"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Ahto Lobjakas: presidendivalimised meenutavad Nõukogude Liitu (2)
28. september 2016
Scanpix

"Sisuliselt ei toimu täna valimised (elections), vaid selektsioon (selection)," leiab poliitikavaatleja Ahto Lobjakas, kelle sõnul demokraatlikud valimised eeldavad vähemalt kahe kandidaadi olemasolu. "Vaid nii on võimalik valik - kahe või enama kandidaadi ausas ja õiglases konkurentsis. See, mis toimub praegu riigikogus, meenutab Nõukogude Liitu, kus ka toimusid ainult ühe kandidaadiga "valimised"."

Viie presidendikandidaadi suvine kampaania oli täis debatte ning eeldas läbipaistvust, ent lepivad fraktsioonid kandidaadi osas kokku, mitte ei vali neid. “Kõik see tähendab lihtsalt seda, et demokraatliku suveräänsuse kandjaks Eesti Vabariigis pole mingid grupid, vaid rahva poolt valitud esindajad, kes on oma otsustes vabad,” kirjutab Lobjakas Eesti Päevalehes.

“Kõik see on nüüd üle parda heidetud ning protsess kimäärselt pea peale pööratud. Sisuliselt ütleb riik täna, et kõigel sellel polnud jäävat väärtust. Ma ei usu, et see aitaks poliitikat ja poliitikuid nende maineprobleemides.”

Lobjakas leiab, et presidendikandidaadi kokku leppimise, mitte valimisega, tehakse presidendi institutsioon odavamaks ja väiksemaks. “Praeguse protseduuriga valiks erakonnad nagu endale arbiitrit, kuid tegemist on põhiseadusliku institutsiooniga, mille valivad kas riigikogu või valimiskogu liikmed – mitte delegeeritud õigustega “vanematekogu,” kelle valiku riigikogu plenaaristung kummitemplina kinnitab.”

Kommentaarid (2)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

ajalugu
28. sept. 2016 19:02
Kolmveerandliitrine viinapudel, mida varem «riigivanemaks» kutsuti, sai peale 12. märtsi 1934. aasta pööret uue nime - «isehakanu». 1937. aastal, pärast Rahvuskogu poolt Pätsile antud riigihoidja tiitlit arutleti, et Päts hoiab tõesti võimust kümne küünega kinni.
taastame järjepidewuse
28. sept. 2016 18:55
1934. aasta 12. märtsil ebaseaduslikult haaratud võimu legaliseerimiseks kutsus valitsus 1937.a. kokku ebademokraatlikult valitud Rahvuskogu, mis Pätsi juhiste järgi koostas uue põhiseaduse. See seadustas autoritaarse valitsemisviisi: riigipeaks pidi saama laialdaste õigustega president (kes võis seadusi välja anda, parlamendi laiali saata, Riigikogu seadused tühistada jne), kahekojalise Riigikogu 40-pealine ülemkoda (poliitbüroo), kelle tahtest sõltus, kas rahva poolt valitud 80-liikmelise alamkoja otsus jäi jõusse, määrati osaliselt riigipea poolt. 1920.a. põhiseadusega võrreldes olid parlamendi õigused tugevasti piiratud. Peaministri poolt juhitud valitsus pidi ellu viima presidendi tahet. Ka rahva õigusi vähendati: kaotati rahvaalgatuse ja streigiõigus, piirati oluliselt rahvahääletust ja valimisõigust. 1938.a. veebruaris toimunud parlamendivalimistel õnnestus ka opositsioonimeelsetel saada kohti Riigikogus, kuid valitsuse tegevuse tulemusena läks absoluutne ülekaal siiski Pätsile lojaalsete kandidaatide kätte. Presidenti üldse ei valitud ning aprillis 1938 kinnitas Riigikogu ja omavalitsuse esindajatest koosnev valimiskogu Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks Konstantin Pätsi. Valitsust juhtis Kaarel Eenpalu. Erilisi muudatusi riigivalitsemises ei toimunud, säilis üheparteisüsteem ja valitsuse kontroll elualade üle. Riigikogu võis tegeleda vaid kolmandajärguliste seadustega, tähtsamad andis president välja oma dekreetidega. Mingist demokraatiast ei olnud juttugi.