"Omandireform oli äärmiselt kuritegelik, see oli mäng ühte väravasse, see oli suure saamahimu seadus, mis oli äärmisel ülekohtune," sõnas Lenk. "Majad tagastati inimestega nagu loomadega," rääkis Heimar Lenk tänasel majanduskomisjoni istungil, kus esitati komisjonile 5000 allkirjaga kollektiivne pöördumine, millega soovitakse omandireformi ohvritele tekitatud kahju hüvitamise seaduse kehtestamist. "See seaduseelnõu on tehtud selleks, et Eesti riigi raske ülekohus nendele inimestele heastada. Eesti riik ei saa edasi minna puhtana, kui see asi on tegemata."

Täna Riigikogu majanduskomisjonile esitatud Eesti Üürnike Liidu kollektiivse pöördumise toetajad soovivad Riigikogult seaduse kehtestamist, mis annaks võimaluse heastada omandireformi elluviimisega tekitatud ülekohus ja kahjud neile inimestele, kes jäid ilma nende kasutuses olnud korterite sooduserastamise võimalusest. Majanduskomisjon otsustas luua probleemi lahendamiseks omandireformikomisjoni, mis käsitleks ühe põhiteemana ka sundüürnike probleemi.

Omandireform rikkus inimeste elud ja lõhkus perekonnad

Riigikogu liikme Heimar Lengi hinnangul oli omandireform kuritegelik. “Omandireform oli äärmiselt kuritegelik, see oli mäng ühte väravasse, see oli suure saamahimu seadus, mis oli äärmisel ülekohtune,” sõnas Lenk. “Majad tagastati inimestega, nagu loomadega. Kui me räägime, et eestlased saadeti Siberisse loomavagunis, siis eestlaste, endiste omanike ja libaomanike majad tagastati samamoodi, nagu inimesed loomavagunis, kus nad ei teadnud, et see tagastamine tuleb.”

Lenk meenutas ka enda perekonna omandireformi ohvriks langemist. “Ka minu õde Marika Tuus-Laul mäletab väga hästi, et meie isa ei julgenud öelda, et  meie maja Nõmmel on tagastatud. Ta pidas seda mitu kuud saladuses, et mitte rikkuda ema tuju. Kui ta selle saladuse avaldas meile, siis oli meie kodurahu rikutud, kogu maja rahu rikutud ja isa lahkus siit ilmast just “tänu” sellele samale omandireformile.”

“Omandireformi ohvrite seas on terve hulk surnud inimesi, kes läksid omandireformiga teise ilma. Kui keegi küsib mitu sundüürnikku on täna järgi, siis sundüürnikke on sama palju kui 91. aastal, sest mitte ükski pole saanud kompensatsiooni või heastamist oma kannatuste eest,” sõnas Lenk.

Sõnades üks, tegudes teine

Eesti Üürnike Liidu esimees Helle Kalda nentis, et kuigi 25 aastat tagasi vastu võetud omandireformi seaduse sõnum ja eesmärk oli õilis, siis kahjuks tegelikkuses neid põhimõtteid järgitud ei ole. “Omanike ringi laiendati ja omand tagastati väga kiiresti, teistpoolt üürnikke, neid omanikke, kes olid peale sõda neid maju ja kortereid remontinud ja neis elanud, ei kaitstud,” sõnas Kalda.

Kalda sõnul oli ka algses omandireformiseaduses kirjas, et oma elukohtadest lahkuma sunnitud inimestele tuleb kaotus kompenseerida, andes neile näiteks asenduselamispinnad ja alustada ka elamuehitust, et probleemi leevendada. “25 aastat on möödas, aga seaduse teine pool on ikka veel jäänud lahendamata.”

Õigusteadlase ja Eesti Üürnike Liidu liige Endel Ploom nõustus eelkõnelejaga. “Praktika läks hoopis teist teed kui seaduses kirja pandud ilusad sõnad,” nentis ta.

Osa rahvast tehti lihtsalt vaeseks

Õigusteadlase hinnangul on ilmselge, et omandireformi vaidlus oli poliitiline, mitte juriidiline. “Võeti kasutusele uus väljend “ei või petta inimese õigustatud lootusi”. See lõhestas ühiskonna – ühed said, mis tahtsid, teine pool jäi aga kaitseta. Mitte midagi ei võetud nende hüvanguks ette vaid pandi nad sundolukorda.”

