Tõnismäel elasid Toompea sakste teenijad, sealt läks läbi surmamõistetute tee ning tallinlase pulmas pummeldanud Vene keiser magas sealses aiamajakeses oma peatäit välja.

Hiljuti viis heeroldiks riietatud kunstajaloolane Jüri Kuuskemaa ajaloohuvilised Tõnismäega tutvuma. “Tõnis, kus sa elasid siin?” hüüatas Kuuskemaa ühes Tõnismäe tänava hoovis, kus võis asuda kunagine Püha Antoniuse kabel, mis andis nime kogu piirkonnale. 1348. aastast pärineb esimene teade Antoniuse härraste vennaskonnast ja kabelist, mis oli ümbritsetud kivimüüriga. Selle kabeli kuju oli nagu kreeka rist, täiesti sümmeetriline. Kabel võis asuda praeguse oravapartei kontori ja Tõnismäe veetorni lähedal. Siin oli kabeli aed ja siin jooksid ringi sead. Keskajal arvati, et rasvane liha aitab ravida nahapõletust ehk tungalteramürgitust, mille ravimisega Antoniuse jüngrid tegelesid.

Tõnismägi ei olnud omal ajal kuigi palju Toompeast väiksem, seda on ajaloo käigus lihtsalt valitsejate käsul kõvasti madalamaks nüsitud. Keskajal tekkis Tõnismäele Tallinna eeslinn, mis kuulus Toompea sakstele. “Roosikrantsi tänaval asusid elamud, mis olid maha põletatud Jüriöö ülestõusu ajal 1343. aastal,” rääkis Kuuskemaa. “Kindlasti oli siin ka muid ehitisi kui ainult elumajad. Näiteks veskid, millest ühte me näeme Tõnismäe vaadetel kuni aastani 1882. Selge on see, et asula seal oli.”

Hilisemal ajal asus sealkandis Püha Barbara kalmistu, kuhu maeti mitme sajandi jooksul kõik katkuohvrid.

Suvemõisad ja pargipuud

Tõnismägi oli saanud ordu omaks 1346. aastast, kui Tallinna linn läks Liivi ordu võimu alla. Ordule kuulus eelkõige Toompea, piiskopi kants. Tõnismäel elasid keskajast alates peamiselt Toompea aadlike sulased ja käsitöölised. Võib-olla ka kirikuteenijarahvas, sest Toompeal koos Pika jalaga asus kokku vaid 65 kinnistut. Mõisnikke, aadlikke oli veel 19. sajandi keskpaigas 150 perekonda ehk 230 suguvõsa, nad ei mahtunud Toompeale ära. Võib-olla elas mõni neist ka Tõnismäel.

Igatahes tekkisid Tõnismäele ka mõned suvemõisad, nagu mujalegi ümber vanalinna. Üks neist sai nimeks Königstad. See asus suure tee ääres, Suur-Ameerika tänava nurgal. Sellest on säilinud ainult mõned põlispuud. Mõisa omanik oli 1780. aastatel Toomkiriku kiriku pastor, kelle nimi oli König. Tema nime järgi siis sai ka Kuningaoru tänav nime. Et eristada seda vanalinnas olevat Kuninga tänavast, hakati seda nimetama Toom-Kuninga tänavaks.

Aadlipärandist on Tõnismäel järel üksainuke maja. See on praegune Läti saatkond, mis ehitati Seli mõisniku Nikolai von Tiesenhauseni tellimisel. “Selline tellisarhitektuur pole Tallinnale omane, see on Riia mõjutus,” nentis Kuuskemaa. Ajaloolane väitis, et meie linnas, kus oma looduslik kivi on maast võtta, pole küll mingit mõtet hulka metsa maha põletada selleks, et telliseid toota. “See ülearu toretsemine on siis Tõnismäel üks aadliajastu mälestusmärk, mis aga on vägagi tähelepanuväärne.”

