetuste jaoks oli ta asendamatu mees. Foto- ja filmiarhiivis leidub siiani hulk Ojaste tehtud fotosid. Kuulsad on tema kaadrid sinimustvalge heiskamisest Toompeal. Või trellitatud akendega tuletõrjeautost Toompea hoovil. Ojaste oli oma fotoaparaadiga alati sündmuste tulipunktis. Veel nõukogude ajal käis Ojaste kolm aastat Salme tänaval Tombi-nimelises kultuuripalees fotograafia rahvaülikoolis. Foto- ja filmiarhiiv otsis kedagi, kes oleks valmis kroonika jaoks pildistama ja filmima. Ojaste oli varmalt nõus: “Ma olin valmis minema otse herilasepessa.”
Taasiseseisvumise aegadel on pildistav päästja Ojaste käinud lugematul hulgal herilasepesades, pildistades ja filmides taasiseseisvumise aegseid interrindelaste miitinguid ja kogunemisi, rääkimata omaaegsetest nõukogude sõjaväeosadest ja luureasutustest. Ta mäletab ühte miitingut, mida Interrinne pidas punaste lippude lehvides. “Sinna ilmus üks nooruk loosungiga Russian army go home. Meie filmisime seda kõike Lenini rajooni miilitsajaoskonnast. Ükski miitingulistest ei saanud kaua aega aru, mida see ingliskeelne loosung tähendab. Ja siis lõpuks keegi sai aru ja see poiss sai hirmsa ketuka, kuigi miilitsad jooksid kohe vahele.”
Ojaste sõnul algas Eestis pinge üleskütmine juba kaua enne augustiputši. 9. juulil 1991 plahvatas pomm kodukaitse staabis õhtul just hetkel, mil Toompea tornis langetati sinimustvalget riigilippu. 1991. aasta 19. augustil, augustiputši esimesel päeval, aga põles vabaõhumuuseumis sajandivahetusest pärit hiidlaste rändpüügimaja. Ametlikult polnud põhjust tänaseni teada, aga üsna ilmselt oli see süütamine. Hiljem on selgunud, et plahvatus oli seotud omaaegse töölismalevlase Lõssenkoga, kes selle korraldamiseks siinsamas elektroonikatehases töötanud spetsialisti palkas. “Pildistasin ükskord kohvikus Moskva läbi klaaside, kuidas Lõssenko võttis linnavalitsuse katuselt maha sinimustvalge lipu ja pani ENSV oma asemele,” räägib Ojaste.
Riigipöörde ettevalmistus käis kaua
“Kas tead, kus asus nõukogude sõjaväe vastuluureosakond Tallinnas?” küsib Ojaste. Toompea jalamil, see praegune kaitseliidu peastaabi hoone või? “Jah, ja mulle oli antud käsk seda filmida suisa nädalate viisi. Pildistasin Kaarli kiriku tornist, et kes seal tööl käisid ja kuidas hoovis liiguti.”
See oli üks viimaseid Nõukogude väeosi, mis meilt välja läks. Ütleme tagantjärele diplomaatiliselt, et Ojaste tegutses seal filmides Eesti Vabariigi huvides. Samamoodi filmis Ojaste teletorni juures sinna jõudnud nõukogude dessantväelasi, kui nood tõkkeks toodud veoautosid teelt ära lohistasid.
“21. augusti keskpäeval tuli teade, et Tallinna lahe reidil seisab dessantlaev, pardal umbes 1200 relvastatud merejalaväelast, lisaks kaks suurt alust 3000 mehega avamerel ning oodatakse käsklust Tallinna ründamiseks,” mäletab Ojaste.
Tallinna lennujaama saabusid GRU ja KGB ametnikud, kes pidid koordineerima siin paiknevaid eriüksusi. Aga peagi sai selgeks, et riigipööret ei õnnestunud korda saata, samas külvati hulgaliselt segadust. 21. augustil kell 15 algasid läbirääkimised teletorni juures passivate dessantväelastega. Kella 18 olid teletorni ümbruses peremehetsenud dessantväelased lahkumas.
—
Toompead kaitsnud tuletõrjeauto kandis paakides hapet
“Keegi ei saa tänapäeval aru, et kuidas leiba ei ole või leiba ei jätku,” räägib päästja Urmas Ojaste taasiseseisvuse keerulistest algusaegadest. “Ühel sissesõitnud naisterahval polnud leivatalongi, aga kuna tal oli laps, siis müüja andis talle ikkagi leiva.”
Tuletõrjeüksused koos veekahurite ja meestega olid koondatud ka Toompeale. Nad pidid seal tegutsema vastavalt korraldustele, kui oleks rünnatud Toompeal paiknenud valitsust ja kriisimeeskonda. Üks tuletõrjemasin Ural seisis Toompea lossi hoovis, nina värava suunas, valmis veekahuriga platsi puhtaks lööma, kütusepaakidel ja mootorikatetelgi igaks juhuks tabalukud ees, et keegi midagi ära ei solgiks.
Tuletõrjeautodes polnud muide mitte vesi, vaid mingit laadi happelisem kemikaal, et võimalikku tõrjetööd tõhusamaks muuta.
Kuid õnneks ei läinud seda kõike enam vaja. Septembriks 1991 oli nõukogude sõjaväestatud tuletõrje aeg Eestis lõplikult ümber saanud. Taasiseseisvunud Eestis moodustati juba valitsuse otsusega päästeamet. Ajani, mil siseminister andis Ojastele päästeameti hõberisti, jäi siis veel üle 20 aasta.
Elupõline Lilleküla komando pritsumees Ojaste ei filminud ja ei pildistanud aga ainult miitinguid ja rahvakogunemisi, vaid ka tavainimeste igapäevaelu. Leivajärjekordi, kus inimesed hoidsid leivapätsist kramplikult kinni ja läksid nii järjekorras edasi. “Keegi ei saa tänapäeval aru, et kuidas leiba ei ole või leiba ei saa või leiba ei jätku. Ühel sissesõitnud naisterahval polnud leivatalongi, aga kuna tal oli laps, siis müüja andis talle ikkagi leiva,” mainib Ojaste.
Kes neid hullumeelseid aegu meenutada tahtis, võis Rahvarinde muuseumis 20. augustil vaadata näitust Ojaste 25 aasta tagustest piltidest.
