Kuidas saab pensioniiga tõsta, kui inimesed on haiged, ravijärjekordade tõttu ei pääse paljud arsti juurdegi ja tervena elatus aastad vähenevad, küsib Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige Marika Tuus-Laul. "Majanduse arendamise asemel nuputame, kuidas saaks kõige haavatumat rahvagruppi edasi koorida. Muudkui tõstame tarbimismakse, trahve, riigilõive; muudkui kärbime kulusid ja jagame vaesust ümber.
Kuidas siis teisiti tõlgendada sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna soovi tõsta pensioniiga 70 eluaastani? Küllap vist nii: noored, ärge unistagegi riigipensionist, te peate olema tööpostil surmani! Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski aga unustas päevapealt oma kaljukindla seisukoha, et krooniliselt alarahastatud tervishoid vajab lisaraha. Vastupidi, see minister tuli välja hoopis ideega, et arstiabist andvat veel küllaga välja pigistada – saavat kokku hoida soodusravimite arvel, arstijärjekordadega, piirata haiglate ületööd. Ka olevat mitu aastat tõstmata arsti visiiditasu ja haiglavoodipäeva hind. Äsja avaldatud uuringutulemus näitab, et Eesti on tervishoiu-edetabelis üks kõige vähem raha panustav riik.
Mida siis tähendab sund töötada kuni 70. eluaastani? Ega muud kui 10–12 aastat töötu abiraha peal näljapajukil olemist. Muide, näiteks Poolas on käivitunud pensioniea langetamise protsess. Vähemalt on selline eelnõu valitsuse poolt välja käidud.
Me ju võime rahustuseks rääkida, et Eesti inimeste eluiga tõuseb iga päevaga. Jah, aga palju vähem kui enamikes Euroopa riikides. Teiseks, meie inimesed on haiged. Ministrid vaikivad sellest, et juba alates 2009. aastast ehk masu algusest peale on tervena elatud aastate arv oluliselt langenud – naistel 2,1 ja meestel 1,9 aasta võrra. Kindlasti on üks määrav tegur siin, et inimesed ei pääse arsti juurde. 1. juuli seisuga ootas üle 180 000 patsiendi mingis arstiabi-järjekorras. Aga kui palju on veel neid, kel pole õnnestunud end järjekorda pannagi, sest numbreid välja ei anta – kõik on täis. Aga polikliinikud on tühjad, sest Haigekassal pole raha.
Nüüd minnakse pensionile valdavalt mitu aastat varem, enne õige pensioniea saabumist – keskmiselt 59-aastaselt. Tänane 63 eluaasta piirgi tundub paljudele kättesaamatu, sest inimesed on end mitme töökoha peal rabades poolsurnuks töötanud. Pole kaugel päev, mil seadusega kehtestatud pensioniiga tõuseb juba 65 aastani. Aga 70-ga hirmutamine tundub tapjalik.
Kas nooruke minister tõesti arvab, et inimene töötab raugaea lähenedes uhkelt täiskohaga politseinikuna, ehitajana või tuletõrjujana? Või kus on neid kergemaid töökohti leida, eriti maal? Kes tahab haiget vanainimest tööle võtta? Isegi koristajakohtadele on tung juba praegu. Kes hoiab siis vanaema asemel lapselapsi?
Kuhu küll on jäänud meie välispankade poolt „sambapeibutuseks“ välja käidud vanaduspõlv palmide all? Ja ärgu peaminister Taavi Rõivas tehku imestunud nägu, et tema ei tea asjast midagi. Samasugust nägu tegi ka Andrus Ansip omal ajal, kui välismaised pangad ja Statistikaamet olid järjekordseks pensioniea tõusuks juba eeltöö teinud.
Kas me ikka peame meist paremini elavasse Kreekasse panustama ja ülal pidama Euroopa erapanku, et nood saaks uusi laene välja anda?
Aga Estonian Airi, Tallinna Sadama parvlaevahanke, Eesti Energia, Nordica jt. kaudu õhku pillutud sajad miljonid eurod? Kas tõesti on vaja uut ja kallist ministeeriumidemaja, kui endine oli päris korralik ja üldsegi mitte liiga vana? Kas peame andma põgenikele paremat sotsiaalset kaitset kui oma rahvale ja majutama liitlassõdureid kallitesse hotellidesse?
Kas oleme ikkagi üldse tõsiselt arutanud, miks lahkuvad Eestist noored pered, selle asemel, et võiksid siin meie tervishoidu ja pensionisüsteemi püsti hoida? Peaminister Rõivase vastus on teada: oi kui paljud on juba õnneotsingutelt tagasi pöördunud!
Oleme kapseldunud oma valuvormis – oma aja ära elanud maksusüsteem on tabu, nuumame välismaiseid pensionifonde. Selle asemel, et majanduse arendamisele keskenduda, nuputame, kuidas saaks kõige haavatumat rahvagruppi edasi koorida. Muudkui tõstame tarbimismakse, trahve, riigilõive; muudkui kärbime kulusid ja jagame vaesust ümber.
Ja muudkui klammerdume võimulpüsimisse.