Ploom meenutas ka otsust, millega Eesti Vabariigi omandiseadus tõsteti kõrgemale Euroopa seadustest, mistõttu ei saanud omandireformi ohvrid pöörduda abi saamiseks ka Euroopa kohtuorganite poole. “Põhiseadus ütleb, et riik peab kaitsma kõigi ootusi, aga teatud hulk inimesi pandi paika – “sul ei ole õigustatud lootusi”,” rääkis õigusteadlane.

Ploomi sõnul tekkis 2007. aastal hetkeks lootus, et riik heastab tekitatud ülekohtu, kuid ka see osutus petlikuks. “Aastal 2007, kui majandusministeerium koostas järgmise 5 aasta arengukava, oli seal ette nähtud omandireformi kahju hüvitamiseks summa 550 miljonit krooni. Kui see arengukava aga võeti üle riigi majanduse arengukavasse, mida viis läbi härra Ansip, siis see probleem koos summadega lihtsalt unustati ära.”

“Et me pole õigusriik, see on ammu teada. Aga küsimus on selles, et me oleme rahva teatud osa teinud täielikult vaeseks. Me tõstsime nad kuuse alla, igaühe mure oli see, mis ta nüüd teeb. Kes sai, see ostis, kellel ei olnud seda võimalust, see kadus linnast minema või tõsteti lihtsalt välja,” kirjeldas Ploom. “Kui me tahame inimeste ees natukenegi oma riigi prestiiži tõsta, siis alustame hüvitamist kõige vanematest inimestest peale, et enne lahkumist nad saaksid öelda, et oli õige riik – tegi kahju aga ka hüvitas selle kahju.”

Riik peab oma vead heastama

“Omandireformi käigus tagastati endistele majaomanikele, enamasti küll nende järeltulijatele ja paljudele libaomanikele sadu maju, mis nõukogude ajal olid natsionaliseeritud. Nendes majades elas tuhandeid ja kümneid tuhandeid üürnikke ja nende perekondi,” sõnas Lenk. “Kõik nad olid saanud orderi neis kortereis elamiseks täiesti ametlikult omaaegse võimu käest ja seda tol hetkel kehtinud seaduste põhjal. Nad olid selle korteri seaduslikud asukad, kellel oli tähtajatu üüriõigus, mis meie mõistes võib üle kanda kas kasutus- või isegi omandiõiguseks.”

“Tagastamise käigus hakati üürnikke-perekondi korteritest välja ajama ja lõpuks ka välja tõstma. Kuuse alla viidi sadu perekondi sõna otseses mõttes,” rääkis Lenk ja meenutas, kuidas ta tol ajal reporterina nägi, kuidas kopaga hakati lõhkuma maja seina, kus oli tol hetkel sees veel vähemalt kolm perekonda. “Nad ei uskunud, et seda maja tullakse lõhkuma. Nad arvasid, et kui nad sees on, siis ei lõhuta. Ometi Eesti Vabariigi võim ei tundud halastust nende vastu ja lõhkus selle maja maha.”

Oma tekitatud majandusliku ja hingelise kahju peab riik Lengi hinnangul kindlasti hüvitama.  “Miks peavad mitte milleski süüdi olevad üürnikud ja nende perekonnad kannatama ülekohtuse omandireformi pärast. Tekkis uus ülekohus, mille tekitas Eesti riik läbimõtlemata omandireformiseadusega,” märkis Lenk. “Nüüd me oleme täna siin ja see seaduseelnõu on tehtud selleks, et Eesti riigi raske ülekohus nendele inimestele heastada. Eesti riik ei saa edasi minna puhtana, kui see asi on tegemata.”

Üürnike Liidu hinnangul on üürnikel õigus nõuda kompensatsiooni selle summa ulatuses, mille ulatuses nad endale peale vanast kodust ilma jäämist uue korteri ostsid. “Arvestame tänapäeva ümber ja asi on klaar. Maksid nii palju, tahan saada nii palju, sest riik on süüdi, et mind välja tõsteti. Omalt poolt lisan ma seisukoha, et moraalse ülekohtu peaks heastama uue valitsuse peaminister või meie värske president, kes peaksid esinema avaldusega ja vabandama elavate ja nende kannatuste läbi meie hulgast lahkunud inimeste eest,” lõpetas Lenk.

Eesti Üürnike Liidu pöördumise eesmärk on ka tõstatada avalikkuses küsimus omandireformi käigus Eesti kodanike seadustega kaitstud huvide kahjustamisel tekitatud uue ülekohtu heastamise vajalikkusest ja edastada oma nõudmised Riigikogule. Pöördumise esitajad on seisukohal, et Euroopa Liidu liikmesriigina on meil kohustus austada inimõigusi, sealhulgas iga isiku koduõigust, millega omandireformis vastuollu mindi.