Rootsi kuninga kingitus

Kuid läbi ajaloo on Tõnismäel tooni andnud pigem ühekordsed puust agulimajad, kus elas lihtrahvas. Seda rahvast oli seal palju. Nii pidi ka Toomkogudusel olema eesti jutlustaja, keda aga saksad oma Toomkiriku kantslisse ei tahtnud lasta. Lihtsam oli alamrahvale enda kirik rajada. Selles osas aitas kaasa uus maavalitseja, Rootsi kuningas Karl XI, kes oli aru saanud, et eestlased on üks arenemisvõimeline rahvas. See veendumus süvenes tal tänu Forseliusele, kes võttis vaevaks tutvustada kuningale eesti koolipoisse, kes oskasid soravalt lugeda ja rehkendada. Nii toetasid Rootsi võimud ka Toompea eesti kogudust, kes sai oma kiriku. Tänutäheks Karl XI järgi nime saanud esimene puidust Kaarli kirik ehitati Tõnismäele 1670. aastal Toompeal aadlike heaks töötavate eestlaste ehk lihtrahva jaoks.

Kui Tallinna raekohus mõistis kellegi surma, siis seoti enne otsuse täideviimist surmamõistetule rätt silme ette ja talle anti kätte palvehelmed. Kohale tulid timukas oma sulastega ja preester. Koos surmamõistetutega jalutas seltskond kolm tiiru ümber Raekoja platsi, tuli siis Harju tänavat mööda üle praeguse Vabaduse väljaku linnast välja ja läks praegust Roosikrantsi tänavat pidi edasi praeguse Kosmose kino suunas. Praeguse Swedbanki juures asus linna hukkamiskoht. Roosikrantsi tänav sai oma nime selle järgi, et seda mööda kõndisid roosikrantsiga palvetajad. “Kuigi on ka üks oletus,” mainis Kuuskemaa. “Millalgi 1450. aastatel olnud linnamüüri ja praeguse Roosikrantsi tänava vahel kellelegi isand Roosikrantsile kuuluv maja.”

Mure tänav

Toompeal surmamõistetute kohta käib veel teinegi lugu. Kui sealt saadeti keegi surma, siis mindi hukkamiskohale mööda Tõnismäe tänavat. Toona kandis see Kummeri ehk mure või vaeva tänava nime. Nende vahele jääv praegune Hariduse tänav oli vahepeal hoopis suletud, olles Roosikrantsi tänava ja Tõnismäe tänava kruntide tagune väljak.

1538. aastal Harju värav suleti – arvati, et lõunaküljelt on linn ikka väga haavatav. Siis sai see tänav nimeks Barbara – kabeli järgi, mis seal lähedal asus. Üks tänav, aga mitu nime. Nii oli ka mitme teise Tallinna tänavaga.

Pärast Põhjasõda, kui paljud olid surnud katku, möödus hulk aega, kuni elu linnas ja maal jälle elamisväärseks hakkas muutuma. Uued võimud asusid end kindlustama. Peeter I-le meeldis Kadriorg ja ta valis selle oma suvemõisa asukohaks.

Kuid tsaar käis ka Tõnismäel. 1721. aastal peeti ühes Tõnismäe suvemõisas ühe Tallinna kodaniku pulmi. Nii imelik, kui see ka polnud, osutus kõrgesti sündinud isevalitseja Peeter I pulmakülaliseks. Pidu oli äge ja ülemeelik ning tsaar läks jookide nautimisega pisut liiale. Nii jäigi ta Köningstahli suvemõisa puhkemajas magama. See seik täheldati kroonikasse üles. 1878. aasta 30. mail, kui üle Venemaa tähistati õndsa keisri sünnipäeva, oli paviljon ehitud, sellele olid pandud tekstitahvlid ja kõik külalised said vaadata kohta, kus Peeter I pohmelli välja magas.
————————-
Keskajal asus sadam Kalevi spaa kohal

Ringkäigul rääkis Kuuskemaa veel, et viikingite ajal tegutses Tallinna sadam arvatavasti umbes praeguse Kalevi spaa kohal või siis Šoti klubi õue all.

Taani ja Saksa ristisõdijate koged vajasid 2,5-meetrist süvist, mitte 75-sentimeetrist nagu viikingilaevad. Seetõttu hakkas sadam oma esialgsest asukohast eemalduma.

Iga aastaga 3-4 mm kerkinud maa nihutas sadama sinna, kus me näeme teda praegu.