"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
JUTUVESTJA PIRET PÄÄR: Inimesed võiksid õppida üksteist taas kuulama (0)
29. august 2016
Scanpix

"Just kuulamisoskusest jääb tänapäeval vajaka," nentis jutuvestja Piret Päär. "Kui ma sõidan bussis, märkan tihti, et kaks vestlevat inimest ei kuula teineteist – üks räägib oma asja ja teine enda oma."

Möödunud nädalal lõppes Eesti eri paigus toimunud rahvusvaheline jutuvestmise festival Jutupühad. Seekordse festivali korraldaja, MTÜ Jutumaja eestvedaja Piret Päär on juba 25 aastat õpetanud inimestele juttude vestmist. Kes arvab, et mis see lugude jutustamine ka ära pole, see eksib.

“Lugude jutustamine pole lihtne teema – millegipärast tundub lugude jutustamine inimestele raske, sest nii lasteaias kui ka kodudes pigem loetakse jutte ette kui jutustatakse,” selgitas Päär. “Kui olen jutustanud lastele mõne loo, siis nad ütlevad, et loe palun veel – seega lastel on kadumas arusaamine, mis see jutuvestmine üldse on.” 

Päär meenutas, et tema armastus juttude vastu sai alguse lapsepõlvekodust. “Ma elasin kogu aeg lugude sees ja mulle tundus, et jutuvestmine on üks suur ja mõnus töö,” selgitas Päär. “Minu ema jutustas mulle lugusid ainult töötades, sellist asja polnud, et ema istub voodiveerel ja jutustab, sest õhtuks olid kõik raskest talutööst rampväsinud ja kustusid lihtsalt magama.”

Eriti on Piretile lapsepõlvest meelde jäänud lood, mida jutustati heina tehes ja villa pestes. “Villa pesemine tiigi kaldal on üks raske ja igav töö,” meenutas Päär. “Mäletan, et oli mitu vanni villa ja meie kättpidi neid loputamas – arusaadav, et peagi oli kõht tühi ja tahtsime juba ära minna – aga just siis ütleski mu ema: “Jaa, jaa, Piret, varsti lõpetame, aga enne ma räägin sulle ühe loo, mis sinu vanaisaga juhtus.” Ja neid vanaisa lugusid olid lõputult. Ma teadsin neid peast, aga ikka oli head neid veel ja veel kuulata.”

Vajab õppimist

Samasuguseks jutuvestmispaigaks oli ka ühine heinategu kolhoosis. “Nii selgelt on meeles, kuidas naised aidati heinakuhja otsast alla, kui kuhi valmis sai, pandi viglad maasse, istuti ühiselt kuhja äärde maha ning hakati jutustama,” rääkis Päär. “See juhtus nagu mööda minnes, keegi pillas lause “Ei tea, kas Leo on ka juba heina tegema hakanud”, ja sealt läksid edasi juba lood Leo pere vanavanematest ja nende tegemistest.

Kui teised lugesid õhtul, mitu heinakuhja sai tehtud, siis mulle tähendas iga kuhi ühte lugu ja mina lugesin, mitu uut lugu ma sain õhtuks kokku,” meenutas Päär heldimusega, kuidas jutud võivad ka raske töö ajal südant soojendada ja meele helgeks muuta.

Tänapäeva kiires ja tormavas maailmas pole paljudel inimestel aega muuks, kui vaid oma eluga kuidagi hakkama saamiseks. Selleks, et veidi aega maha võtta, on abi juttudest. Päär on juba ligi veerandsada aastat õpetanud eri kursustel inimestele lugude jutustamist, alustades jutuaine tutvustamisest ning selgitamisest, milliseid lugusid meil on olemas oma kogemuslike lugude, rahvajuttude, isiklike pärimuste ja muinasjuttude näol. Viimaks on jõudnud inimesed selle läbi ka ise oma lugude jutustamise juurde.

“Igaühel on oma lugu ja see sõltub sellest, mida keegi märkab,” tähendas Päär. “Minul juhtuvad minu lood, teil juhtuvad teie lood.”
Päär rõhutas, et räägitavad lood võiksid olla positiivsed. “Meil on kergem jagada oma halbu lugusid ja näiteks rääkida hommikul oma öösel nähtud halvast unenäost, aga kellel sellest paremaks läheb? Ei kellelgi!” tõdes Päär. “Seega peame me väga hoolikalt jälgima, mida, kus ja kui palju üldse räägime.”

Vaikus aitab rääkida

Vahel juhtub, et inimesed tahaksid midagi teistele rääkida, aga kardavad seda teha. “Inimestele ei meeldi väga jutustada, sest see on intiimne ja väga isiklik tegevus,” lausus Päär. “Samas võib jutustades tulla sinu elust välja midagi, mida sa ei taha, et teised teaksid. Selleks, et üldse jutustada, peab olema väga aus, avatud ja elus inimene.”

Päär meenutab, kuidas väga hea jutustaja Krista Kumberg ütles, et tegelikult ei õpeta kursused niivõrd jutustamist, pigem toimub seal inimeste peenhäälestamine lainele, et inimesed üldse oskaksid märgata lugusid. Märkamise üheks eelduseks on aga kindlasti oskus kuulata.

Ja just kuulamisoskus on see, mis meie maailmas on tihti ununenud. “Kui ma sõidan kuskil ühistranspordis ja kuulan, kuidas kaks inimest räägivad, siis tihti märkan, et nad ei kuula üksteist – üks räägib oma asja ja teine räägib oma asja,” ütles Päär.

Seega saab heaks jutuvestjaks see, kes oskab märgata ja kuulata mitte ainult kaaslast, vaid ka vaikust. “Kui minul on olnud pikk jutuvestmise õhtu, siis ma kohe vajan pärast seda vaikust enda ümber,” lausus Päär. “Vaikus on kõnekas ja seda peab oskama kuulata, vaikus on ka jutuvestmise juures väga oluline.”

Jutuvestmine sünnib Pääri sõnul alati vaid koostöös kuulajaga. “Ma pean nägema, kes on minu kuulaja, sest siis ma mõistan, millist lugu ja kuidas on talle vaja parajasti rääkida.”

End liigselt piiraval inimesel jääb õnn nägemata

“Kui inimene ise piirab ennast ära kõikvõimalike hinnangutega ja ei märka, mis rikkused on tema ümber olemas, siis ta võib küll elada väga vabal maal, aga mitte seda tunda,” ütles jutuvestja Piret Päär.

Äsja tähistasime me Eesti taasiseseisvumise 25. aastapäeva. Pealinn uuris Päärilt, milline on vabas Eestis elanud eestlaste lugu. “Mina arvan, et Eesti lugu on selline, nagu igaüks ise vabadust tunneb,” selgitas jutuvestja. “Kui inimene ise piirab ennast ära kõikvõimalike hinnangutega ja ei märka, mis rikkused on tema ümber olemas, siis ta võib küll elada väga vabal maal, aga mitte seda tunda. Vabaduse küsimus on väga isiklik ja see on kõik meie endi kätes!”

Päär nentis, et neile, kes tunnevad, nagu poleks tänane Eesti see, mida me unistades lootsime, pakub ehk mõtteainet muinasjuttude tõde. “Imemuinasjutt pole ju ka kogu aeg ime – see algab probleemist, seal on rändamist, seal on vaenlasi, seal on häid abilisi,” ütles Päär. “See, kas sa viimaks pärid kuningriigi või ei, oleneb ikka ainult sinust endast.”

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.